Vikipeedia

Bari konföderatsioon

Bari konföderatsioon (1768–1772) oli Poola šlahta konföderatsioon, mis loodi 29. veebruaril 1768 Baris Podoolias. Selle asutamisaktis sätestati konföderatsiooni eesmärkidena katoliku usu kaitsmine ja Rzeczpospolita sõltumatus; selle nimel sooviti vabaneda Venemaa eestkostest, kuningas Stanisław August Poniatowskist ja teda toetavatest Vene vägedest. Konföderatsiooni eesmärgiks oli kaotada Venemaa kehtestatud seadused, mis tagasid teiseusulistele riigis võrdsed õigused.

Bari konföderatsiooni kontrolli all olnud piirkonnad ja tähtsamad lahingud Venemaa vägede vastu
"Pułaski Baris". Korneli Szlegeli maal

Mõningate ajaloolaste järgi[1] oli tegemist esimese Poola rahvusliku ülestõusuga.[2]

Taust muuda

 
Bari konföderatsiooni rist
 
Üks Bari konföderatsiooni vaimseid juhte Marek Jandołowicz ehk "isa Marek". Tundmatu kunstniku maal XVIII sajandist
 
Bari konföderatsiooni marssal Michał Hieronim Krasiński Türgi saadikut vastu võtmas. January Suchodolski maal

Venemaa poolt heaks kiidetud kandidaat Rzeczpospolita troonile, Stanisław Poniatowski, alustas 1764. aastal poliitilisi reforme, mille eesmärgiks oli alla suruda seni riigis kehtinud šlahtademokraatia. Eriti suuri vastuolusid põhjustasid luterliku Preisimaa ja õigeuskliku Venemaa kavatsused anda Poola Krooni maadel ja Leedus elavatele teiseusulistele katoliiklastega võrdsed poliitilised õigused.

See plaan oli nii revolutsiooniline, et 1766. aastaks olid sellest loobunud isegi reformi algatajad – Czartoryskite pere. Sellest ajast peale oli Stanisław August poliitilises isolatsioonis ja võis tugineda üksnes Katariina II abile.

1767. aastal ületasid Rzeczpospolita piiri nelisada tuhat Vene sõdurit. Nende kaitse all moodustas Venemaa saadik Nikolai Repnin 20. märtsil 1767 teiseusuliste konföderatsioonid: Słucki konföderatsioon Leedu suurvürstiriigi aladel ja Toruńi konföderatsioon Poola Krooni maadel. Vastuseks sellele moodustasid katoliiklastest šlahtitšid 23. märtsil omakorda Radomi konföderatsiooni, mis oli suunatud Stanisław Augusti poliitika vastu. Selle kasutas kiiresti ära Repnin, suunates konföderatsiooni poliitika just nimelt Poniatowski vastu ja muutes tolle nii täielikult sõltuvaks Katariina II toetusest.

Nii kogunes Varssavisse konföderatsioone esindav Repnini Seim, et 1764. aastal tehtud Konvokatsiooniseimi kavandatud reforme arutleda.

Võrdsuse küsimused jäid ka uuel seimil peamiseks lahkarvamuste allikaks. Repnin otsustas saadikuid hirmutada ja lasi Radomi konföderatsiooni liidrid röövida: 14. oktoobril võeti kinni Krakówi piiskop Kajetan Sołtyk, Kiievi piiskop Józef Andrzej Załuski, Poola krooni hetman Wacław Piotr Rzewuski ja tema poeg Seweryn. Hirmutatud saadikud otsustasid Vene saatkonna soovidele vastu tulla.

26. veebruaril võttis seim vastu põhiseaduse, mis muutis teiseusuliste võrdsed õigused Rzeczpospolita võõrandamatuks seaduseks. Selle sündmuse eel lahkusid tulevase Bari konföderatsiooni liidrid Varssavist.

