Basileios II
Basileios II (958 – 15. detsember 1025), hüüdnimega Bulgaarlastetapja, oli Bütsantsi keiser vahemikus 10. jaanuar 976 – 15. detsember 1025.
| Basileios II Bulgaroktonos | |
|---|---|
 Basileios II Bulgaarlastetapja | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 10. jaanuar 976 – 15. detsember 1025 | |
| Eelnev | Johannes I Tzimiskes |
| Järgnev | Konstantinos VIII |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
umbes 958 Konstantinoopol |
| Surnud |
15. detsember 1025 (65-66-aastaselt) Konstantinoopol |
| Vanemad | Romanos II ja Theophano |
Koos oma venna Konstantinosega (hilisem keiser Konstantinos VIII) oli Basileios oma isa Romanos II kõrval riigi kaasvalitseja 960. aastast. Kui tema isa 963. aastal suri, oli Basileios troonile asumiseks liiga noor, mistõttu valitsesid ajutiselt väejuhid Nikephoros II (võimul 963–969) Ioannes I (969–976). Basileios asus viimaks troonile 976. aastal, kuid 985. aastani teostas de facto riigis võimu tema vanaonu, eunuhh Basileios Lekapenos (Romanos I poeg). Seejärel valitses Basileios II iseseisvalt.
Varasem elu muuda
Basileios sündis 958. aastal Romanos II ja Theophano vanema pojana. Ta oli porphyrogennetos ehk "purpurissündinud" nagu ka tema vanaisa Konstantinos VII ja isa Romanos II.[1] Nii kutsuti valitsevale keisrile sündinud lapsi. Tema noorem vend oli Konstantinos (hilisem keiser Konstantinos VIII). Juba 22. aprillil 960. aastal krooniti umbes kaheaastane Basileios isa kaasvalitsejaks. 30. märtsil 962 krooniti ka tema vend Konstantinos. Romanos suri vaid 24-aastaselt 15. märtsil 963. aastal. Tema surma põhjuseks võis olla täpiline surmaputk, kusjuures mürgitajaks võis olla Romanose naine Theophano.[2]
Isa surma järel olid mõlemad pojad liiga väiksed, et valitseda. Kuigi senat tunnistas poegi keisritena ja nende ema asevalitsejana, kuulus de facto võim eunuhhist parakoimōmenos (otsetõlkes " see, kes magab kõrval" ehk keisri kambris) Joseph Vringale (Bringas). Keisrinna Theophano ei usaldanud Vringat ning kutsus pealinna kuulsa väejuhi Nikephoros Phokase. Nikephoros tundis Vringa tugevat antipaatiat ning otsustas ilmselt seetõttu tegutseda. Vastasel juhul oleks võinud olukord tema jaoks ohtlikuks kujuneda. Ta kuulutati keisriks ning ta sisenes pealinna, kus Vringa ei suutnud talle mingit vastupanu osutada. Eunuhh saadeti kloostrisse ning Nikephoros krooniti keisriks.[3] 20. septembril 963 abiellus Nikephoros Theophanoga.[1] Nikephoros valitses kuni 11. detsembrini 969, mil Theophano ja Johannes Tzimiskes ta tappisid ning viimane ise keisriks tõusis. Johannes saatis Theophano eksiili ning abiellus Romanos II õe Theodorga.[3]
Johannes I suri 10. jaanuaril 976. Tema mürgitajaks oli Romanos I poeg, eunuhh Basileios. Nii sai lõpuks sugulase abiga pikalt oodanud Basileios II võimule.[3]
Valitsemine muuda
Basileiose suhteliselt pikaajaline kõrvaletõrjutus võib jätta mulje, et tegemist oli nõrga mehega. Selle oletuse lükkab aga ümber keisri järgnev valitsemisaeg, mis on andnud talle hüüdnime Bulgaarlastetapja.[4]
