Bertrand de Jouvenel

Prantsusmaa poliitik

Bertrand de Jouvenel des Ursins [bertr'aa(n) dö žuvn'el dezürs'ä(n)] (31. oktoober 1903 Pariis1. märts 1987 Pariis) oli prantsuse liberalistlik mõtleja, ajakirjanik, poliitik ja majandusteadlane. Ta on üks tuntumaid prantsuse futurolooge.

1925. aastal astus ta radikaalsotsialistlikku parteisse (Parti républicain, radical et radical-socialiste). 1928. aastal avaldatud raamatus "L'Économie dirigée" ("Juhitud majandus") kaitseb ta dirigismi liberaalse kapitalismi vastu. Ta oli vasakpoolse meelestatusega patsifist. Ta pooldas Prantsusmaa ja Saksamaa tugevat koostööd.

1934. aastal jõudis ta veendumusele, et traditsioonilised poliitilised parteid ei ole efektiivsed, ning lahkus radikaalsotsialistlikust parteist, eelistades tegutseda "vaba elektronina".

Koos Pierre Andreuga asutas ta nädalalehe La Lutte des jeunes (Noorte võitlus), mis kritiseeris valitseva režiimi korruptiivsust. Samal ajal tegi ta kaastööd ka teistele ajalehtedele. Muu hulgas tegi ta 1936. aasta veebruaris ajalehele Paris-Midi intervjuu Adolf Hitleriga.

1936. aastal astus ta siiski taas parteisse, seekord Prantsuse rahvaparteisse (Parti populaire français), mille oli asutanud Jacques Doriot.[1]. Temast sai selle liikumise väljaande L'Émancipation nationale (Rahvuslik emantsipatsioon) peatoimetaja. Külastades 1938. aasta septembris Saksamaad, avaldas talle suurt mõju Saksamaa võimsus ja natsifanatism, mille sarnast polevat nähtud "alates Muhamedist".[2] Ta lahkus siiski parteist 1938. aastal pärast seda, kui Doriot kiitis heaks Müncheni kokkuleppe.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses Bertrand de Jouvenel taas "vaba elektronina", luues suhteid nii kollaboratsionistide kui vastupanuliikumisega. Vangistushirmus suundus ta 1943. aasta septembris Šveitsi. Ta otsustas loobuda poliitilisest tegevusest, et pühenduda majandusele, sotsioloogiale ja keskkonnaküsimustele. Pärast okupatsiooni lõppu Prantsusmaale naasnuna pääses ta süüdistustest natsimeelsuses, ent ta enda sõnul koheldi teda kui katkutõbist.[3]

De Jouveneli on mitmel korral kritiseeritud tema väidetava natsimeelsuse tõttu. Ajaloolane Zeev Sternhell pidas teda üheks enim fašismi soosivaist prantsuse intellektuaalidest.[4]. Nende väidete tõttu kaebas Bertrand de Jouvenel autori kohtusse, kus too mõisteti süüdi laimamises.

Bertrand de Jouvenel avaldas 37 raamatut, mille hulgast tuntuim on "Du pouvoir" ("Võimust", 1945).

1947. aastal asutas ta koos Friedrich Hayeki, Jacques Rueffi, Milton Friedmani ja teistega Mont Pelerin Society.

Tsitaate muuda

Bertrand de Jouvenelile omistatakse ütlust "lammaste ühiskond sünnitab aja möödudes huntide valitsuse".

Viited muuda

  1. Laurent Kestel, "L’engagement de Bertrand de Jouvenel au PPF de 1936 à 1939, intellectuel de parti et entrepreneur politique", French Historical Studies, n.30, 2007, lk. 105-125
  2. Simon Epstein, Un paradoxe français. Antiracistes dans la Collaboration, antisémites dans la Résistance, éd. Albin Michel, 2008, lk. 238.
  3. Bertrand de Jouvenel, Un voyageur dans le siècle 1903-1945, lk. 456 jj.
  4. Zeev Sternhell, Ni Droite ni Gauche, l'idéologie fasciste en France, Le Seuil, Paris, 1983.