Coppélia

"Coppélia" on koomiline ballett, mille helilooja on Léo Delibes ja libretist Charles-Louis-Étienne Nuitter. Esimese lavastuse koreograaf on Arthur Saint-Léon.

Coppélia
Giuseppina Bozzacchi Swanhildana "Coppélia" etenduses
Žanr	romantiline ballett
Põhineb	"Der Sandmann" E. T. A. Hoffmann
Peaosades	Giuseppina Bozzachi, Eugénie Fiocre

1870. aastal esietendus „Coppélia“ Opéra teatris Pariisis, kus naispeaosa Swanhildat mängis 16-aastane Giuseppina Bozzacchi ja Frantzi osas mängis balletitantsija Eugénie Fiocre en travestie. Kostüümikunstnikud olid Paul Lormier ja Alfred Albert. Lavakujunduse tegid Charles-Antoine Cambon (1. osa, 2. osa, 3. osa), Édouard Desplechin ja Jean-Baptiste Lavastre (1. vaatuse esimene stseen ja 2. vaatuse esimene stseen).

Tänapäeva lavastused on tavaliselt inspireeritud Marius Petipa 19. sajandi lõpu loomingust Maria Teatrile Peterburis.

Sisu

Dr. Coppélius on nukumeister, kes valmistas inimsuuruses tantsiva nuku. Nukk on niivõrd tõetruu, et külas elav noormees Franz peab teda tõeliseks tüdrukuks ja kiindub temasse. Franzi neiu Swanhilda näitab poisile tema rumalust, riietab end ise nukuks ja mängib, et ärkab nukuna justkui ellu.

1. vaatus

Lugu algab tänavafestivaliga, et tähistada uue kella saabumist linna. Linnapea annab rahvale teada, et kui uus kell saabub, siis neid, kes abielluvad, premeeritakse erilise kingutuse ehk rahaga. Swanhildal ja Franzil on plaan abielluda festivali ajal. Kuid Swanhilda muutub õnnetuks, sest näeb, et Franz pöörab rohkem tähelepanu Coppéliale – tüdrukule, kes istub liikumatult naabermaja rõdul. Maja kuulub salapärasele meistrile dr Coppéliusele.

Kuigi Coppélia veedab aega liikumatult istudes ja raamatut lugedes, on Franz tema ilust võlutud. Endiselt nördinud Swanhilda raputab enda pea kohal viljapead: kui see kõliseb, siis ta teab, et Franz armastab teda. Tehes seda, ei kuule ta midagi. Raputades Franzi pea kohal seda, ei kuule ka noormees midagi, kuigi ütleb neiule, et kuulis kõlinat. Tüdruk ei usu poissi ja jookseb ära murtud südamega.

Dr. Coppélius lahkub majast ja pahandab poiste kambaga, kes on tema maja juures. Peale poiste minema ajamist jätkab ta oma teekonda, märkamata, et oli kukutanud oma võtme. Swanhilda leiab võtme, mis annab talle idee, kuidas paremini Coppéliat tundma õppida. Tema ja ta sõbrannad otsustavad siseneda Dr. Coppéliuse majja. Samal ajal viib Franz ellu enda plaani, kuidas kohtuda Coppéliaga, ja ronib redeliga tema rõdule.

2. vaatus

Swanhilda ja tema sõbrannad leiavad end ruumist, mis on inimesi täis. Kuid need inimesed ei liigu. Tüdrukud avastavad, et need pole inimesed, vaid inimsuuruses nukud. Nad keerasid kiiresti nukud üles ja jälgisid nende liikumist. Swanhilda leiab ka Coppélia kardina tagant ja avastab, et ta on samuti nukk.

Dr. Coppélius tuleb tagasi koju ja avastab tüdrukud eest. Ta vihastab tohutult nende peale mitte ainult tema majja sissetungi, vaid ka tööruumi segamini ajamise pärast. Ta viskab tüdrukud välja ja alustab koristamisega.

Coppélius märkab Franzi aknal ja kutsub noormehe sisse. Nukumeister tahab Coppélia ellu äratada, aga selleks ta vajab inimohverdust. Maagilise loitsuga kavatseb ta võtta Franzi hinge ja viia see nuku sisse. Peale seda, kui Dr. Coppélius on andnud poisile veini unerohuga, jääb Franz magama ning nukumeister lausub maagilised loitsud.

Dr. Coppéliusel oli tüdrukute välja viskamisega jäänud üks neist kahe silma vahele: Swanhilda oli endiselt seal, peites end kardina taga. Ta riietab end Coppélia riietesse ja teeskleb, et nukk on ellu ärganud. Tüdruk äratab Franzi ja keerab siis üles kõik teised nukud, et põgenemist lihtsamaks teha. Dr. Coppélius on segaduses ja pärast kurb, kui leiab elutu Coppélia kardina tagant.

3. vaatus

Swanhilda ja Franz hakkavad abieluvannet tõotama, kui ilmub vihane Dr. Coppélius, nõudmas tasu kahjude eest, mille noored tekitasid. Mures, mida nad olid teinud, pakub Swanhilda lepituseks Coppéliusele enda kaasavara. Franz ütleb Swanhildale, et tüdruk hoiaks oma vara ja pakub, et maksab ise Coppéliusele. Sel hetkel linnapea sekkub vahele ja annab Coppéliusele suure kotitäie raha, mis rahustab ta maha.

Swanhilda ja Franz abiellusid ning terve linn tähistab seda ja kõik tantsivad nende auks.