Carraccid
Carraccid olid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses tegutsenud Bolognast pärit kunstnikud: Ludovico Carracci ning tema nõod Agostino ja Annibale Carracci. Carraccidel oli oluline roll barokkstiili väljakujunemisel itaalia maalikunstis ning nende rajatud Accademia degli Incamminati (it. k 'uuele teele asujate akadeemia') sai eeskujuks Euroopas järgnevatel sajanditel loodud kunstiõppeasutustele.[1]
| Carraccid | |
|---|---|
 Vasakult paremale: Annibale, Ludovico ja Agostino Carracci | |
| Sünninimi | Annibale, Ludovico ja Agostino Carracci |
| Sündinud | Bologna |
| Rahvus | itaalia |
| Tegevusala | kunstnikud |
| Tuntud teoseid | Palazzo Fava freskod Bolognas, Palazzo Farnese freskod Roomas |
| Mõjutanud | barokk-kunsti |
Carraccid muuda
Ludovico Carracci (1555–1619) on peamiselt tuntud oma religioosse sisuga töödega ning Carraccide loodud Accademia degli Incamminati eestvedajana.[2]
Annibale Carracci (1560–1609) oli Carraccidest kõige kuulsam ning tema rolli klassikalise maalikunsti taaselustamisel renessansi eeskujude abil peetakse kõige suuremaks.[3]
Agostino Carracci (1557–1602) loomingus on oluline osa gravüüridel Tiziani, Tintoretto ja Federico Barocci töödest, tänu millele said Põhja-Itaalia kunstnike teosed tuntuks üle kogu Euroopa.[4]
Carraccidele oli vastumeelt nende kaasaja maneristliku stiili kunstlikkus ja liialdused ning nad eelistasid tagasipöördumist naturalistlikuma kujutamisviisi juurde, ühendades selle samal ajal Põhja-Itaalia kõrgrenessansi meistrite, nagu Correggio, Tiziani ja Veronese eeskujuga.[5]
Kujunemisaastad muuda
Ludovico Carracci õppis esialgu maalimist Bolognas maneristist kunstniku Prospero Fontana juures, liikus aga peagi edasi Firenzesse Domenico Passignano käe alla, kus tema põhitegevuseks oli Andrea del Sarto teoste kopeerimine. Seejärel külastas Ludovico Carracci omal käel Parmat, Mantovat ja Veneetsiat, et uurida Põhja-Itaalia olulisemate meistrite töid. 1578. aastaks naasis ta Bolognasse ja ühines sealse maalijate gildiga.[6]
Agostino Carracci, kes alustas kullassepa õpipoisina ja õppis seejärel samuti lühikest aega Prospero Fontana käe all, sai oma kunstialase väljaõppe hoopis graveerijana Domenico Tibaldi töökojas. 1579. aastal valminud Agostino Carracci gravüürid Michelangelo ja Baldassare Peruzzi kuulsatest teostest pälvisid oma tehnilise meisterlikkusega tähelepanu ka väljaspool Bolognat ning peagi kutsuti Agostino Carracci tööle Veneetsiasse graveerima Veronese ja Tintoretto töid.[6]
Annibale Carracci omandas esialgsed teadmised maalikunsti kohta Ludovico Carracci enda käe all, õppides lisaks graveerimiskunsti Agostino Carraccilt. 1580. aastal sõitis Annibale Carracci Ludovico soovitusel Parmasse, et tutvuda Parmigianino ja Correggio töödega, seejärel aga järgnes Agostino Carraccile Veneetsiasse, kus oli vennale abiks mitmete gravüüride valmistamisel.[6]
Bologna aastad. Accademia degli Incamminati muuda
1582. aastal naasid Agostino ja Annibale Carracci Bolognasse, kus nad koos Ludovico Carracciga asutasid Accademia degli Incamminati. Akadeemia toimis omamoodi töökoja ja õppeasutuse ühendusena, mille kaudu Carraccid said praktikas ellu viia oma reiside ja erinevate kogemuste käigus kujunenud uued ideed kunsti kohta ning neid samal ajal õpilastele edasi anda.[6]