Ka pärast seda, kui Johannes I oli tapetud, ei saavutanud Basileios II kohe täit tegutsemisvabadust. Tema ainuvalitsemise esimestel aastatel mängis õukonnas jätkuvalt esimest rolli keisri eunuhhist sugulane Basileios. Keisril õnnestus temast lõplikult lahti saada alles 985. aastal, kui ta saatis oma nimekaimu asumisele. Nüüd ei piiranud Basileios II ainuvõimu enam miski. Kuigi Tema vend Konstantinos oli endiselt kaasvalitseja, ei olnud tal Basileiose eluajal riigitüüri juurde asja.[4]
Basileios II on Makedoonia dünastia (876–1056) kõige väljapaistvam keiser. Mitte ühegi tema järglase ajal ei saavuta Bütsants enam sellist hiilgust, nii kuulsaid võite ja nii suurt territooriumi nagu selle keisri valitsemisajal.[4]
Välimus ja iseloomustus muuda
Bütsantsi autorid on Basileiost kirjeldades eristanud kindlalt kahte erinevat perioodi tema elus. Siis, kui võim kuulus talle vaid nimeliselt ja valitsesid teised, kulutas Basileios oma aega pidutsemisele ja armuseiklustele. Hiljem aga, kui võim oli juba täielikult tema kätes, oli ta nagu ümber sündinud. Sellest ajast alates oli ta pigem sünge kui lõbus. Pigem vaoshoitud ja tagasihoidlik kui naudingutealdis. Saades ainuvalitsejaks, loobus ta välistest võimu atribuutidest, hülgas uhked riided ning ei kandnud enam krooni. Bütsantsi ajaloolane Michael Psellos, kes Basileiose valitsemise ajal oli küll veel laps, on keisrit tundnud inimeste ütlustele tuginedes kirjutanud, et keiser oli väga esindusliku välimusega: "Keiser oli nagu suure kunstniku poolt valmistatud kuju." Vaatamata välisele tagasihoidlikkusele olevat Basileios suhtunud alluvatesse suure üleolekuga. Tema võim baseerus pigem hirmul kui headusel. Mida aeg edasi, seda vähem vajas keiser nõuandeid, ta juhtis kõike ainuisikuliselt ning teda ümber veenda oli peaaegu võimatu. Seejuures polevat ta otsuste tegemisel lähtunud mitte seadustest, vaid oma tunnetest, mis tõsi küll "sündisid erakordselt andekas hinges". Psellos isegi imestab tagantjärele: "Kuidas valitseja poolt ilmutatud sedavõrd üleoleva suhtumise õhkkonnas sai üldse tekkida nii palju filosoofe ja kõnemehi?" Seda enam, et keisri enese kõnemaneer "meenutas pigem talupoega kui haritud inimest".[4]
Basileiost iseloomustades on tavaliselt märgitud ta tema erilist tava naerda. Keiser olevat seda teinud eriti kõva häälega ning seejuures üle terve keha tugevalt rappudes.[4]
Bütsantsi autorid teatavad ka, et sõjamehena oli Basileiosel niivõrd suur kuulsus, et ainuüksi kuuldus tema lähenemisest olevat vaenlasi hirmutanud ja pannud neid kiiresti rahu paluma. Võib arvata, et keisri julmused Bulgaarias vaid suurendasid seda hirmu. Psellos kirjutab, et Basileios oli väepealikuna väga ettevaatlik, eelistades suurtele lahingutele tegutsemist väikeste salkadega. Ta kasutas väga sageli ootamatute rünnakute taktikat ning kui olukord seda vähegi võimaldas, püüdis alati rakendada sõjamasinaid. Ning üldse olevat keiser lahinguväljal eelistanud jõule kavalust.[4]
Siseriiklik olukord muuda
Basileios pidas kogu oma valitsemisaja jooksul pikki ja kulukaid sõdu. Sellele vaatamata õnnestus Basileiosel koguda riigikassasse nii palju raha, et isegi tema järeltulijad ei suutnud kohe kogu raha ära kulutada. Omades selliseid rikkusi, sai keiser ka üsna palju ehitada ja vajadusel leevendada sotsiaalset häda ja kitsikust. Näiteks kui kahel aastal järjestikku tabas riiki ränk ikaldus, andis Basileios käsu vabastada talupojad maksust, mis ilmselt päästis paljud inimesed näljasurmast.[4]
