Bushidō
Bushidō (武士道 'sõdalase tee') oli samuraide klassi eetikareeglistik, mida sõdalased pidid oma seisusest tulenevalt järgima. See koosnes eri käitumisnormidest, mida peeti teatud seisustele kohaseks või sobilikuks.[1]
Ajalugu muuda
Enne sõna bushidō kasutusele võtmist öeldi nende reeglite kohta kas "vibu ja noolte kandjate tavad" või "idapoolsete sõdalaste kombed". Mõningaid bushidō'le eelnevaid moraaliõpetusi võis leida perekonnasisestes eeskirjades ja ettekirjutustes, näiteks kakun'is.[1]
Bushidō idee arenes välja Kamakura perioodil (1192–1333). Sel ajal asutas Minamoto perekond Jaapani esimese sõjalise valitsuse (bakufu), mida juhtis šogun. Bushidō koodi täpne sisu varieerus ajalooliselt, kuid muutumatuteks ideedeks olid võitlusvaim, sealhulgas sportlikud ja sõjalised oskused ning lahingus kartmatus vaenlase suhtes.[2]
Bushidō termin võeti Jaapanis kasutusele Edo perioodil (1603–1868). Bushidō anti algselt perekonnas edasi suusõnaliselt.[1] Bushidō sõna on esimest korda kasutatud Kōyō gunkan'is, mida peeti Takeda-ryū võitluskunstide kooli pühakirjaks. Kahekümnest kirjarullist koosnevas kirjutises mainitakse bushidō'd enam kui 30 korda.[3] Esimesena pani sõdalaste moraalipõhimõtted tervikuna kirja Nitobe Inazō 1899–1900 inglise keeles, ning see oli mõeldud just lääne inimestele Jaapani vaimsuse tutvustamiseks ja selle mõistmise hõlbustamiseks.[1]
Pärast Meiji restauratsiooni ja samuraide klassi kaotamist oli bushidō mõnda aega mõjutatud Lääne uuenduslikest ideedest. See mõjutuste periood oli lühike ja 19. sajandi lõpul taaselustati bushidō teadlikult, ja muudeti seda nii, et seda saaks kasutada võitluskunsti ja eetiliste õpetuste levitamiseks kõikidele ühiskonnaklassidele.[4]
Enne teist maailmasõda õpetati bushidō põhimõtteid ka Jaapani koolilastele. Jaapani 1930. aastate militariseerimisega hakati mõningaid sõjalisemaid põhimõtteid levitama ka tsiviilisikute seas. Bushidō õpetused aitavad selgitada jaapanlaste võitlusvaimu ja enesetapurünnakuid.[4]
Põhimõtted muuda
Bushidō põhimõtete aluse moodustasid au, vastupidavus, julgus ja valmisolek ohverdada end lahingus või rituaalse enesetapu sooritamisel. Sõdalase vaimu omamine ning hobuse, vibu ja mõõga valdamine oli samuti selle eetikakoodeksi oluliseks osaks.[4]
Bushidō'd on mõjutanud usunditest pärinevad normid, mis on omavahel niivõrd läbipõimunud, et moodustavad ühe terviku. Näiteks Jaapani animistlikust loodususundist shintō'st on pärit kokkukuuluvustunne oma rahvaga, mis põhineb ideel, et jaapanlaste esiisadeks on taevased vaimud. Sellest tuleb ka samuraide austus oma esivanemate vastu. Konfutsianismist pärineb kohusetunne, ausus ja lojaalsus iseendale. Zen-budismist on võetud enesevalitsemise idee, et hoida vaos oma meelt, ning selle saavutamiseks olid levinud mitmesugused meditatsioonipraktikad. Zenist tuleneb ka samuraide klassile omane stoiline suhtumine surmasse, mida võiks nimetada ka surmaga sõbraks olemiseks.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Inazō Nitobe (2006). Bushidō – Jaapani hing. Tallinn: Penikoorem.
- ↑ Kenneth Pletcher. "Bushido. Japanese history". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 11.05.2022.
- ↑ Kasaya Kazuhiko (12.07.2019). "Bushidō: An Ethical and Spiritual Foundation in Japan". Nippon.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2019. Vaadatud 11.05.2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Bunker, Robert J. (2001). Bushido. New York: Garland Publishing. Lk 134–135.