Bioloogiline relv

Bioloogilised relvad ehk biorelvad on haigusttekitavad mikroorganismid või nende mürgid või toksiinid, mis leiduvad looduses ja mida kasutatakse sõjalisel eesmärgil või terrorismivahendina inimeste, loomade või taimede hävitamiseks.

Rahvusvaheline bioloogilise ohu sümbol

Bakterioloogiline relv ja bioloogiline relv ei ole sünonüümid. Bioloogilise relvana võidakse kasutada ka näiteks viirusi. Bakterioloogiline relv on bioloogilise relva alaliik.

Bioloogiline relv on inimestele tuntud juba Egiptusest ja Vana-Kreekast. Juba siis pandi tähele, et on haigusi, mis võivad kanduda ühelt inimeselt teisele.

Bioloogiliseks relvaks sobivaid haigustekitajaid hakati välja sõeluma ja katsetama eri maades 1950. aastatel. Töö oli kiire ja korralik. Juba 1970. aastate alguseks oli see relvaliik välja töötatud ja mõne riigi biorelvavarud olid mõistusevastaselt suureks paisutatud.

Ajalugu

Enne esimest maailmasõda

Algelised bioloogilise sõja viisid on olnud kasutusel alates antiikajast, mil nähti loomakorjuste ja nakkuste hävitavat mõju vaenlasele. Kaevude mürgitamine oli üheks levinumaks viisiks vaenlase nõrgestamisel nii paljudes Euroopa sõdades kui Ameerika Ühendriikide kodusõjas, ulatudes isegi 20. sajandisse. Näiteks 6. sajandil eKr mürgitasid assüürlased seenega vaenlase kaeve, et põhjustada nende vägedes deliiriumit. 1346. aastal viskasid Kuldse hordi mongolid enda katku surnud sõdalasi ja vange üle Kaffa linna müüride. See on välja toodud ühe põhjusena, miks must surm võis levida Euroopasse.

Biorelvade kasutamine muutus keerulisemaks 19. sajandil, mil Robert Kochi, saksa arstiteadlase postulaadid ja mikrobioloogia areng võimaldasid patogeene isoleerida ja toota.

Esimene maailmasõda

Väidetavalt katsetas Saksamaa bioloogilist sabotaaži salajastel operatsioonidel, kus haigust tekitavate bakteritega (Bacillus anthracis e antraks e Siberi katk ja Pseudomonas pseudomallei) nakatunud hobuseid ja veiseid veeti Ameerika Ühendriikidesse ning mujale. Samu agente kasutati ka Rumeenia lammaste nakatamiseks, kes olid mõeldud Venemaale eksportimiseks. Saksamaa eitas neid ja ka kõiki muid biorelva kasutamise väited.

1924. aastal ei leidnud Rahvasteliidu alamkomitee kindlaid asitõendeid, et Saksamaa oleks sõjas kasutanud biorelvi, kuid sellest hoolimata kehtestati 17. juunil 1925 Genfi protokoll.

Teine maailmasõda

Saksamaa, Kanada, Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja Nõukogude Liit alustasid ambitsioonikate bioloogiliste relvade programmidega. Kõige kaugemale jõudis biorelvaprogrammiga ilmselt Jaapan, kes asutas okupeeritud Mandžuurias 1932. aastal üksuse 731. Programmi kuulus enam kui 150 ehitist, 5 satelliidilaagrit ja 3000 teadlast. Nimetatud üksus kasutas vahemikus 1932–1945 Hiina, USA, Inglise, Austraalia ja Nõukogude Liidu sõjavange selleks, et katsetada nendel antraksi (Bacillus anthracis), meningiidi tekitaja (Neisseria meningitidis), düsenteeria (Shigella spp.), koolera- (Vibrio cholerae) ja katkubakterite (Yersinia pestis) toimet ja kasutamist. Arvestuslikult suri nimetatud haigusetekitajate tõttu Ping Fangi keskuses umbes 3000 vangi. Bioloogilise relvaga rünnati vähemalt ühtteist Hiina linna, nakatades inimesi katkupisikuga nakatunud kirpudega. Nii näiteks pommitas Jaapani armee õhuvägi 1940. aastal Ningbo linna pommidega, mis sisaldasid kirpe, kes kandsid muhkkatku. Selline ründamismeetod ei olnud siiski kuigi efektiivne, sest näiteks 1941 rünnakus Changde linna vastu said surmava nakkuse 1700 Jaapani sõdurit ja ohvitseri, haigestus üle 10 000 jaapanlase. Olukord, kus "relv" ei suuda valida "oma" ja "vaenlase" vahel, sundis taolised rünnakud lõpetama.