Konföderatsiooni rajamine muuda

 
Bari konföderatsioonile alluva Krakówi konföderatsiooni pitser (1769)

Konföderatsioon loodi 29. veebruaril 1768 Baris. See oli suunatud teiseusuliste, Venemaa keisrinna Katariina II ja kuningas Stanisław August Poniatowski vastu, kes saadik Repnini abiga esindasid Venemaa huve.

Konföderaatide esimeseks parooliks olid Sołtyki sõnad wiara i wolność (usk ja vabadus), konföderatsiooniga liitusid aga reformide vastu olevad konservatiivid.

4. märtsil 1768, Püha Kazimierzi päeval, pandi alus sõjalisele konföderatsioonile.

23. märtsil 1768 võttis Senat vastu otsuse kutsuda kohale Venemaa väed, et suruda maha Bari konföderatsioon. Selle poolt hääletas 14 senati liiget, nende seas ka Poola priimus Gabriel Podolski, Poola krooni ülemlaekur Teodor Wessel, Poola krooni ülemmaarssal Franciszek Wielopolski ja Władysław Gurowski. Stanisław August Poniatowski oli valmis Senati otsusele alla kirjutama, "et näidata oma vagadust ja kõigutamatut ustavust Venemaale", isegi kui see oleks olnud vastuolus senati enamuse tahtega.[3] 21. juunil 1768 kuulutas Krakówi vojevoodkonna marssal koos maanõukogu saadikutega välja Bari föderatsiooni toetava Krakówi föderatsiooni. Selsamal päeval andis Krakówi marssal Michał Czarnocki välja proklamatsiooni, kus kutsus kohalike maakondade esindajaid Podoolia linnas Baris loodud konföderatsiooniga ühinema. Proklamatsioon oli suunatud katoliiklastele, kuulutades, et "endas tuleb leida usk, et on parem kaotada elu, kui vaadata kurnatud katoliku usule ja näha sealjuures Isamaa sügavat hävingut". Samal aastal liitusid konföderatsiooniga Väike-Poola, Suur-Poola ja Ukraina, aastal 1769 ka Leedu.

Konföderatsioon kuulutas Seimi tagandatuks. Oktoobris kutsus see rahvast üles võitlusesse kuninga vasu, ühtlasi nõuti Vene vägede maalt lahkumist.[4]

Konföderatsiooni juhid muuda

Konföderatsiooni loomise algatajad olid Kamenetsi piiskop Adam Stanisław Krasiński ja Poola krooni õuemarssal Jerzy August Mniszech. Konföderatsiooni relvajõude organiseerisid: Michał Hieronim Krasiński (konföderatsiooni marssal Krooni aladel), Joachim Potocki (konföderatsiooni regimentarz Krooni aladel), Michał Jan Pac (konföderatsiooni marssal Leedu aladel), Józef Sapieha (konföderatsiooni regimentaz Leedu aladel), Józef Pułaski (konföderatsiooni vägede sidemarssal ja konföderatsiooni väeülema Kazimierz Pułaski isa), Wawrzyniec Potocki (Suur-Poola esindaja ja nõunik õigusalastes küsimustes, kroonimaade ja konföderatsiooni vägede regimentarz ja hiljem Krasiński asemel konföderatsiooni vägede üldjuht). 1768. aasta mais pidas Katariina II Preisi kuninga Friedrich Suurega nõu ja lasi seejärel konföderatsiooni juhid Michał Hieronim Krasiński ja Józef Pułaski röövida, lootes niiviisi liikumise peatada. Sel otstarbel kasutas ta Moldova Bunia juute, ent tema plaanid tulid ilmsiks.[5]

Ukraina sündmused muuda

 
Bari konföderatsiooni sidemarssal ja Püha Risti polgu ülem Józef Pułaski. Tundmatu kunstniku portree XVIII sajandist
 
