CIE 1931 ehk CIE-1931-süsteem või CIE värvsusdiagramm on värvisüsteem, mille töötas 1931. aastal välja Rahvusvaheline Valgustuskomisjon (Commission Internationale de l'Eclairage, lühendina CIE), tuginedes tajupsühholoogilistele mõõtmistele. Rahvusvahelise standardsüsteemi loomise käigus töötati välja värvuste matemaatilise kirjeldamise põhimõtted[1].

CIE 1931-süsteemi standardvaatleja kolmevärvitegurite kolorimeetrilised funktsioonid (Color Matching Functions), x-teljel on lainepikkus ja Y-teljel spektraalne tundlikkus
CIE värvsusdiagramm. Valgevärvsuspunkt E on asukohas x=y=0,33

CIE 1931 näol oli tegemist esimese korraga, kui defineeriti matemaatiliselt seos nähtava valguse spektri lainepikkuste arvuliste väärtuste ja inimese värvinägemise füsioloogiliste tajuprotsesside vahel[2]. CIE 1931 süsteemi tulemustel põhineb nii RGB-mudel, mida kasutatakse värvikujutiste esitusel kuvari ja teleri ekraanil, samuti internetis, kui ka CMY- ja CMYK-mudel, mida kasutatakse trükinduses ja printerites.

Põhimõte muuda

1920. aastate lõpul viisid William David Wright ja John Guild läbi rea eksperimente vabatahtlikega, et saada teada, kuidas keskmine inimene värve näeb. Eesmärgiks oli arvutada välja vastavad arvulised väärtused.

Tulemuste varieeruvus elimineeriti kolorimeetrilise standardvaatleja (standard (colorimetric) observer) mõistega. Standardvaatleja nägemisväljaks võeti 2° kõrvalekalle vaatamissuunast (umbes 1 eurose mündi suurune ala, kui seda hoida väljasirutatud käes enda ees). Piiratud välja suurus pidi vastama suurima nägemisretseptorite tihedusega alale silmas (toona oldi sellisel arvamusel; tegelikult kasutab inimese suuremat nägemisvälja ja 1976. aastal korrigeeriti arvutused lähtudes 10° kõrvalekaldest). Arvutustes tugineti nägemise kolmekomponentsuse teooriale (võrkkesta kolme tüüpi valgustundlikud rakud, mis on häälestunud igaüks ühele eri värvusega seostuvale lainepikkuste vahemikule), mille järgi oli igale tajutud värvusele võimalik leida vaste kolme aditiivse primaarvärvuse - sinise, punase ja rohelise - kiirguse seguna. Arvuliselt nimetati primaarvärvuste kiirguse koguseid kolmevärviteguriteks (tristimulus values).

CIE asendas aditiivsete primaarvärvuste tähised RGB tähistega XYZ eeldusega, et nende võrdsed kogused annavad standardtingimustes kokku valge valguse. Värvikomponendid on kolme füüsikalise põhivärvuse kogused, mille liitmisel tekib kolorimeetriline võrdsus mõõdetava värvusega.

Värvsusdiagramm muuda

Kolmest värvikomponendist tuletati praktikas kasutamiseks värvsusdiagramm, kus iga nähtav värvus on määratud värvikoordinaatidega x ja y ning heledust tähistab Y. Kõik spektrivärvused lainepikkustega 400 kuni 700 nm on paigutatud kaarjale spektraalvärvsusjoonele koordinaattelgede x ja y vahel ja mittespektraalsed purpurvärvid on paigutatud joone otspunktidest tõmmatud sirglõigule. Kõik nähtavad värvused paiknevad spektraalvärvsusjoonest ja purpurjoonest moodustunud kujundi sees. Värvuste küllastus on suurim joonel, kujundi keskpunktile lähenedes värvuste küllastusaste väheneb. Kujundi keskpunktis koordinaatidega x=1/3 ja y=1/3 paikneb puhas valge ja seda punkti nimetatakse ühtlasvalgevärvsuspunktiks.[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. M. Tammert. Värviteooria. Tallinn, 2017
  2. CIE 1931 color space. – HiSoUR
  3. M. Tammert. Värviteooria. Tallinn, 2017

Välislingid muuda