Carraccid nägid ennast suure kunstitraditsiooni edasiviijana ja pidasid end eelkõige Põhja-Itaalia meistrite pärijaks. Nii nagu Correggio, Tizian, Tintoretto ja Veronese, pöörasid nad suurt tähelepanu värvile ja valgusele, kuid lisasid sellele omakorda rõhuasetuse maailma otsesele kopeerimisele ning emotsioonide edasiandmisele. 1580. aastate alguseks olid Carraccid ühed kõige radikaalsemad kunstnikud Euroopas, maalides ebakorrapäraste pintslitõmmetega otse natuurist võetud stseene ning rõhutades valgusefekte ja liikuvust.[5]
Suundumus Põhja-Itaalia maalilisema käsitluslaadi poole ei tähendanud, et Carraccid joonistamisoskust tähtsaks ei pidanud. Nende jaoks ei olnud aga joone valdamine oluline mitte teose ettevalmistuse ja teostuse funktsioonis, vaid see oli vahend maailma otseseks tundmaõppimiseks. Kui tavaliselt kopeerisid kunstiõpilased teiste meistrite töid või antiikskulptuure, siis Carraccide akadeemias rõhutati modelli natuurist joonistamise olulisust, mis andis võimaluse õppida tundma nii loomulikke kehahoiakuid kui ka keha liikumisega kaasnevaid iseärasusi.[7]
Bologna aastate eksperimenteerimise käigus kujunesid välja ka Carraccide isikupärad, mis avaldusid nii nende töödes, rollides kui ka üldises nägemuses kunstist. Ludovico Carracci oli olnud esimene Carraccidest, kes hakkas otsima viise maneristliku stiili keerukuse, ülepakutuse ja kunstlikkuse asendamiseks, ning jäi selles võtmes akadeemia peamiseks loojaks ja edasiviijaks. Tema maalimislaad eristus suurema tähelepanu poolest spontaansetele liigutustele, pilkudele ja emotsioonidele, mis muutis pühaliku inimlikuks ja lasi vaatajal kergemini kujutatavaga samastuda. Intellektuaalselt võimekas Agostino Carracci oskas suurepäraselt akadeemia õpilastele oma praktilisi teadmisi edasi anda, kunstnikuna jäi tema peamiseks väljendusvahendiks aga gravüür, kuigi ta osales koos Annibale Carracciga ka mitmete maalitsüklite loomisel. Annibale Carracci jätkas oma stiili arendamist, ühendades oma maalides Põhja-Itaalia õrnad värviüleminekud ja soojad toonid Kesk-Itaaliale iseloomuliku kompositsiooni ja joonekäsitlusega ning andes oma figuuridele samal ajal enneolematu massi, tekstuuri ja konkreetsuse.[8]
Pärast akadeemia loomist said Carraccid tellimuse Palazzo Fava dekoreerimiseks Bolognas, mille käigus 1584. aastal valminud maalitsüklit esitasid Carraccid kui oma uue kunstilise nägemuse esimest terviklikku teostust. Järgnesid tähtsad tööd – suured altarimaalid – nii Bolognas kui ka selle ümbruses. Palazzo Fava freskode edu tagas Carraccidele ka tellimused monumentaalsete maalitsüklite loomiseks: valmisid freskod Palazzo Manganis Bolognas (1589–1590), maalid Palazzo dei Diamanti jaoks Ferraras (1592) ja teosed Palazzo Sampieris Bolognas (1594).[6]
Rooma aastad. Palazzo Farnese muuda
1595. aastal läks Annibale Carracci kardinal Odoardo Farnese kutsel Rooma, et dekoreerida laemaalidega viimasele kuuluv Palazzo Farnese. Agostino Carracci järgnes vennale kahe aasta pärast, Ludovico Carracci jäi aga Bolognasse Academia degli Inccamminati tööd juhtima. Roomas viibimine andis Annibale Carraccile võimaluse tutvuda otse nii Michelangelo kui ka Raffaeli töödega, aga ka antiigi pärandiga, ning ühendada need muljed oma juba niigi paljutõotava loomestiiliga. Kui Annibale Carracci esimeses töös Roomas, Palazzo Farnese väikese Camerino dekoratsioonides, on veel valitsev Põhja-Itaalia meistrite mõju, siis asudes oma tähtsaima freskode tsükli kallale Palazzo Farnese galeriis, on Rooma mõju nii kompositsioonis kui ka figuurikäsitluses juba selgesti tuntav.[8]