Kazimierz Pułaski Częstochowa all. Józef Chełmoński maal aastast 1875
 
Bari konföderatsiooni lipp

Konföderaadid õhutasid riigis kodusõda ja kuulutasid võõrvägede riigist lahkumist ettekäändeks tuues sõja riigis peatuvale Vene armeele, mis oli seal baseerunud alates võimuvaakumist 1763. aastal. 9. juunil 1768 hõivasid vene väed koos kuningas Stanisław Augustile ustavate väesalkadega, kelle eesotsas oli regimentarz Franciszek Ksawery Branicki, Bari. Aadlikud otsustasid seejärel võitlust jätkata muudel Ukraina aladel, lootes toetuda naabruses asuva Türgi abile. Peagi alustasid sealseid haidamakid aga kohalike poola ja juudi soost elanike vastu suunatud tapatalguid (Umani veresaun, Koliivštšina). Verine mäss suruti peagi maha ja seda juhtinud kasakad Ivan Gonta ning Maksim Zaliznjak hukati.

Geopoliitiline olukord muuda

25. september 1768 tõi kaasa selle, et Türgi kuulutas Venemaale sõja, mille ettekäändeks oli Venemaa vägede viibimine Poola pinnal. Samal ajal jagas Nikolai Repnin Rüütlite kooli kasvandikele 5555 tukatit (100 000 Poola zlotti), et tagada nende eemalejäämine Bari konföderatsioonist.[6] Oktoobris asutati Białas Konföderatsioonide Üldraada – Generalność, mille eesmärgiks oli luua diplomaatilised sidemed Prantsusmaaga, saamaks sellelt sõjalist ja majanduslikku abi.[7]

Nii Türgilt kui ka Prantsusmaalt saadav abi turgutas taas Bari konföderatsiooni. Sealt saadi raha, relvi ja sõjalisi instruktoreid (Prantsusmaalt saabus Poola Charles François Dumouriez). Konföderaatide saadikuks Versailles's oli Michał Wielhorski. Prantsusmaa sõdis sel ajal Kanada pärast Inglismaaga ja oli seega huvitatud teiste Euroopa suurvõimude nõrgestamisest. Austerlased lasid konföderatsioonil rajada uue peakorteri Prešovisse, hiljem asus see aga Cieszynis. Diplomaatiliste sidemete rajamisel mängis põhirolli Kamenetsi piiskop Adam Stanisław Krasiński (röövitud Michałi vend).

Novembris 1768 kuulutas Katariina II, et Poolas rikutakse ukrainlaste ja valgevenelaste õigusi, ja see on põhjus, miks Venemaa vägesid Poolas hoiab. Järgnes Poola saatkonna abipalve, mille järel saadeti Poola lisavägesid. Peter von Olitzi juhtimise all oli riigis seni olnud 15 000 Venemaa sõdurit, sellele lisandusid neli karabinjeeripolku ja neli jalaväepolku.[8]

16. detsembril 1768 sõlmis konföderatsioon mitteametliku liidulepingu Osmani impeeriumi ja Krimmiga, kus lubati, et Venemaale ei anta enne asu, kui Poola vana riigikord on taastatud. Lepingu garandiks oli Prantsusmaa. Need riigid pidid ka tagama vastavalt 1711. aastal sõlmitud Pruti lepingule ette nähtud Rzeczpospolita sõltumatuse.[9]

Paavstiriik ja Preisi kuningriik, keda sidus Venemaaga 1767. aastal sõlmitud liiduleping, säilitasid Bari konföderatsiooni suhtes ametlikult neutraliteedi. Mitmed konföderatsiooni juhid leidsid vajaduse korral Preisimaalt ka varjupaika. Paavst Clemens XIV mitte üksnes ei saatnud konföderaatidele hoiatusi, vaid tegi ka lühikese kõne kuninga toetuseks.[10] Samal ajal laiendasid preislased sanitaartsooni Praszka, Rawiczi ja Wschowa all ja Poznańi ümbruskonnas. Preisi ohvitserid ostsid venelastelt välja vangilangenud konföderaate ja võtsid need oma sõjaväkke. Samal ajal sooritasid preisi väed ka rüüsteretki Rzeczpospolita aladele.[11]