Ühendkuningriigis hakkas oma programmi kallal tööle Porton Downis, teadlaste töörühma juhtis seal mikrobioloog Paul Fildes. Riiklikul tasandil juhtis programmi peaminister Winston Churchill ise ning peagi olid välja töötatud antraksi, botulismi, brutselloosi ja tulareemia relvastatud variandid. Selle programmi testimise käigus nakatati Šotimaal Gruinardi saar järgmiseks 56 aastaks antraksiga. Kuigi Ühendkuningriik neid biorelvi kunagi sõjas ei kasutanud, olid nad esimesed, kes suutsid töötada välja surmavate patogeenide relvastatud variandid ning neid tööstuslikult toota.

1942. aastal, pärast Ameerika Ühendriikide sõtta sisenemist loodi Fort Detrickis USA Marylandi osariigis George W. Mercki juhtimise all biorelvade uurimise programm. Seal loodud bioloogilisi ja keemilisi relvi katsetati Utah's Dugway väljadel, valmis tehti 5000 antraksiga täidetud pommi. Peagi loodi kompleksid antraksi, brutselloosi ja botulismi masstootmiseks vajalikud asutused.

Teise maailmasõja viimaste kuude jooksul kavatses Jaapan katkuga rünnata USA tsiviilisikuid San Diegos California osariigis. Rünnaku pidi algama 22. septembril 1945, aga see jäi ära, sest Jaapan kapituleerus 2. septembril 1945.

Olukord pärast teist maailmasõda

• 1950–1953 – Ameerika Ühendriigid laiendasid biorelvade programmi Korea sõja ajal uue arenduskeskuse najal, mis asus Pine Bluffi linnas USA Arkansase osariigis.
• 1947 – Ühendkuningriigis asutati mikrobioloogia uurimiskeskus, mida laiendati 1951.
• 1957 – Ida-Euroopa pressi teatel kasutas Suurbritannia Omaanis biorelva.
• 1961 – hiinlased väitsid, et Ameerika Ühendriigid põhjustasid Hongkongis kooleraepideemia.
• 1964 – Nõukogude ajaleht Pravda väitis, et USA militaarüksused Colombias ja Boliivias kasutasid bioloogilisi agente talupoegade vastu.
• 1969 – Egiptus süüdistas "imperialistlikke agressoreid" biorelva kasutamises Lähis-Idas, täpsemini koolera epideemia põhjustamises.

Rahvusvahelisi konventsioone

1925. aastal kirjutati alla lämmatavate, mürk- või muude gaaside ja bakterioloogiliste relvade sõja ajal kasutamise keelustamise protokollile (ehk Genfi protokollile). See leping keelab küll bioloogiliste ja keemiliste relvade kasutuse sõja ajal, kuid see ei reguleeri mitte mingil moel nende relvade tootmist, hoiustamist ega transportimist.

1972. aastal toimus bioloogiliste relvade konverents, kus keelustati bioloogiliste relvade tootmine ning nõuti nende hävitamist. Eesti ühines 1993. aastal.

Tänapäev

Rünnak

Väidetakse, et ratsionaalsed valitsused ega juhid ei kasutaks vaenulikel eesmärkidel mitte kunagi biorelvi. Argument on, et biorelvi ei saa kontrollida, relv võib tekitada hoopis suuremaid kahjusid kasutaja enda vägedes. Näiteks rõuged või mõni muu õhu kaudu leviv viirus võib väga hõlpsalt levida maailmas mujalegi ning nakatada ründaja enda kodumaad. Selline argument ei pruugi aga bakterite puhul kehtida. Näiteks antraksit saab kergelt kontrollida ning seda võib isegi kuuris luua. FBI hinnangul võib seda valmistada 2500 dollari eest, kasutades vabalt kättesaadavat laboratoorset varustust. Kasutades lisaks mikrobioloogilisi meetodeid, võib baktereid vajaduspõhiselt modifitseerida, et nad oleksid efektiivsed ainult väga kitsas keskkonnas, mis erineks ründaja omast.

Inimvastased relvad

Ideaalse inimvastase biorelva tunnusteks on suur nakatumisoht, suur mürgisus, vaktsiinide puudumine ja efektiivse rünnakvektori olemasolu. Relvastatud toimeainete stabiilsus ehk võime säilitada enda mürgisus ja nakatuvus pika aja jooksul võib samuti olla kasulik, eriti sõjaväelises kasutusvaldkonnas. Ka võetakse arvesse loomislihtsust. Olenevalt kasutajast võib olla tähtis ka relva kontrollitavus.