Mässud muuda
Kõik need Basileiose saavutused ei tulnud tal lihtsalt. Näiteks siserindel tuli tal jagu saada kahest erakordselt tõsisest mässust, mis ähvardasid hävitada kogu riigi.[4]
Esimene neist puhkes vahetult pärast Johannes I tapmist ja oli paljuski seotud keisri mürgitaja Basileiosega. Kõrvaldanud Johannese, pidas Basileios enesele kõige ohtlikumaks konkurendiks Ida-alade asevalitsejat, tuntud väejuhti Bardas Sklerost. Ta andis 976. aasta suvel korralduse paigutada Bardas ringi teise piirkonda ja täiesti ebaolulisele ametipostile, mis tähendas sisuliselt pagendamist. Bardas ja teda toetavad väepealikud aga sellele korraldusele ei allunud ja nii puhkeski mäss. Kuigi mässu tegelikuks väljakutsujaks oli eunuhh Basileios, tuli selle mahasurumisega tegeleda keiser Basileiose II, kelle väed said alguses mitu korda lüüa. Alles 978. aasta 24. märtsil õnnestus Basileiosel purustada Konstantinoopolist saabunud tuldsülitavate laevade abil Bardase laevastik. Bardas ise sai selle lahingu käigus haavata ja, nägemata muud väljapääsu, põgenes ta moslemite juurde. Kuid sellega polnud veel lõplik võit saavutatud. Araablaste abiga kogus Bardas uue sõjaväe ning üheksa aasta möödudes, 987. aastal ületas Bütsantsi piiri. Basileios saatis tema vastu suure väe eesotsas Bardas Phokasega, kellel õnnestus üsna pea võtta kavalusega mässaja vangi. Siis aga jõudis keisrini uudis, mis oli kui välk selgest taevast. Bardas Phokas oli ühendanud enese ja Bardase väed ning kuulutas ennast ootamatult keisriks. Vähe sellest, suurem osa keisririigi vägedest oli tema alluvuses. Ning 988. aasta kevadel alustas Phokas liikumist Konstantinoopoli peale. Kujunenud olukorras võisid Basileiost päästa vaid liitlased väljastpoolt ning keiser hakkas meeleheitlikult neid otsima, pöördudes abipalvega ka Kiievi suurvürsti poole. Suurvürst Vladimir nõustuski Basileiost toetama, kuid kasutades täbarat olukorda, millisesse keiser oli sattunud, esitas talle nõudmise: keiser peab andma oma õe Anna temale naiseks.[4]
Kuna tolleaegse Euroopa feodaalses hierarhias kuulus Bütsantsi keisrile juhtiv koht, siis oleks abielu keisri õega tõstnud märkimisväärselt Kiievi suurvürsti prestiiži. Suureliste Bütsantsi valitsejate käest abielunõusolekut saada polnud sugugi lihtne – vaid paar aastat varem oli luhtunud näiteks Saksa keisri Otto II katse abielluda Bütsantsi printsessiga. Kui Bütsantsi pika ajaloo jooksul keegi valitsevast dünastiast oligi abiellunud riigist väljapoole, siis mitte kunagi polnud see isa troonil oleku ajal sündinud laps, Porphyrogennelos'e tiitli kandja. Kuid kriitilises situatsioonis polnud Basileios II valikut ja ta oli sunnitud suurvürsti ettepanekuga nõustuma. Ta olevat siiski seadnud tingimuseks, et barbarist vürst ja tema rahvas võtavad vastu ristiusu. Mis aga puudutab lepingu sõjalist külge, siis Basileios sai oma käsutusse 6000-mehelise sõjasalga, mis koosnes peamiselt varjaagidest-skandinaavlastest. Vladimir hoiatas samas keisrit, et varjaagid on ohtlikud, ja soovitas hoida neid pealinnast võimalikult kaugel.[4]
