Canaletto

Giovanni Antonio Canal ehk Canaletto (18. oktoober 1697 Veneetsia – 20. aprill 1768 Veneetsia) oli Itaalia maalikunstnik. Tema looming koosneb peamiselt veduuditest ehk Veneetsia, Rooma ja Londoni linnavaadetest. Oma loominguga mõjutas ta mitmeid järgmiste generatsioonide vaatemaalijaid.

Canaletto

Elulugu

Canaletto sündis jõukas peres. Tema isa oli Bernardo Canal, kes oli teatristseenide kunstnik ja ema Artemisia Barbieri.

Tänu isale sai Canaletto varase töökogemuse kunstnikuna. Juba varases nooruses käis ta koos vennaga isal ateljees abiks. 1716.–1719. aastal maalisid nad isaga Veneetsias ja 1719.–1720. aastal Roomas stseene Alessandro Scarlatti ooperitest. Väidetavalt sai ta Roomas inspiratsiooni Giovanni Paolo Panini loomingust ning just pärast Rooma reisi otsustas Canaletto hüljata teatristseenide suuna ning alustas oma topograafilises stiilis linnavaadete joonistamist ja maalimist. Tema karjääri algust veduudimaalijana võib pidada 1720. aastat kui tema nime mainitakse esimest korda Veneetsia kunstnike gildi registris. Tema esimene signeeritud ja dateeritud teos on 1723. aastast, „Arhitektuuriline kapritšo“. Ka pseudonüümi "Canaletto", mis tähendab väikest kanalit, võttis ta endale 1720. aastatel. Pseudonüümi vajas ta tõenäoliselt selleks, et eristada enda töid isa omadest. Samal aastal valmis tal tellimustööna Liechtensteini printsile neli suureformaadilist maali.

18. sajandil oli Veneetsia oluline kultuuri ja meelelahutuskeskus, seega rändas sinna palju välismaalasid. Canaletto hakkas maalima turistidele suveriinina pisikesi topograafilisi vaateid Veneetsiast.

1740. aastal alustas ta koostööd Inglise ärimehe ja kollektsionääri Joseph Smithiga, kellest sai tema peamine kaupmees ja patroon. Smith ostis Canalettolt kokku ligikaudu 50 maali, 100 joonistust ja 15 oforti. Ta innustas ja aitas Canalettot terve elu. Tänu Smithile on Canaletto teoseid paljude Inglise aristokraatide kogudes. Smith müüs suure osa Canaletto teostest Inglismaa kuningale George III-le. 2017. aastal korraldati Buckinghami palees Canaletto näitus, sest Inglise kuninglik pere omab suurt osa Canaletto loomingust.

Canaletto loomingu hiilgeaeg oli 1730.–1742. aastal. Sel perioodil tegi ta peaaegu kõik oma kuulsaimad vaated Veneetsiast.

1740. aastal puhkes Austria pärilussõda ning Veneetsiasse ei sõitnud enam sama palju turiste kui varem. Ajal kui Veneetsia veduutide vastu ei tuntud enam nii suurt huvi, soovitas Joseph Smith Canalettol ampluaad laiendada ning tegeleda lisaks maalile ka ofortiga. Tänu sellele hakkas Canaletto maalima Rooma monumente ning Padua ja Brenta jõe ümbrust.

Tänu Joseph Smithle oli Canaletto tunnustatud Inglise kaupmeeste ja kunstikollektsionääride poolt. 1746. aastal asus ta elama Inglismaale ning veetis seal üheksa aastat. Ta töötas peamiselt Londonis ning lõi ka seal endale iseloomulikke veduute. Veneetsiasse naasis Canaletto 1755. aastal.

Vaatamata menule Inglise kaupmeeste ja kollektsionääride hulgas ei pidanud tema kaasaja veneetslased tema teostest kuigi palju lugu. Ükski tema patroonidest polnud kohalik ning Veneetsia Akadeemiasse valiti ta alles 1763. aastal.

Ta tegeles loominguga elu lõpuni. 1768. aastal suri Canaletto põiepõletikku ning maeti Veneetsiasse.

Kunst

Canaletto loomingu saab jaotada mitmeks perioodiks: varajane periood (1720–1730), loomingu hiilgeaeg (1730–1742), Inglismaa periood (1746–1754) ja hilised teosed (1754–1768). Lisaks maalidele on teinud ta ka oforti. Tema loomingusse kuuluvad linnavaated ehk veduudid Veneetsiast, Roomast ja Londonist ja ka stseenid linna pidustustest ja tseremooniatest.

1720. aastate olulisim teos on „Kiviraiduri aed“ ("The Stonemason’s Yard"). Inglismaa perioodist on olulisim teos "Eton College".

Canaletto töid iseloomustab kontrastne valgus ja detailirohkus. Tema valguskäsitlus on silmapaistvalt tõetruu, sest erinevalt teistest selle aja kunstnikest ei maalinud ta ateljees, vaid töötas vabas õhus. Ülima täpsuse saavutamiseks kasutas ta kompassi, joonlauda ja camera obscura't. See oli vahend, mille abil sai läbi läätse näidata lõuendile pilti vaatest, mille sai ta võtta oma joonistuste ja maalide aluseks.

Samas ei pidanud ta oma ülesandeks lihtsalt jäädvustada üksnes arhitektuurilisi vaateid, vaid tema jaoks oli väga oluline kompositsiooniline täiuslikkus. Võib lausa öelda, et ta ei maalinud mitte vaateid, vaid stseene. Tänu oma teatristseenide kunstnikust isale oli tema jaoks oluline ka tabada hetke valgust, linna elanikke jm. Ta oli isalt õppinud kujutama huvitavaid perspektiive ja kontrastseid varje.

Canaletto lõi elu jooksul nii suure hulga maale, et on arvatud, et tal oli ka oma stuudio, kuid sellele väitele pole tõendeid. Tema olulisim assistent oli tema õe poeg Bernardo Bellotto, kellest sai hiljem samuti iseseisev kunstnik. Nõbu abistas Canalettot alates 1735. aastast.