Tihti ei ole bioloogilise vahendi loomine raske, sest paljusid relvi saab kiiresti, odavalt ja kergelt toota. Pigem on peamisteks probleemiseks selle relvastamine, hoiustamine ja rünnakvektori loomine või avastamine. Näiteks peetakse antraksipisikuid (põrnatõvepisikuid) efektiivseks vahendiks mitmel põhjusel. Esiteks loob see vastupidavaid spoore, mida on pihustatavalt lihtne levitada. Teiseks ei nakka see inimeselt inimesele, mistõttu ei ole sekundaarsed nakatumised võimalikud. Suremuse määr patsientide puhul, kes korrektset ravi ei saa, on 90% või suurem. Haigust saab siiski antibiootikumidega vaos hoida, seetõttu ei seda kasutav personal ohus.

Endine USA bioloogilise sõja programm kategoriseeris enda relvastatud inimvastaseid bioloogilisi vahendeid surmavateks teguriteks või ohutuks tegevateks teguriteks.

Põllumajanduse vastased

Taimedevastased relvad

Ameerika Ühendriigid arendasid põllutaimede vastase võimekuse külma sõja ajal, mis kasutas vaenlase põllumajanduse hävitamiseks taimede haigusi. Biorelvad sihtisid ka kalakasvatusi ja veetaimestikku. Usuti, et vaenlase põllumajanduse hävitamine strateegilisel tasemel võib sõjas vähendada Nõukogude agressiooni. Arendati välja riisi ja nisu seennakkused, mida aerosooli või pommide kujul kasutati, et vallandada epideemiaid vaenlase taimede seas. Herbitsiidid kategoriseeritakse samuti bio- ja keemiarelvade alla, kuigi tegemist on kemikaalidega, sest need töötavad sarnaselt biomürkide ja bioregulaatoritega. Põletatud maa taktikat (sõjaline võte vastase edasiliikumise ja hõivatud alal püsimise raskendamiseks, hävitades kõikvõimaliku eluks vajaliku) kasutati nii Vietnami sõjas kui ka Eelami sõjas Sri Lankal.

Kui Ameerika Ühendriigid 1969–70 enda vaenuliku bioloogilise sõja programmi lõpetasid, oli enamik biorelvadest nende arsenalis just taimnakkuste kujul.

Bioloogiline sõda võib spetsiaalselt sihtida taimi, et hävitada põllusaadusi või hävitada taimestikku. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia avastasid herbitsiidid teise maailmasõja ajal ning alustasid herbitsiidisõja programmi, mida kasutada Malais ja Vietnamis.

Kariloomadevastased relvad

Loomade ründamine on bioloogilise sõja ala, mille eesmärgiks on hävitada loomressurssi. Esimese maailmasõja ajal arreteeriti saksa agendid, kes üritasid sõjaloomi nakatada antraksiga. Usuti, et samad agendid olid vastutavad varasemate nakkuspuhangute eest hobuste ja muulade seas. Britid nakatasid teise maailmasõja ajal loomade toitu, et Saksamaa kariloomad ei saaks toituda, aga sööta ei kasutatud kunagi. 1952. aastal kasutati Mau ülestõusus aafrika piimapõõsa mürki kariloomade tapmiseks.

1980ndatel oli Nõukogude põllumajandusministeerium välja töötanud mitmeid haigusi lehmade, sigade ja kanade vastu. Neid agente sai aerosoolina lennukitest alla pihustada. Programmi nimi oli "Ökoloogia".

Sõjaväliselt on inimesed meelega levitanud jäneste haigust mütsomatoosi Austraalias ja Euroopas, lootuses vähendada sealset jäneste populatsiooni. See oli küll edukas, kuid ajutine, sest ellujääjatel tekkis immuunsus ning arvukus taastus.

Kaitse

Avaliku tervishoiu roll

On tähtis märkida, et kõiki klassikalisi ja modernseid bioloogiliste relvade organisme saab taimedest ja loomadest, kes on selle haigusega nakatunud. Üks eranditest on rõuged. Seega on tähtis avalik tervishoid ja haiguste jälgimine, sest arstid ja veterinaariad on võimelised epideemiate varajastes faasides avastama, kas tegu on bioloogiliste relvade rünnakuga.

Näiteks antraksi puhul on väga tõenäoline, et 24–36 tundi pärast rünnakut tekivad juba väikesel protsendil inimestest klassikalised antraksimürgituse sümptomid. Üks neist on unikaalselt tuvastatav rinnaku röntgenipildilt, mida riiklike tervishoiusüsteemide ametnikud on võimelised tuvastama. Üldine nakkuse peiteaeg inimeste puhul on ligikaudu 11–12 päeva. On arvestatud, et üle 80% elanikkonnast, kes on antraksiga nakatunud, saab enne sümptomite tekkimist õigeaegset antibiootikumravi ning tänu sellele saadakse antraksi põhjustatud suremust minimeerida.

