Christophorus Cellarius
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Christophorus Cellarius või Christoph Cellarius (kodanikunimi Christoph Keller; 22. november 1638 – 4. juuni 1707) oli saksa ajaloolane, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et võttis kasutusele ajaloolise aja jagamise vana-, kesk- ja uusajaks.
Cellariuse isa oli Schmalkaldeni superindendent. Pärast õpinguid sealses koolis täiendas Cellarius end Jena ja Gießeni ülikoolis, õppides idamaiseid keeli, ajalugu, teoloogiat, filosoofiat ja matemaatikat. 1666. aastal sai ta Jenast filosoofiamagistri kraadi ning ta asus järgmisel aastal tööle Weißenfelsi gümnaasiumi professorina, õpetades heebrea keelt ja eetikat. Tänu silmapaistvatele teadmistele ja õpetamisoskusele sai temast 1673. aastal Weimari gümnaasiumi rektor, 1688. aastal sai ta samale ametikohale Merseburgi toomkoolis.
Pärast Halle ülikooli rajamist 1694. aastal sai Cellariusest selle ajaloo- ja retoorikaprofessor. Temast sai ka ülikooli raamatukogu juhataja ning aastatel 1697–1698 oli ta ülikooli prorektor. Lisaks õppetööle tegeles Cellarius ka kirjatööga, peamiselt latinistika ja ajaloo teemadel.
Cellarius andis oma ulatuslikus töös "Historia Universalis" (1702) uue üldajaloo periodiseeringu, jagades selle vana-, kesk- ja uusajaks. Varem oli ajalugu üldiselt periodiseeritud maailmariikide järgnevuse teel. Renessansi ajal oli kasutusele võetud keskaja mõiste, kuid eraldi uusaega ei olnud siis veel eristatud. Cellariuse antud üldine ajalooperiodiseering on kehtima jäänud tänapäevani.