Vikipeedia

Charles Edward Spearman

briti psühholoog

Charles Edward Spearman (10. september 1863 – 7. september 1945) oli inglise psühholoog. Ta on tuntud oma statistikaalaste tööde järgi, sealjuures kirjeldava faktoranalüüsi ja Spearmani astakkorrelatsiooni kordaja väljatöötajana. Samuti tegi ta viljakat tööd inimintelligentsust kirjeldavate mudelite loomisel (sh esitas teooria, et erinevate kognitiivsete võimete testide skoorid peegeldavad ühte ainsat üldise intelligentsuse faktorit), ning lõi g faktori mõiste.

Charles Edward Spearman
Sünniaeg 10. september 1863
London
Surmaaeg 17. september 1945 (82-aastaselt)
London
Alma mater
Amet psühholoog
[muuda Wikidatas]

Elu muuda

Spearmani taust oli psühholoogi jaoks suhteliselt ebaharilik. Lapsepõlves oli tema ambitsiooniks akadeemiline karjäär. Kõigepealt astus ta aga Briti Armeesse [1]. 15 aasta pärast tuli ta sealt ära, et omandada doktorikraad eksperimentaalpsühholoogias. Suurbritannias nähti tol ajal psühholoogiat filosoofia osana ning Spearman otsustas õppida Leipzigis Wilhelm Wundti juures, kuna tal ei olnud ka tavapäraselt nõutavat kvalifikatsiooni ja Leipzigi vastuvõtu poliitika oli väga liberaalne. Seal kohtus ta kahe inimesega, keda väga imetles: Krueger ja Wirth.[1] Ta alustas õpinguid aastal 1897 ja peale mõningaid viivitusi (kutsuti vahepeal armeesse tagasi) sai ta kraadi kätte aastal 1906. Selleks ajaks oli ta juba avaldanud töö intelligentsuse faktoranalüüsist (1904). Spearman kohtus psühholoog William McDougalliga, kellele ta avaldas sügavat muljet. McDougall korraldas peale enda lahkumist Spearmani teda Londoni ülikoolis asendama. Spearman jäi ülikooli kuni pensionini aastal 1931. Algselt oli ta lektor ja väikese psühholoogialaboratooriumi juhataja. 1911 sai ta professorikoha. 1928. aastal loodi ülikooli alla eraldi psühholoogia osakond ning siis sai tema tiitliks psühholoogia professor.

Spearmani mõjutasid oluliselt Francis Galtoni tööd. Galton oli üks teerajajaid psühholoogias, kes lõi korrelatsiooni mõiste, mis oli peamine Spearmani poolt kasutatud statistiline funktsioon. Statistikas rajas Spearman astakkorrelatsiooni (1904), tavapärase Pearsoni korrelatsiooni mitte-parameetrilise versiooni, samuti algse variandi faktoranalüüsist. Tema tööd statistika vallas ei hinnanud aga tema kolleeg Karl Pearson ning nende vahel oli pikaajaline vihavaen.[2] Kuigi Spearmani tunnustati tema elupäevil kõige enam just tema statistikaalase töö eest, pidas ta ise seda kõrvaliseks ning oma peamiseks eesmärgiks leida psühholoogia põhilised seaduspärad. Tänapäeval tunnustatakse tema tööd mõlemas valdkonnas. Spearmani elu algas ja lõppes Londonis. Tal oli kolm tütart ja üks poeg.

Intelligentsuse teooria muuda

Spearmani mudeli põhiseisukoht on, et kõikides vaimsetes võimetes avaldub üldine vaimne võimekus (general intelligence ehk g-faktor), s.o taiplikkus, võime arutleda, lahendada probleeme ja mõelda abstraktselt. Sellele lisanduvad vaimsed erivõimed on spetsiifilised faktorid (s-faktorid), mis kõik on suuremal või vähemal määral seotud üldise võimekusega.

Oma leidudest g kohta on Spearman ise rääkinud järgmiselt:

Kui küsida, mis on G, tuleb osata vahet teha mõistete tähendustel ja faktidel asjade kohta. G tähendab mingit kindlat kvantiteeti, mis on saadud statistiliste operatsioonide tulemustena. Teatud juhtudel on võimalik jagada inimese skoor vaimse võimekuse testis kaheks faktoriks, millest üks on sama kõikides testides, kusjuures teine neist muutub testide lõikes. Esimene neist on üldine faktor (g) ning teine spetsiifiline faktor. Seda G mõiste tähendabki, faktorskoor ja ei midagi muud. Kuid see tähendus on piisav alustamaks uuringut leidmaks, mis on selle taga; edasi saame otsida fakte selle skoori-faktori või G kohta. Saame kinnitada, mis on need vaimsed operatsioonid, milles viimane mängib suurt rolli võrreldes teise, spetsiifilise faktoriga. Nii on avastatud, et G on dominantne sellistes operatsioonides nagu arutlus või ladina keele õppimine; sealjuures mängib ta väga väheolulist rolli sellistes operatsioonides nagu näiteks tonaalsuste eristamine... G paistab domineerivat siis kui ülesande sooritus nõuab suhete tajumist, või seda, et olles näinud suhet ühes situatsioonis osatakse seda üle kanda teise... Paljud meie hulgast on arvanud, et G mõõdab mingit liiki mentaalse energia hulka. Kuid selline seisukoht kipub esile kutsuma liigset poleemikat. Viimast annab vältida kui öelda ettevaatlikumalt, et G käitub justkui ta mõõdaks mingit energiat. Teiseks, kuigi tundub olevat põhjendatud asendada energia mõiste jõu mõistega (mis tähendab energiat või tööd jagatuna ajaga). Sel moel saame rääkida vaimujõust sarnasel viisil kui hobujõust... Asjade loomulikul kulgemisel on G sisemiselt määratud; inimest ei saa treenida, et tal oleks kõrgem G, samamoodi nagu ei saa kedagi treenida olema pikem. (lk 156–157).