Sündmuste edasine käik muuda

Peagi oli kogu riik ülestõusust haaratud. Eriti aktiivselt tegutsesid konföderaadid Suur-Poolas, kus neid juhtis Konsulaarnõukogu. Valgevene aladel toimus 1768. aasta oktoobris (15.–26. oktoobrini) ülestõus, mis lõppes Niasviži alistumisega. Sel ajal kogunesid peaaegu kõik Väike-Poola konföderaatide juhid Jan Mnizchile kuuluvasse Dukla lossi, et kavandada Rymanówi lähistel konföderatsiooni juhtide üldist konverentsi.

6. juulil 1768 valiti Sieniawa all sõjaväelaagriks konföderatsiooni marssaliks Nowotanieci pärija Jakub Ignacy Bronicki. Tema eestvedamisel võeti Dukla ja Sanoki piirkonna slahta üldkoosolekul, kus osales 6000 inimest[12], vastu otsus luua Sanokimaa konföderatsioon. Seejärel liikus vastne marssal Sieniawast Krosno peale, et viia konföderatsiooni jõud appi Krakówit kaitsvatele jõududele. Pärast linna langemist proovis ta kaitsta Waweli kindlust Vene vägede tormijooksu eest. 15. septembril andis ta konföderaatide liikumise piirkondliku juhina Väike-Poola šlahtitšitele korralduse vastu pidada, ise pages ta aga tänapäeva Slovakkiasse (toonane Ülem-Ungari), kus lõi sidemed Austria kantsleri Wenzel Anton von Kaunitziga. Vahetult pärast seda ta aga suri.

Samal aastal kaitses Kazimierz Pułaski koos 700 konföderatsiooni sõduri ja 800 tsiviilisikuga 17 päeva Berditšivi linna, tõrjudes tagasi kolm venelaste tormijooksu.

26. veebruaril 1769 toimus lahing Žvanetsi all, hiljem ka Okopis, milles osales Mihhail Kutuzov. Tabatud poolakad hukati.[13]

1769. aasta kevadel tegid Józef Bierzyński juhitud konföderatsiooni väed ebaõnnestunud katse vallutada Stará Ľubovňa lossi, mida kaitses Kazimierz Poniatowski. See andis austerlastele ettekäände Spiši alade hõivamiseks.[14]

Konföderatsiooni tegevust segas suurel määral see, et Vene väed olid kogu riigi territooriumil. Nii ei ületanud maksimaalsed jõud, mida nad ühte kohta koondada said, 20 000 meest. 7. aprillil 1769 alustasid konföderaatide ühendatud relvajõud Barwineki küla lähistel koondumist ja neid hakkas juhtima ebaõnnestunult Krakówit kaitsnud Jerzy Marcin Lubomirski. Sinna saabus Podooliast ka Kazimierz Pułaski, kes oli vaatamata oma noorusele (ta oli 24 aastat vana) üks võimekamaid konföderatsiooni väepealikuid. See ühendatud laager oli üks suuremaid konföderatsiooni sõjaväelaagreid. Lubomirski andis Pułaskile Krakówi, Sanoki ja Sandomierzi piirkonna regimentarzi tiitli. Seal koostas Pułaski ka üleskutse, kus kutsus Karpaatide piirkonna šlahtitšeid üles võitlusele. Sama aasta aprillis valiti ta juhtima Poola jõudude rünnakut Jeltšaninovi juhitud Vene vägedele Iwla all.

