Bennetti saar
Bennetti saar (vene остров Беннетта, jakuudi Беннетт арыыта) on Uus-Siberi saarte hulka kuuluv saar Põhja-Jäämeres Ida-Siberi mere põhjaosas, De Longi saarestiku suurim ja läänepoolseim saar. Saar kuulub Venemaa Sahha Vabariigi koosseisu.
Saare pindala on umbes 150 km². Saarel asub De Longi saarte kõrgeim punkt (426 m). Saare keskmine kõrgus on 200 m.
Suurem osa saarest on kaetud jääga (aastal 1987 oli jääkatte pindala 65,87 km²). Jääkate koosneb neljast liustikust.[1] Suurim nendest on Tolli liustik, mis on saare kõrgemat keskosa hõlmav jääkuppel pindalaga 55,5 km² ja paksusega 60–150 m[2], paksusega 160–170 m ja kõrgusega kuni 380–390 m merepinnast. Teda dreenivad kolm liustikku: De Longi lääneliustik (1,17 km², paksus 40–45 m, kõrgus kuni 330–340 m), De Longi idaliustik (5,16 km², paksus 40–45 m, kõrgus kuni 420 m) ja saare kirdeotsas asuv Malõi liustik (4,04 km², paksus 40–50 m, kõrgus kuni 140–160 m)[1]. Kaks nendest jõuavad merre ja moodustavad jäämägesid. Bennetti saarel on De Longi saarte suurim jääkilp. Liustikud on järskude, jäärakuliste servadega. 1987. aasta uurimus näitas, et kõik need liustikud kahanevad ja on kahanenud kogu aeg viimase 40 aasta jooksul[1].
De Longi saartel olevad liustikud on jäänukid väikestest passiivsetest jäämütsidest, mis moodustusid viimasel jääajal 17 000 – 24 000 aastat tagasi. Sel ajal oli meretase praegusest 100–120 m madalam ja praegused De Longi saared olid praeguse Ida-Siberi mere kohal asunud Suure Arktika tasandikul asuvad mäetipud.
Aastane sademete hulk saarel varieerub 100 mm-st rannikul 400 mm-ni Tolli liustiku tipul.
Geoloogia muuda
Bennetti saar koosneb varase Paleosoikumi, Hilis-Kriidi, Pliotseeni ja Kvaternaari sette- ja tardkivimitest.
Vanimad Bennetti saare kivimid on Kambriumi ja Ordoviitsiumi settekivimid. See umbes 500 meetri paksune kiht koosneb peamiselt argilliidist, mis sisaldab pisut aleuroliiti, ja lubjakivist, millest on leitud Kesk-Kambriumi trilobiitide kivistisi. Sellel asub kuni 1000–1200 meetrit paks kiht Ordoviitsiumi argilliidist, aleuroliidist ja kvartsliivakivist, millest on leitud graptoliitide kivistisi.
Nende paleosoiliste kivimite peal lasuvad Hilis-Kriidi kivisütt sisaldavad argilliidid, kvartsiidisarnased liivakivid, basaltlaava ja argilliidiläätsedega tuff.
Pinnase pealmise kihi moodustab basaltlaava, mille kihtide vanus ulatub Pliotseenist Kvaternaari. Kvaternaari vulkaanilised kivimid moodustavad mattunud vulkaanikraatreid.
Uurimise ajalugu muuda
Saare avastas juunis 1881 George de Longi ekspeditsioon, mille liikmed asusid teele kohast, kus nende jaht Jeannette uppus. Saar sai nime ekspeditsiooni rahastanud ajalehe New York Herald peatoimetaja James Gordon Bennetti auks. Saare edelaneeme nimetas George de Long oma abikaasa auks Emma neemeks.
Aastal 1902 jõudis saarele Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Vene polaarekspeditsioon, mida juhtis Eduard von Toll. Toll ja temaga kaasas olnud astronoom F. Zeeberg, jakuudi kaupmees V. Gorohhov ja evenk N. Protodjakonov uurisid Bennetti saart üle kolme kuu. Kui sai selgeks, et raske jääolukorra tõttu kuunar Zarja neid ei päästa, pidi nad 8. septembril[viide?] tagasi Uus-Siberi saare suunas liikuma. Pärast seda ekspeditsiooni liikmed kadusid.
Teaduste Akadeemia otsustas kadunud inimeste leidmiseks uue ekspeditsiooni korraldada. Algul plaaniti saata Bennetti saarele jäälõhkuja Jermak, aga olukorda hinnates otsustati saata kelkude ja sõudepaatidega päästeekspeditsioon. Selle juhiks sai idee algataja Aleksandr Koltšak.
Päästeekspeditsioon toimus 5. maist[viide?] kuni 7. detsembrini[viide?] 1903. Selle koosseisus oli 17 inimest ja 12 süstsaani, mida vedas 160 koera. Nende raske ja eluohtlik teekond kestis kolm kuud. 4. augustil[viide?] jõuti Bennetti saarele ning leiti kadunud inimeste asjad ja Tolli jäetud sedel, kus oli kirjutatud, et ta läks oma kaaslastega lõuna suunas juba 26. oktoobril 1902 kahe-kolmenädalase toiduvaruga. Koltšak nimetas saare kirdeneeme Tolli abikaasa auks Emmelini neemeks – see oli viimane, mida ta sai oma sõbra heaks teha.[3] Koltšaki tagasitee oli samuti raske, aga 7. detsembril[viide?] jõudsid nad Kazatšjesse. Selle ekspeditsiooni eest sai Koltšak IV astme Püha Vladimiri ordeni ja hiljem, 1906 jaanuaris, andis Vene Geograafiaselts talle oma kõrgeima autasu Suure Kuldse Konstantini medali.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 S.R. Verkulich, A.G. Krusanov, M.A. Anisimov, 1992, The present state of, and trends displayed by, the glaciers of Bennett Island in the past 40 years. Polar Geography and Geology. vol. 16, no. 1, pp. 51-57.
- ↑ "Ледники Якутии". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 6. augustil 2009.
- ↑ Д. Шеваров. Земля, откуда прилетали эти птицы... "Первое сентября", 2000, №58
- ↑ Н.Кузнецов. Учёный, адмирал, Верховный Правитель. "История" (приложение к газете "Первое сентября"), 2009, №6