Spearmani ideesid kritiseeris oma artiklis (1938) psühholoog Louis L. Thurstone, kes väitis, et tema uuringute kohaselt on võimalik intelligentsus liigitada seitsmesse peamisse kategooriasse: numbriline, arutlev, ruumiline, tajuline, mälu, verbaalne voolavus ja verbaalne mõistmine. Raymond B. Cattell 1963. aastal küll nõustus Spearmani teoreetilise kontseptsiooniga, kuid tõstis esiplaanile leiud oma intelligentsuse analüüsist. Tema analüüsi kohaselt jaguneb intelligentsus kaheks allüksuseks tuntud kui voolav ja kristalliseerunud intelligentsus.[3] Kuigi Spearman väitis, et g ilmneb ainult mitmete testide koosvaatlemise tulemusena, viis mõte, et nende taga on üks ühine üldine võimekus selleni, et hakati looma teste, mis võiks mõõta just seda üldist võimekust. Raveni progressiivseid maatrikseid võib lugeda üheks selliseks testiks, kuigi Raven ise ütles selgelt, et tema teste ei peaks käsitlema kui intelligentsustesti.

Kuigi Spearman väitis, et g määrab väga palju individuaalsetest erinevustest võimekuses, arvas ta ka, et "iga normaalne mees, naine, ja laps... on milleski geenius... jääb vaid avastada, milles..." [4] Nii nagu ka Arthur Jensen pärast teda, arvas Spearman, et selliste testide, millest on võimalik eraldada g , koht ei ole koolis, kuna see võtab nii õpetajate, õpilaste kui lapsevanemate tähelepanu ära sellelt, mis on hariduses tegelikult oluline – "leida igas õpilases talent, mis temas peitub". Spearmani mudel oli küll mõjukas, aga paljud autorid on seda ka kritiseerinud.[5]

Faktoranalüüs muuda

Faktoranalüüs on statistiline test, mida kasutatakse, et leida suhteid mitme omavahel korreleeritud muutuja vahel. Spearmanil oli selge roll selle loomises. Spearman lõi faktoranalüüsi mõiste ning kasutas seda kognitiivse soorituse analüüsimisel. Faktoranalüütilised andmed olid need, mis viisid Spearmani võimekuse üldise ja spetsiifilise faktori mudeli püstitamiseni.[6] Spearman kasutas matemaatilisi protseduure psühholoogilisel fenomenil ning vormis oma analüüsi tulemused teooriaks, mis on suuresti mõjutanud kaasaegset psühholoogiat.[7] Faktoranalüüs ja selle kaasaegsed edasiarendused, kinnitav faktoranalüüs ja struktuurvõrrandite mudelid, on suures osas tänapäevase käitumise uurimise alustaladeks.

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Thomson, Godfrey (1947). "Charles Spearman". The Royal Society. pp. 373–385.
  2. ↑ Lovie, P.; Lovie, A. D. (1996). "Charles Edward Spearman, F.R.S. (1863-1945)". Notes and Records of the Royal Society 50: 75. doi:10.1098/rsnr.1996.0007
  3. ↑ Edward Roy; Bernstein, Douglas A.; Penner, Louis A.; Clarke-Stewart, Alison (2007). Psychology. Boston: Houghton Mifflin. ISBN 0-618-87407-0.
  4. ↑ Spearman, C. (1925). "Some Issues in the Theory of "g" (including the Law of Diminishing Returns)". Nature 116 (2916): 436. doi:10.1038/116436a0
  5. ↑ Williams, R. H., Zimmerman, D. W., Zumbo, B. D. & Ross, D. (2003). Charles Spearman: British Behavioral Scientist. Human Nature Review. 3: 114–118
  6. ↑ Spearman, C. (1950). Human Ability, Macmillan, London.
  7. ↑ "The Chair of Anatomy". The Lancet 246 (6371): 440–440. October 1945. doi:10.1016/S0140-6736(45)91700-4
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Charles_Edward_Spearman&oldid=6006760"