 
Hesseni maakrahv Friedrich II oli mõnede Bari konföderatsiooni liikmete meelest pärast Stanisław August Poniatowski kõrvaldamist parim kandidaat Poola troonile. Johann Heinrich Tischbeini maal (1770)

Sealt sooritas Pułaski ka suure ratsaväe rüüsteretke Podlaasiasse ja Leedu aladele, mille käigus sai Łomazy all surma tema vend, Franciszek Ksawery Pułaski. Selles piirkonnas toimus 6. aprillil 1769 Miejsce Piastowe ja Rogi külade juures Krosno lähistel lahing piirkonda kogunevate konföderaatide ja Vene vägede vahel, kus Kazimierz Pułaski sai haavata. Tähtsaks ülestõusnute tugikohaks sai sel ajal Dukla, kust nad said Męcińskite lossist peavarju ja kust nad said vajaduse korral Slovakkiasse taganeda. 11–12 augustil 1769 hõivasid mitme kahuriga relvastatud 3000 Vene sõdurit, keda abistasid kolm kasakate sotnjat, kahepäevase piiramise järel Lubomirskite suguvõsale kuulunud Rzeszówi lossi. Nii sellest lahingust kui ka konföderaatide ebaõnnestunud päästeoperatsioonist kirjutas hiljem Poola kirjanik Feliks Jan Szczęsny Morawski romaani "Pobitne pod Rzeszowem" (Lahing Rzeszówi all). Kindluse kaitsmisel hukkusid 42 konföderaati ja üks neid abistama tulnud talupoeg Słocina külast. Kindlus langes 12. augustil, 15. augusti hommikul andsid aga konföderaadid Strzyżówi imettegeva Jumalaema ikooni ees vande piiratuid aidata. Seejärel pidasid nad missa ja tungisid linna alla, kus toimus Pobitno lahing.

 
Poola prints Karl Christian Joseph, mõnede Bari konföderatsiooni liikmete meelest pärast Stanisław August Poniatowski kõrvaldamist parim kandidaat Poola troonile
 
Kazimierz Pułaski Częstochowa all. Juliusz Kossaki akvarell
 
Bari konföderatsiooni rist Jasna Góras
 
Bari konföderatsiooni liikmed palvetamas enne Lanckorona lahingut. Artur Grottgeri maal (1863)
 
Kazimierz Pułaski Częstochowa all. Juliusz Kossaki akvarell
 
Bari konföderatsiooni rist Jasna Góras

Lahingud toimusid ka Lvivis, 8. augustil Leskos Hoszówi all (seal sai haavata Kazimierz Pułaski nõbu Franciszek Pułaski, kes hiljem, 16. augustil saadud haava tõttu suri ja ameti Lesnosse), Odrzykońi lossi all (Krosno lähistel), Samoklęskis ning Dębowiecis. 15. septembrilsai Łomazy all surma Kazimierz Pułaski vend Franciszek Ksawery Pułaski, kes maeti koos teiste Włodawast pärit sõduritega ühisesse hauda.[15]

Poznańi piiskop Andrzej Stanisław Młodziejowski koostas Venemaa saadiku mõjutusel paavsti juubeli puhul 2. ja 17. veebruaril 1770 manitsuskirjad, kus häbimärgistas nende nimesid, kes "usu ja isamaa reeturitena" julgesid kahelda kuninga vagades ning heades kavatsustes ja olla ühte meelt Bari konföderatsiooni esindajatega.[16]