Eesti tasemel

Eesti pöörab kõrgendatud tähelepanu strateegiliste kaupadega seotud salakaubanduse ennetamisele ja tõkestamisele. Julgeolekuasutused koguvad teavet isikute kohta, kes võivad olla huvitatud keemilise ja bioloogilise materjali salakaubaveost. Analüüsitakse strateegiliste kaupade vedusid ja nendega seotud riske. Hinnatakse strateegiliste kaupade veoga tegelevaid ettevõtteid ja tõkestatakse kaubavahetus embargoriikidega. Tehakse ametkondadevahelisi strateegilise kauba alaseid koolitusi, kus muu hulgas keemia- ja biorelvade tootmiseks vajalikke materjale ja kaupu. Jätkuvad ühisoperatsioonid ja rahvusvaheline koostöö salakaubaveo tõkestamiseks.

NATO tasemel

NATO mitmeriigilise keemia-, bio-, radioloogilise ja tuumarelva vastase kaitse pataljoni toetuseks arendavad alliansi relvastusspetsialistid vahendeid keemia-, bio-, radioloogilise ja tuumarelva avastamiseks, nende relvade vastaseks kaitseks ja nende toimeainete vallandumisest tulenevate ohtudega võitlemiseks. Liitlased on koostanud dokumendid, milles pannakse paika ühine doktriin, kord ja varustuse standardid kaitseks nende relvade eest ja rünnakujärgseks saaste eemaldamiseks. Allianss on välja töötanud ka veepõhise dekontaminaatori, mida NATO liikmesriikides praegu katsetatakse. Tehakse uuringuid, mille eesmärk on välja arendada tehnoloogiad nende surmavate ainete kaugavastamiseks. Plaanis on edasi arendada ka sõjalisi võimeid, et neid relvi lahinguväljal kahjutuks teha.

Tunnused, mis viitavad sellele, et tegemist võib olla bioloogilise rünnakuga

Bioloogilise rünnaku puhul võib nakatunute arv olla väike ja nakatunud võivad olla hajutatud. Järgnevad vihjed võivad olla tõesed ka looduslikule haiguste levikuga, kuid bioloogiliste rünnakute puhul peaks neile tähelepanu pöörama. Alati ei pruugi kõik vihjed esineda.

1. Ebatõenäoline haiguse levik suure suremusega. Looduslikult võib samuti mõni haigus laialdaselt levida, kuid kui haiguse algele ei leita looduslikku põhjust, peaks kahtlustama, et tegemist võib olla bioloogilise rünnakuga.
2. Suurem suremus kui oodati. See tähendab, et bioloogilist agenti on võidud muuta laboris antibiootikumide või muude ravimite suhtes resistentsemaks.
3. Ebatavaline haigus. Paljude haiguste puhul saab öelda, missuguses keskkonnas, mis viisil ja miks haigus levib, kuid kui tegemist on epideemiaga, mis on antud asukoha jaoks ebatavaline, siis võiks kahelda haiguse allika suhtes.
4. Haigusel on kindel algpunkt. Rünnaku puhul nakatunute hulk suureneb väga järsult ning langeb samuti väga järsult. Tihti on haiguse peiteaega lühendatud. Haigestunute järgi saab kindlaks teha, kus nakatuti.
5. Mitu epideemiat. Mitmes kohas nakatatakse inimesi korraga ühe või mitme haigusega.
6. Kaitstud inimeste hulgas väiksem haigestumise protsent. Kui samas asukohas, kus paljud on nakatunud ja osad inimesed, kes on majas, kus filtreeritakse õhk, jäävad nakatumata, peaks samuti kahtlema haiguse allikas.
7. Surnud loomad. Erinevaid loomi on ajaloos kasutatud, et inimesi haiguste eest hoiatada. Näiteks on linde kasutatud kaevandustes, et avastada kahjulikke gaase. Suur järsk loomade suremus võib vihjata, et levib haigus, mis võib ka inimesi mõjutada.
8. Tagurpidi levik. Erinevate zoonooside korral levib haigus esmalt loomadele ja seejärel inimestele. Kui inimesed nakatuvad enne või loomadega samaaegselt, peaks kahtlustama haiguse ebaloomulikku levikut.
9. Ebatavaline haiguse ilmnemise viis.
10. Muster, kus inimesed nakatuvad. Nakatumiskohad tuleks kaardistada. Kui nakkus levib allatuult, peaks kahtlustama aerosoolset nakkuse levikut.
11. Otsene asitõend.

Vaata ka

• Bioloogiliste relvade konventsioon