Palazzo Farnese galerii pikk võlvitud lagi andis Carraccidele vabaduse väljendada ennast suurejoonelises ja monumentaalses stiilis, milleks neil varem Bolognas väiksemamõõduliste ja vähem loovust võimaldavate süžeedega tööde puhul võimalust ei olnud. Võttes eeskujuks nii Michelangelo Sixtuse kabeli laemaalid kui ka Raffaeli tööd Villa Farnesinas, katsid Carraccid lae mütoloogiateemaliste freskodega jumalate armuseiklustest, mis võimaldas neil kujutada kangelaslikke alasti inimkehi erinevates asendites. Palazzo Farnese galerii fantaasiarikas teemakäsitlus, humoorikad viited teiste kunstnike teostele ja jõuline teostus viisid paratamatult Carraccide stiili muutumisele vähem natuurilähedaseks, kuid võrreldes ülejäänud kaasaegse Roomas loodava kunstiga jäi Carraccide kujutamisviis vägagi elulähedaseks ja loomulikuks, saades nii eeskujuks terve järgneva sajandi kunstile.[7]
Carraccide uute maalikunsti puudutavate vaadete levikul oli neist igaühel oma eripärane osa. Agostino gravüürid Põhja-Itaalia kunstnike olulistest teostest panid aluse nende meistrite tuntuse levikule ning aitasid kaasa Michelangelo ja Raffaeli kanoonilise staatuse nõrgendamisele ja seega avatusele uute suundade suhtes maalikunstis. Peale Annibale ja Agostino Carracci lahkumist Rooma jäi akadeemia tööshoidmine Ludovico Carracci kanda ning just tema oli vastutav Bologna uue koolkonna koolitamise eest.[6] Ludovico Carracci käe all õppisid 17. sajandi olulisemad kunstnikud nagu Francesco Albani, Domenichino, Guido Reni, Giovanni Lanfranco ja Guercino.[5] Annibale Carracci osa oli viia Bolognas välja töötatud ideed juhtivasse kunstipealinna Rooma, kus ta suutis need ühendada seal levinud kunstikaanonitega viisil, mis muutis Carraccide loodud stiili valdavaks nii Itaalias kui ka rahvusvahelises plaanis.[6]
Galerii muuda
-
Agostino Carracci. "Püha Hieronymose viimane armulaud" (1591–1597) -
Annibale Carracci. "Pietà püha Franciscuse ja Maarja Magdaleenaga" (1602–1607) -
Annibale Carracci. "Pattu kahetsev Magdaleena" (1598) -
Annibale Carracci. "Põgenemine Egiptusse" (1603) -
Annibale Carracci. "Kristuse ülestõusmine" (1593) -
Agostino Carracci. "Faun" (1595) -
Annibale Carracci. "Oasööja" (1583–1585) -
Carraccid. "Maarja kuulutus" (1590) -
Agostino Carracci. "Püha Agatha" (1576–1578) -
Agostino Carracci. "Püha Lucia" (1576–1578) -
Agostino Carracci. "Püha Margareeta" (1576–1578) -
Ludovico Carracci. "Maarja kuulutus" (1584) -
Carraccid. "Jupiter ja Veenus" (1597–1602) -
Annibale Carracci. "Joov poiss" (1582–1583) -
Carraccid. "Lihunikupood" (1580) -
Annibale Carracci. "Püha Sebastian" (1583) -
Annibale Carracci. "Ristilöömine" (1583) -
Annibale Carracci. "Venus ja Adonis" (1595) -
Annibale Carracci. "Aurora" (1602–1605) -
Ludovico Carracci. "Kristuse ristimine" (17. sajand) -
Ludovico Carracci. "Püha Peetruse kahetsus" (1595)
Viited muuda
- ↑ "Carraccid". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
- ↑ "Ludovico Carracci". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
- ↑ "Annibale Carracci". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
- ↑ "Agostino Carracci". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Annibale Carracci". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 16.10.2019.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Emanuela Spinsanti (toim) (1986). The Age of Correggio and the Carracci. Washington: National Gallery of art.
- ↑ 7,0 7,1 Stephen J. Campbell, Michael W. Cole (2017). A New History of Italian Renaissance Art. London: Thames & Hudson.
- ↑ 8,0 8,1 Rudolf Wittkower (1958). Art and Arhcitecture in Italy 1600 to 1750. 1958: Penguin Books.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)