Vladimiri sõjasalga-družiina saabumine Konstantinoopolisse tugevdas oluliselt Basileiose sõjaväge ning juba 988. aasta talvel osa mässajate jõududest purustati. Lõpliku lahenduse aga leidis võimuvõitlus 989. aasta 13. aprillil Dardanellide kaldal, kui väed keisri isiklikul juhtimisel purustasid Phokase ja mäss suruti lõplikult maha. Legendi järgi olevat Bardas Phokas üritanud jõuda lahingu käigus keisrini ja tappa ta kahevõitluses. Kuid kõigile ootamatult pööras ta hobuse tagasi, astus sadulast, heitis pikali ja suri. Sellise tavatu käitumise tõelise seletusena on pakutud nii südamerabandust kui mürgitamist.[4]
Kui jätta Bardase ja Bardas Phokase mässud kõrvale, siis siseriiklikult möödusid Basileiose valitsemisaastad suhteliselt rahulikult.[4]
Vladimir Püha muuda
Vaatamata lubadusele ei kavatsenud Basileios oma õde Kiievisse saata. Et sundida keisrit sõna pidama, piiras Vladimir oma vägedega ümber Bütsantsi valduste keskuse Krimmis -tugeva Hersonesose linnkindluse. Selle kaitsjad keeldusid alistumast, osutades tugevat vastupanu ja lootes peatsele "kreeka tulega" varustatud laevastiku saabumisele. Vene kroonika teate kohaselt osutus piiramine lõpuks edukaks vaid tänu ühele reeturlikule bütsantslasele, kes läkitas piirajate laagrisse noole, mille külge oli kinnitatud teade kaevude paiknemisest väljaspool linnamüüri. Sellega said piirajad ootamatult teada veevärgi asupaiga ja neil õnnestus torustik purustada. Pärast seda olid janu käes piinlevad Hersonesose kaitsjad sunnitud alistuma.[4]
Olles andnud Bütsantsile sellise hoiatuse, teatas Vladimir keisrile, et Konstantinoopolit ootab sama saatus, kui antud lubadus jääb täitmata. Nii ei jäänudki Basileiosel midagi muud üle, kui läkitada oma õde koos vaimulikest saatjatega teele. Vladimir aga laskis end kiiruga ristida, võttes kristliku nime Basileios, ning seejärel Hersonesose peakirikus Bütsantsi printsessiga laulatada.[4]
Kuidas aga need sündmused tegelikult toimusid, pole tänase päevani täpselt teada. Ajaloolased vaidlevad nii selle üle, kus suurvürst ristiti, kui ka selle üle, kas see toimus 988., 989. või 990. aastal. Kuid oluline on, et Venemaa võttis Basileios II valitsemise ajal ristiusu vastu bütsantslikus variandis, saades nii bütsantsi tsivilisatsiooni osaks.[4]
Välispoliitika muuda
Pikaleveninud sisevõitlus Bardas Phokasega võttis kogu keisri energia. Samal ajal sagenesid nii araablaste kui bulgaarlaste kallaletungid. Kuigi Basileios võttis ka ette mõningaid sõjakäike Itta, tegeles ta peamiselt oma eelkäijate poolt Süürias vallutatud alade kindlustamisega. Ning lõpuks sõlmisid keiser ja Egiptuse kaliif al-Hakim rahulepingu, millega viimane kohustus lõpetama kristlaste tagakiusamise. Kaliif sellest lepingupunktist küll eriti kinni ei pidanud, lubades näiteks 1009, aastal purustada mitmeid Jeruusalemma pühamuid, kuid pärast tema surma 1021. aastal hakati kokkuleppest jälle kinni pidama.[4]
Võitlus Bulgaariaga muuda
