Codex Theodosianus

"Codex Theodosianus" (ee "Theodosiuse koodeks") oli esimene ametlik konstitutsioonide kogumik Rooma impeeriumi seadustest alates 312. aastast.  26. märtsil 429. aastal moodustasid Ida-Rooma keiser Theodosius II ja tema kaaskeiser Valentinianus III komisjoni ning kogumik avaldati 15. veebruaril 438. aasta põhiseadusega. See jõustus impeeriumi ida- ja lääneosas 1. jaanuaril 439. aastal. Tänu koodeksile loodi Rooma impeeriumi mõlemas osas ühtse õigusliku arengu tingimused. Koodeks kinnitas sõjalise-bürokraatliku diktatuuri reegleid ja orjasüsteemi omandi suhteid, kehtestas tsiviil- ja kriminaalõiguse sätteid, legaliseeris uued feodaalsed tootmissuhted jne. Koodeksi algtekst on ka 2. veebruaril 506.aastal välja kuulutatud "Lex Romana visigothorumis".

Theodosius II kuju Louvre'is

Tekkelugu

4. sajandil muutusid oluliseks õiguse allikaks Rooma keisrite dekreedid, millel ei olnud esimesel kahel sajandil suurt mõju õigussuhetele. Keisrite konstitutsioonid kogus advokaat Gregorius neljateistkümnesse raamatusse, mida hakati nimetama "Gregoriuse koodeksiks". Constantinuse valitsemisajal kogus jurist Hermogenianus uuesti konstitutsioonid kokku nn "Hermogenianuse koodeksis".

Theodosius II valitsemisajaks olid mõlemad koodeksid aegunud, mistõttu keiser lõi 428. aastal kaheksast advokaadist koosneva komisjoni. Keiser andis komisjonile ülesande koondada kõik Constantinuse ja tema pärijate välja antud põhiseadused ning moodustada koodeks, nagu varem olid loodud "Gregoriuse koodeks" ja "Hermogenianuse koodeks". Lisaks kahele varasemale kogumikule kavatseti avaldada olemasolevate konstitutsioonide kogumik ning lisaks koostada tühistatud või muudetud seaduste kogum, et säilitada nende tekst tulevastele juristidele uurimiseks.

Komisjoni töö katkes, kui hakati analüüsima preetori õigust ja juhtivate juristide arvamusi, mida kavatseti lisada koodeksile kommentaarina. Lõpuks tuli sellest ideest loobuda. 435. aastal kahekordistas keiser komisjoni liikmete arvu ja kaks aastat hiljem lõpetasid nad 16 põhiseaduse raamatuga, mis hiljem avaldati "Hermogenianuse koodeksina" ning mis jäi kehtima. "Theodosiuse koodeks" võeti ametlikult vastu 15. veebruaril 438. aastal. See anti välja pärast "uute seaduste" (novellae leges) avaldamist.

Koodeks koostati Konstantinoopolis ja see peegeldas Ida-Rooma tegelikkust: võitlust ariaanlaste ja teiste ketserlaste vastu, talupoegade orjastamist, keisrite despotismi laienemist. 439. aastal saatis Theodosius koodeksi koopia Lääne-Rooma keisrile Valentinianus III-le, kes muutis selle kasutamise oma maades kohustuslikuks alates 1. jaanuarist 439. aastast.

Isegi pärast "Justinianuse koodeksi" avaldamist kasutasid Gallia ja teised lääne provintsid endiselt Theodosiuse konstitutsioonide kogumit. "Theodosiuse koodeks" trükiti korduvalt nii keskajal kui ka uuel ajal. Teiste määruste hulgas sisaldas "Theodosiuse koodeks" varanduse ja maagia keelamist.

Sisu

Koodeks oli kirjutatud ladina keeles ja selles nimetati Konstantinoopol (Constantinopolitana) ja Rooma (Roma) pealinnadeks.

Algselt püüdis Theodosius tellida leges generales'e, alustades Constantiniusest, et seda kasutada "Gregoriuse koodeksi" ja "Hermogenianuse koodeksi" lisana. Ta soovis täiendada õigusnorme Rooma juristide arvamuste ja kirjutistega, sarnaselt hiljem "Justinianuse koodeksis" (ld "Corpus iuris civilis") leiduva kokkuvõttega. Kuid ülesanne osutus liiga keeruliseks ja 435. aastal otsustati keskenduda ainult Constantiniuse seadustele. See otsus määratles suurima erinevuse "Theodosiuse koodeksi" ja Justinianuse hilisema "Corpus iuris civilise" vahel.

Koodeks koosneb 16 raamatust, kus konstitutsioonid (üle 3000) paiknevad kronoloogilises järjekorras. Enamik raamatuid on originaalvormis. Raamatud jagatakse tiitliteks ja tiitlid jagunevad konstitutsioonideks või seadusteks. Esimene raamat on pühendatud õiguse allikatele, 2.–5. eraõigusele, 6.–15. avalikule õigusele ja 16. kirikuõigusele.