DVB-S (lühend ingliskeelsetest sõnadest Digital Video Broadcasting – Satellite) on standard, mis määrab kindlaks, kuidas edastada satelliittelevisiooni signaali satelliitside võrgu kaudu. Euroopas vahendavad kõige rohkem ringhäälingusaateid satelliidid Astra ja Eutelsat.

Nagu teisedki DVB-süsteemid (DVB-T, DVB-C) võimaldab ka DVB-S lisaks telesaadetele edastada raadiosaateid ja pakkuda tagasikanali kaudu interaktiivteenuseid.

Raadioedastuse tehnika muuda

Digitaalsed telesaatepaketid saadetakse maa-antennidest sidesatelliitide transponderitele raadiosagedusalas 13,75–14,5 GHz ja sageduskanalites, mille laius võib olla 26, 30, 33, 36, 40, 46 või 54 MHz. Rakendatakse modulatsioonimeetodit QPSK (kvadratuurne faasmodulatsioon), mille puhul andmekiirused jäävad vahemikku 18–37 Mbit/s; see on piisav ka kõrglahutusega televisiooni HDTV jaoks. Digitaalseid raadiosaateid edastatakse kiirusega 192 kbit/s (mono), 256 või 320 kbit/s (stereo) või 448 kbit/s (Dolby Digital).

Transponderis toimub saabunud signaalide filtreerimine, võimendamine ja muundamine saatepakettideks, mis edastatakse tagasi satelliiditaldrikutele Ku-riba sagedustel 10,70–12,75 GHz kahel polarisatsioonitasandil (horisontaalne, vertikaalne).

2005. aastast kehtib standardi täiustatud versioon DBV-S2, mis võimaldab valida modulatsiooniliike 8PSK, 16APSK või 32APSK vastavalt ülekandetingimustele. Digitaalandmeid tihendab videokoodek H.264 või Windows Media Video (WMV), mis toimib tõhusamalt kui DVB-S puhul kasutatav MPEG-2.

Signaali vastuvõtmiseks sobivad DVB-S2 jaoks endised antennisüsteemid ja LNB-d, kuid teistsuguse modulatsiooni- ja pakkimismeetodi tõttu on vajalik vastava võimekusega teler või digiboks.

Vaata ka muuda

Välislingid muuda