Basileios II pika valitsemisaja peamiseks ja aastakümneid kestvaks välispoliitiliseks probleemiks kujunes Bulgaaria. Kuigi suurem osa Bulgaariast oli alistatud juba Johannes I ajal, pingestus olukord Lääne-Bulgaarias järsult pärast seda, kui võim läks seal nelja venna kätte. Ametlikuks valitsejaks sai kõige vanem vend Roman, kellega Bütsantsil polnud erilisi probleeme. Hoopis teistsuguseks aga kujunesid suhted noorema venna Samuiliga, kes korraldas jultunud kallaletunge keisririigi aladele. Neile lõpu tegemiseks alustas Basileios 986. aasta suvel sõjakäiku, mis kulmineerus 17. augustil Traianuse väravate lahinguga. Selles lahingus Samuiliga sai keiser lüüa ja tal õnnestus vaevu eluga pääseda. Viie aasta möödudes korraldas keiser uue sõjakäigu. See kujunes eelmisest edukamaks ning bütsantslastel õnnestus võtta vangi Roman. Kuid Samuil jätkas võitlust ja andis Basileiose vägedele mitmeid valusaid hoope.[4]
.png)
996. aastal ületasid Samuili poolt juhitud bulgaarlased järjekordselt keisririigi piiri ning jõudsid röövides ja põletades Lõuna-Kreekasse. Sealt pöördusid nad hiiglasliku saagiga tagasi. Ning saamahimu ja ahnus Samuili ka hukutasid. Tagasiteel jõudis tema röövitud varandustega ülekoormatud ja aeglaselt liikuvatele vägedele järele Bütsantsi ratsavägi. Kuid oma saagist loobuda Samuil ei tahtnud ja nii tuligi tal anda lahing sõjaväega, mis mõtles rohkem röövitu säilitamisele kui vastase purustamisele. Lisaks ei võimaldanud suur voor bulgaarlastel manööverdada, ja nii kaotasid nad oma peamise eelise – kiiruse. Lõpuks saigi Samuil hävitavalt lüüa ning jätnud oma väe saatuse hooleks, põgenes ta ise läbi häda. Sõda polnud aga sellega veel lõppenud. Pärast Romani vangistamist sai Samuilist ametlik valitseja ja ta ei kavatsenudki relvi maha panna. Samas vandus ka Basileios, et enne Samuili hävitamist ta sõjategevust ei lõpeta. 1001. aastast algasidki keisri iga-aastased sõjakäigud Bulgaariasse, kusjuures tema väed tegutsesid seal ennenägematu julmusega. See andiski Basileiosele hüüdnime Bulgaroktonos – “Bulgaarlastetapja". Kuigi Samuil püüdis anda Basileiose vägedele omapoolseid vastulööke, hakkas ülekaal kalduma aina enam Bütsantsi poole. 1014. aasta 29. juulil toimuski Struma piirkonnas otsustav lahing, mille käigus ilmnesid Basileiose väejuhianded. Oskuslikult manööverdades piiras ta bulgaarlaste väe ümber ning sellest piiramisrõngast neil ei õnnestunudki välja murda. Seejärel alustasid tööd bütsantslaste kiviheitemasinad, muutes lahingu "bulgaarlaste hävitamiseks". Bulgaarlased mõistsid vastupanu mõttetust ja otsustasid alla anda. Seda otsust võis soodustada ka asjaolu, et Samuili ennast sissepiiratute hulgas polnud. Lõpuks andiski umbes 15 000 sõjameest ennast vangi. Ja see, mis nüüd toimus, kinnistas keisrile antud hüüdnime igaveseks. Basileios andis käsu kõik vangid üles rivistada ning igal sajandal torgati üks silm peast, kõik ülejäänud aga torgati pimedaks. Siis moodustati nendest õnnetutest sajamehelised pimedate rivid, kes ühesilmsete juhtimisel saadeti teele Samuili laagri suunas. Väidetavalt polevat Samuil, kes oli varem ka ise piisavalt julmusi korda saatnud, suutnud seda pilti taluda ning lõpetas elu enesetapuga.[4]