5. aprillil 1770, pärast lahingut Jedlicze all, kokkupõrkeid Nowy Żmigródi all ja lahingut Siepietnica all, rüüstasid 2000 Ivan Drevici juhitud konföderaate jälitavat Vene sõdurit Bieczi linna, eriti aga sealset frantsisklaste kloostrit, kusjuures mitmed mungad tapeti. Jälitatavad konföderatsiooni väed pääsesid aga Dukla mäekuru kaudu pakku, taandudes Slovakkias Szańce mäel asuvasse kindlustatud laagrisse. Juhatus leidis varju Prešovis, kust nad said Madal-Beskiidides taas üle piiri minna, nii et see piirkond kujunes neile mugavaks sissisõja pidamise piirkonnaks. Sama aasta 18. aprillil kohtusid Nowy Sączi lähistel Łomża marssal Kazimierz Pułaski, Zatori ja Oświęcimi piirkonna marssal Tomasz Wilkowskiga, et arutada Czarny Dunajeci ja Kaniecna vahel asuvate ülestõusnute abistamist. Samal ajal toimusid kokkupõrked Stary Sączi all. Lahingus Izby all osalesid Gostyńi marssali Michał Dzierżanowski juhitud väesalk, aga samuti ka Sochaczewi ja Varssavi väesalgad. 1770. aasta mais mõisteti Krakówis süüdi ja hukati Józef Bierzyński, kelle reeturlikkuse tõttu langes venelaste kätte 300 sõdurit ja enam kui kakskümmend Bari konföderatsiooni ametnikku.[17] 1770. aasta juulis jäi Kazimierz Pułaski Muszynka ning Konieczna küla all 1000–2000 mehega laagrisse, püüdes Ivan Drevici vägesid lõksu meelitada. Vene väed võitsid samal ajal ülestõusnuid lahingus Blechnarka all.

3.–4. augustil ründasidki konföderatsiooni väed Izby ja Wysowa all Vene vägesid, aga Drevic sundis Pułaski taas Ungari aladele taganema. Sealjuures kaotas Drevic 179 sõdurit. Pułaski ise taganes pärast kaotust Wysowa all Zborivisse, kust suundus taas Stary Sączi ümbruskonda. Seal rajasid tema väed kindlustatud laagrid Radoszyce, Barwineki, Muszynka, Izby (seal asus Kazimierz Pułaski mõis), Blechnarka, Konieczna, Czeremcha ja Grabi all, neist suurim oli viimane. Et pidada Blechnarka ja Izby vaheliste laagrite vahel sidet, kasutas Pułaski Lackowa mäge lipusignaalide edastamiseks, seetõttu sai see rahva seas tuntuks kui Pułaski tuulelipp.

Suur-Poolas said konföderatsiooni väed aga Dobra (20. jaanuar) ja Błonie all (12. veebruar) lüüa, mistõttu nad olid sunnitud asuma kaitsepositsioonidele.

Kuna kuningas ei soovinud konföderaatidega läbirääkimisi pidada, leppisid konföderaadid 1770. aasta 13. oktoobril Prešovis kokku, et Stanisław August Poniatowski tuleb troonilt tõugata. Nad püüdsid edutult endi poole meelitada Poola printsi Karl Christian Josephit, soovides just temas näha uut Poola kuningat. Kazimierz Pułaski oli aastail 1762–1763 Karl Christianiga Miitavis (tänapäeva Jelgava) kohtunud. Kuramaa hertsogiriik oli toona formaalselt Poola vasall, ent Venemaa pidas seda oma mõjusfääri kuuluvaks. Katariina II oli määranud August III poja Karl Christiani sealseks hertsogiks. Ajal, mil Pułaski Miitavit külastas, olid linna sisse piiranud aga Vene väed ja hertsog ise saadeti pagendusse.

16. mail 1771 määras Stanisław August kuninglike polkude ja auvahtkonna etteotsa Vene vägede juhi Poolas Ivan Veimarni ja Franciszek Ksawery Branicki, et need viiks nood võitlusse konföderaatide vastu. Sellel eesmärgil sai ta Venemaa saadikult Kasper von Saldernilt väikese summa raha.

1771. aastal proovisid konföderaadid poola krooni pakkuda veel Friedrich II-le ja Masoovia vojevoodile Paweł Michał Mostowskile.[18]

Paljud konföderatsiooni liikmed langesid lahingutes, näiteks hukkus Bari konföderatsiooni Połacki piirkonna marssal Kajetan Michał Sapieha. Pärast seda, kui tema vend Józef Sapieha 1769. aasta teisel poolel Leedu pärast peetud lahingutes kaotuse osaliseks saanuna Preisimaale pages, võttis ta sealsete konföderatsiooni vägede juhtimise üle, aga langes siis 23. mail 1771 Lanckorona all, kui tema vastas olevaid vägesid juhatas Aleksander Suvorov. Sealsed väed pidasid aga veel 18. juunil 1771 polkovnik Kieniewiczi ja major Kutacki juhtimisel Marcikowica all venelastega lahingut.

