Vikipeedia

Charles Le Brun

Charles Le Brun (24. veebruar 1619 – 12. veebruar 1690[1]), samuti tuntud nime all Charles LeBrun, oli prantsuse kunstnik ja sisekujundaja. Ta oli prantsuse kuninga Louis XIV õukonnakunstnik ja vastutas suure osa Versailles' lossi sisekujunduse eest. Tema loomingu mõju 17. sajandi kunstile oli märkimisväärne.[2]

Charles Le Brun
Sündinud 24. veebruar 1619
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 12. veebruar 1690 (70-aastaselt)
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik, sisekujundaja

Isiklik elu muuda

 
Charles Le Brun, "Kantsler Séguier"

Le Bruni isa oli andekas skulptor Nicolas Le Brun ja tema ema oli Julienne Le Bé, kelle mõned perekonnaliikmed olid seotud Louis XIII-ga, kantsler Pierre Séguier’ga ja hiljem Louis XIV-ga.

Le Brun abiellus 26. veebruaril 1647 Suzanne Butayga, kelle isa oli kuninga maalikunstnik (Peintre du Roi) Robert Butay.[3]

Varajane tegevus muuda

 
Charles Le Brun, "Ristilöömine", 1637

Juba lapsena valmistas Le Brun väikseid skulptuure.[3] 11-aastaselt õppis ta Simon Vouet’ käe all[4] barokset stiili ning teismelisena viibis ta lühikest aega maalikunstnik François Perrieri ateljees.[3] Nicolas Poussinilt õppis ta hiljem klassitsistlikku maali. Vouet’ juures õppides avastas Le Bruni kantsler Séguier, kellest sai Le Bruni esimene patroon.[4]

1642. aastal läks Le Brun koos Poussiniga Rooma. Selleks ajaks oli ta juba tunnustatud kunstnik. Roomas viibis ta kolm aastat, mil ta tegi koopiaid Raffaeli ja antiigiaegsetest teostest. Seal viibides leidis ta inspiratsiooni Rooma ja Bologna kunstnike värvikasutusest.[3]

"Ristilöömine" on Le Bruni säilinud töödest vanim – maalitud 1637. aastal.[3] Praegu asub see Venemaal Puškini-nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis.[5]

Põhitegevus muuda

1647. aastal määrati Le Brun kuningas Louis XIV teenistusse. Tema tiitliks määrati maalikunstnik ja Valet de Chambre.[4] Järgmisel aastal asutati Kuninglik Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia (Académie royale de peinture et de sculpture) ja Le Brun oli üks kahetestkümnest esimesest valitud professorist.[6] 1654. aastal sõlmis Le Brun lepingu, mille tulemusena hakkas ta kujundama Saint-Sulpice'i kirikut. 1656. aastal andis kuningas Le Brunile haruldase privileegi: tema teoseid ei võinud volituseta reprodutseerida.

Järgmisena hakkas Le Brun tegutsema Vaux-le-Vicomte'i palees. Aastatel 1658-1661 piirdus tema panus palees maalikunstnikuks olemisega, kuid hiljem määrati ta ka sisekujundajaks ning ta vastutas palee skulptuuride, aia ja ka meelelahutuse eest. Ta kujundas palee ruumide seinu ja lagesid.[3]

  •  
    Charles Le Brun, "Dareiose perekond Aleksandri ees", 1660
  •  
    Charles Le Brun, "Aleksander Babüloni sisenemas", 1665
  •  
    Charles Le Brun, "Granicuse ületamine", 1665
  •  
    Charles Le Brun, "Arbela lahing", 1669
  •  
    Charles Le Brun, "Aleksander ja Poros", 1673

1660. aastal valminud maalist "Dareiose perekond Aleksandri ees" sai alguse Louis XIV tellitud seeria "Aleksandri triumfid" või "Lood Aleksandrist". Seeria koosneb viiest maalist ja Le Brun on öelnud, et pidas seeriat oma meeldejäävamaks saavutuseks. Maalidel on kujutatud Aleksander Suurt sõjakäigul Aasias.[7] 1665. aastal valmisid "Aleksander Babüloni sisenemas" ja "Granicuse ületamine", 1669. aastal "Arbela lahing" ja 1673. aastal seeria viimane "Aleksander ja Poros".[8]

1663. aastal määrati Charles Le Brun Kuningliku Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia (Académie royale de peinture et de sculpture) rektoriks. Samal aastal sai temast ka tänu peaminister Jean-Baptiste Colbertile Gobelinsi Manufaktuuri juhataja.[3] Manufaktuuris oli tema tööks kuningliku mööbli tootmisprotsessi üle valvamine.[4] Gobelinsis valminud mööbel oli eeskujuks tervele Euroopale[3] 1664. aastal määras Louis XIV Le Bruni kuninga esimaalikunstnikuks (Premier Peintre du Roi).[4]

Charles Le Bruni suur palk tõendas tema tähtsust. Ta teenis 4000 liivi Gobelinsi juhatajakoha eest, 3200 liivi esimaalikunstnikuks olemise eest ja 4800 liivi kuninglike maalide haldamise eest. Lisaks sellele teenis ta lisaraha, kui valmis mõni tähtsam projekt.

