Vikipeedia

Bertran de Born

Bertran de Born (sündinud u 1140 Limousini piirkonnas Prantsusmaal, surnud u 1202–1215 Daloni kloostris) oli oma kaasajal tuntud sõjaka feodaalina ja samal ajal hinnatud trubaduur, Bernart de Ventadorni kõrval üks kuulsamaid[1]. Temalt on säilinud 45 luuleteksti.

Bertran de Born rüütlina turniiril, illustratsioon käsikirjas BnF MS 854 fo 174v
Lehekülg Bertran de Borni tekstidega chansonnier's BnF MS 12473 fo 160

Elukäik muuda

Bertran de Born oli Hauteforti (oksitaani keeles: Autafòrt) vikondi Bertrani vanim poeg, tema kaks nooremat venda olid Constantine ja Itier. Nende isa suri 1178. aastal ja Bertran de Born sai Hauteforti isandaks. Sel ajal oli ta juba abielus, tal oli naine Raimonda ja kaks poega. Bertran sõdis kahel korral oma venna Constantinega perekonnavalduste ainuomandi üle. Nende lääniisand Akvitaania hertsog Richard Lõvisüda toetas alguses nooremat venda, vallutas 1183. aastal edukalt Hauteforti kindluse ja ajas Bertrani sealt minema. Hiljem siiski lepitati isand ja vasall ning Bertran, saanud oma maavalduse tagasi ja taas Hauteforti isand, õhutas Richardit ja tema vendi mässama nende isa, Inglismaa kuninga Henry II vastu. Kui Richard sai 1189. aastal Inglismaa kuningaks, saatis Bertran de Born teda ristiretkel Palestiinasse. Pärast Prantsusmaale naasmist kirjutas Bertran vägivaldset ja sõjakat luulet, ässitades Richard Lõvisüdant tema sõdades Prantsusmaa Philippe II vastu[2].

1196. aasta paiku jäi rüütel teist korda leseks ja astus mungaks Daloni tsistertslaste kloostris Sainte-Tries Dordogne'i piirkonnas. Ta tegi aastate jooksul kloostrile arvukaid annetusi. Bertran de Borni viimane laul on dateeritud 1198. aastasse. Pärast 1202. aastat ei ilmu tema nimi enam dokumentides ja 1215. aastal on ta kindlasti surnud, sest kloostri raamatupidamises on märge tema hauale küünla eest maksmise kohta[3].

Looming muuda

Tekstid muuda

Bertran de Borni kirjutatud on mõned kõige rahumeelsemad ja kaunimad oksitaanikeelsed lüürilised armastuslaulud ja teisalt pärinevad tema sulest kõige sõjakamad luuletused Provence'i kirjanduses, nii ütleb ta sirventeesis "On väga armas mulle too" otsesõnu, et kaunim kevadest näib talle sõda. Kokku on teada temalt 45 luuletust, tema armastatuim žanr oli sirventees. Sirventeesides nimetab ta sageli ajaloolisi isikuid teatud nimede all, näiteks Henry Noor Kuningas on Mariniers 'meremees', Bretagne'i hertsog Geoffroy nimega Rassa, ja Richard Lõvisüda kannab nime Oc-e-Non 'jah ja ei'.

Tekstid jagunevad žanride vahel järgmiselt:

Muusika muuda

Bertrani loomingust on säilinud vaid üks meloodia, sirventees-kantsoon "Rassa tan derts e monte pueia"[4].

Tõlked eesti keelde muuda

  • Sirventees "On väga armas mulle too" ("Be·m platz lo gais temps de pascor"[5]), tõlkinud Ain Kaalep
  • Itk (planh) Henry II poja Henry surma puhul "Kui kõik need valud, pisarad ja nutt" ("Si tuit li doil e·il plor e·il marrimen"[6]), tõlkinud Ain Kaalep

Mõlemad tekstid on ilmunud on ilmunud "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogias" (ERK, 1962).

Tema kohta hilisemas kirjanduses muuda

 
Bertran de Born põrgus hoidmas oma pead. Bartolomeo Pinelli illustratsioon "Jumalikule komöödiale"

Bertran de Borni vida järgi, mis oli kirjutatud tema tekstide põhjal, uskus Henry II, et Bertran oli ässitanud mässama tema poega Henryt.

Dante Alighieri kujutas Bertrani "Jumalikus komöödias" Põrgu kaheksandas ringis (28. laul) karistatuna tülikülvamise eest ja võrdleb teda piibli Ahitofeliga, kes samuti ässitas poega isa vastu. Bertran de Born on kirjeldatud kandmas oma maharaiutud pead nagu laternat. See pilt on inspireerinud paljusid illustraatoreid, ka Gustave Doré kujutab seda stseeni ühel "Jumaliku komöödia" illustratsioonil.

Bertran de Born on üks väljapaistvatest trubaduuridest, keda Dante tõstab esile oma rahvuskeelsele luulele pühendatud teoses "De vulgari eloquentia" (Liber secundus, II, 9)[7]:

"... si bene recolimus, illustres viros invenimus vulgariter poetasse, scilicet Bertramum de Bornio arma, Arnaldum Danielem amorem, Gerardum de Bornello rectitudinem; ..."
'... kui mäletan õigesti, et kuulsad mehed on kirjutanud emakeeles, nagu Bertran de Born relvadest, Arnaut Daniel armastusest, Guiraut de Bornelh aususest ja õiglusest; ...'

Heinrich Heine on pühendanud Bertran de Bornile luuletuse kogus "Neue Gedichte"[8], samuti Ludwig Uhland[9].

Ezra Pound, kes tõlkis mitmed Bertran de Borni laulud inglise keelde ning kirjutas temast inspireerituna ja ta kohta poeemid "Na Audiart" (1908), "Sestina: Altaforte" (1909) ja "Near Périgord" (1915).

Jean Valmy-Baisse kirjutas 1936. aastal näidendi "Bertran de Born", millele Darius Milhaud kirjutas muusika. Hiljem kasutas ta seda sümfoonias "Suite provençale".

Viited muuda

  1. ↑ Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1962
  2. ↑ https://www.britannica.com/biography/Bertran-de-Born
  3. ↑ https://de.wikisource.org/wiki/Seite:De_DZfG_1890_03_192.jpg
  4. ↑ http://www.troubadourmelodies.org/melodies/80037
  5. ↑ http://www.trobar.org/troubadours/bertran_de_born/poem30.php
  6. ↑ http://www.trobar.org/troubadours/bertran_de_born/poem48.php
  7. ↑ https://la.wikisource.org/wiki/De_Vulgari_Eloquentia
  8. ↑ https://de.wikisource.org/wiki/Bertrand_de_Born
  9. ↑ http://www.balladen.de/web/sites/balladen_gedichte/autoren.php?b05=16&b16=222

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bertran_de_Born&oldid=6278204"