Ka pärast seda võitu jätkas Basileios oma iga-aastaseid süstemaatilisi sõjakäike bulgaarlaste vastu, jõudes 1018. aastal nende pealinna alla. Seal aga ei tulnud talle enam vastu mitte sõjavägi, vaid valitsejanna koos linnaväravate võtmetega ja riigikassaga. Aasta pärast langes viimane bulgaarlaste kindlus ning Bulgaariast sai ligikaudu kaheks sajandiks Bütsantsi provints.[4]
Itaalia & Saksa-Rooma keisririik muuda
Oma valitsemise viimastel aastatel oli Basileios II tähelepanu pööratud paljuski Läände, kus juba Otto I näol oli Bütsantsile tekkinud ohtlik rivaal. Otto, kes pidas end Frangi keisrite seaduslikuks järeltulijaks, laskis ennast 962. aasta 2. veebruaril (Romanos II valitsemisajal) kroonida Roomas keisriks ning seejärel üritas vallutada Bütsantsile kuulunud valdusi Lõuna-Itaalias. Kuid Johannes I valitsemise ajal olukord muutus. Keiser sõlmis Läänes rahu ja nõustus tunnistama Otto I-st keisrina, saades talt lubaduse lahkuda Bütsantsi valdustest. Ta saavutas ka selle, et tema lähisugulasest Theophanost sai Saksa keisririigi tulevase troonipärija Otto II naine. Nii tekkis kahe keisririigi vahel ka perekondlik liit. Theophano ja Otto II poeg Otto III (983–1002) oli ema poolt kasvatatud suures austuses Bütsantsi ja antiikkultuuri vastu. Ta isegi unistas vana Rooma impeeriumi taastamisest (renovatio Imperii Romanorum), milles tema kodumaa oleks vaid üheks hiigelriigi provintsiks. Otto III, kes oma unistustes elas paljuski minevikus, nägi just nimelt Bütsantsis nende kaasaegset kehastust. Nii oli Bütsants tema jaoks väga paljus matkimistväärivaks eeskujuks.[4]
Kõik need eelised, mida Basileios oleks võinud saada tänu Saksa keisri imetlusele, jäid saamata, sest Otto III suri ootamatult vaid 22-aastaselt. Vaatamata sellele õnnestus bütsantslastel järgmistel aastatel oma positsioone Itaalias veelgi tugevdada. Samas puutus Bütsants selles piirkonnas kokku täiesti uute vaenlastega – normannidega. Iseenesest polnud normannid-skandinaavlased keisririigile mingiks uudiseks, sealt kandist sõjamehi-seiklejaid oli ka Basileiose teenistuses. Kuid nende salkade rünnak Bütsantsi valdustele Lõuna-Itaalias oli keisrile halvaks üllatuseks. Sissetungijad õnnestus bütsantslastel hävitavalt purustada alles 1018. aastal, kusjuures võit normannide üle saavutati kunagise kuulsa Cannae lahingu paiga lähistel.[4]
Surm muuda
1025. aastal valmistus Basileios suureks sõjaliseks ekspeditsiooniks, mille juhtimise ta kavatses võtta enese peale. Tema eesmärgiks oli vallutada moslemitelt tagasi Sitsiilia saar. Kui kõik ettevalmistused olid lõppenud ja väed valmis asuma laevadele, haigestus keiser ootamatult. Ja juba paari päeva pärast, sama aasta 15. detsembril Basileios II suri.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Lilie, Ralph-Johannes; Winkelmann, Friedhelm ( (1989). Prosopographie der mittelbyzantinischen Zeit (in German). ISBN 978-3110151794.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Garland, Lynda (2002). Byzantine Empresses: Women and Power in Byzantium AD 527–1204. ISBN 978-1134756384.: Routledge.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 4,16 4,17 4,18 4,19 4,20 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 275–283.
| Eelnev Johannes I Tzimiskes |
Bütsantsi keiser 10. jaanuar 976 – 15. detsember 1025 |
Järgnev Konstantinos VIII |