1667. aastal alustas Le Brun Kuninglikus Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemias konverentside sarjaga. 1668. aastal pidas ta loengu näoilmete kohta. Tema kunstiteooria loengud tõlgiti Euroopas mitmesse keelde ja nendest sai 18. sajandiks kunstiõpilastele standardõpik.[3]

Versailles’ loss muuda

 
Peegligalerii lagi

Le Brun oli Versailles' lossi ümberehitamisele Louis XIV peamiseks elukohaks kaasatud juba varakult. Ta vastutas kogu dekoreerimise eest, isegi ilutulestiku vaatemängude eest.[3]

Charles Le Brun kujundas tänapäevaks hävinud Saadikute Trepi ning ka Peegligalerii, Rahusalongi ja Sõjasalongi. Samuti juhtis ta Kuninga apartemendi kujundamist ja kavandas suure osa Versailles’ pargi kujudest. Kujundamisel oli tähtsal kohal kuningale au avaldamine.

Marsi salongis asub Le Bruni 1660. aastal maalitud "Dareiose perekond Aleksandri ees". Maal on olnud seal loomisaastast saati.[4]

Le Brun on Peegligalerii laemaalingu autor. Laemaalingu 30 kompositsiooni illustreerivad Louis XIV poliitilist edukust. Samuti on Le Brun Peegligaleriis leiduvate Rouge de Rance-pilastrite kujunduse autor. Disainis on kasutusel rahvusembleemid fleur-de-lis ja kuninglik päike kahe kuke vahel. Selliseid pilastreid kutsuti Prantsuse stiiliks ja Peegligaleriis illustreerivad need kunstilist edu.[9]

Hiline tegevus ja tähtsus pärast surma muuda

 
Charles Le Brun, "Polyxena ohverdus", 1647

Kui peaminister Jean-Baptiste Colbert suri aastal 1683, ei saanud Le Brun enam loota prestiižsetele tellimustöödele. Versailles' lossi kujundus sai valmis ja Le Brun hakkas peamiselt looma väikseformaadilisi religioosse sisuga maale.[3]

Tema käe all õppinud kunstnikud olid prantsuse maalikunsti edasiviijad 18. sajandil. Nendeks olid Charles de La Fosse, Jean Jouvenet, René-Antoine Houasse, Madeleine, Geneviève, Bon ja Louis de Boullogne jt.[4]

1963. aastal tegid Jennifer Montagu ja Jaques Thuiller Versailles’ lossis näituse "Le Brun". Tänu sellele näitusele mõisteti, millised olid Charles Le Bruni tegelikud saavutused ja teda hakati rohkem hindama.[3]

2013. aastal leiti üks tema maalidest Ritzi hotelli renoveerimise käigus Coco Chaneli sviidist. "Polyxena ohverdus" rippus seinal, kuid keegi ei olnud varem sellele tähelepanu pööranud.[10] Maal on aastast 1647 ja on nüüd Metropolitani muuseumis.[11]

Viited muuda

  1. ↑ "Charles Le Brun". RKD Netherlands Institute for Art History. Vaadatud 01.11.2021.
  2. ↑ "Charles Le Brun". Getty Research. Vaadatud 03.11.2021.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Claire Constans. "Le Brun, Charles". Grove Art Online. Vaadatud 01.10.2021.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 "The first painter to the king". Vaadatud 02.11.2021.
  5. ↑ "Crucifixion".
  6. ↑ "Paris". Grove Art Online. Vaadatud 02.12.2021.
  7. ↑ "Charles Lebrun's Triumphs of Alexander". Jstor. Vaadatud 2.12.2021.
  8. ↑ "Stories of Alexander the Great". Web Gallery of Art. Vaadatud 2.12.2021.
  9. ↑ "The Hall of Mirrors". Vaadatud 03.11.2021.
  10. ↑ "Art: Le Brun found in Ritz'z Coco Chanel suite". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2021. Vaadatud 17. novembril 2021.
  11. ↑ "The Sacrifice of Polyxena".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Charles_Le_Brun&oldid=6444933"