Szymon Kossakowski sooritas oma 4000 mehe suuruse väesalga eesotsas 1771. aasta juulis ja augustis mitmeid julgeid reide Leedu ja Valgevene aladele, mille käigus ta hävitas Vene vägede liikumisteedel asuvaid sildu, purustades selle sidevõrgustikku ja takistades moonavedu. Lõpuks ületas ta Vene piiri ja tungis oma salgaga Smolenski ümbruskonda.[19]

1771. aasta oktoobris tegi konföderaatide ülemjuhataja Michał Jan Pac Kazimierz Pułaskile ülesandeks organiseerida kuninga röövimine ja tema Jasna Górasse toimetamine. Röövi ettevalmistamisel osales ka paavsti nuntsius Rzeczpospolita aladel Angelo Maria Durini.[20] 3. novembril 1791 ründasidki konföderaadid Varssavis Miodowa tänaval kuninga tõlda ja toimetasid peast haavata saanud valitseja linnast välja. Teel suutis kuningas ühe oma röövijatest kahetsema panna ja see aitas tal Marymontis asunud veskist varjupaika leida.[21] See rünnak kuningale tõi kaasa selle, et seni konföderatsiooni tegevust pooldanud ülejäänud Euroopa riigid lõpetasid oma toetuse.[22]

Pärast seda afääri taandus Pułaski oma kindlustatud laagrisse Barwineki all. Selles külas paiknesid korduvalt konföderatsiooni väed ja selle ümbruskonnas peeti venelaste ja kuninga vastu sissisõda enam kui neli aastat. 14. mail 1772 ilmus sinna laagrisse aga austria ohvitser, kes teatas, et konföderaatidel tuleb sealt lahkuda, vastasel korral ähvardas ta neid rünnata.[23] Sealsed väepealikud, Sanokist pärit Filip Radzimiński ja Liivimaalt saabunud Zyberk vastasid, et asuvad omal maal ja ei ohusta teise riigi elanike julgeolekut. Seejärel ründasid laagrit Austria väed. Konföderaadid olid sunnitud tunnistama austerlaste sõjalist üleolekut ja taandusid Dukla kurusse. Pärast konföderaatide taganemist hõivasid laagri Prešovist tulnud väed, keda juhtisid Miklós József Esterházy ja Andreas Hadik von Futak, kelle ülesandeks oli Poola jagamisel hõivata Austriale määratud osa. Seejärel hõivasid nad vaatamata konföderaatide vastupanule mitmed Poola lõunaosa linnad nagu Dukla, Krosno, Jasło ja Jaśliska. Konföderatsiooni vasturünnak nurjus, järgnesid lahingud Tynieci, Lanckorona ja Waweli all. Jasna Góra kaitsmine kestis 18. augustini 1772 ja Zagórz vallutati alles 29. novembril 1772. Sel ajal proovis Antoni Barnaba Jabłonowski, kes oli konföderatsiooni esindaja Viinis, Poolat säästa, aga edutult, sest kolm Poola jagamises osalevat riiki olid selles juba kokku leppinud. Nende ühise tegevuse tulemusel likvideeriti Bari konföderatsioon 1772. aastal.

Konföderatsiooni pärand muuda

 
Wacław Pawliszaki maal "Taplus teel"
 
Józef Brandti maal "Bari konföderatsioon"
 
Józef Brandti maal "Bari konföderatsioon mõisa kaitsmas" ("Obrona zaścianka przez konfederatów barskich")
 
Bari konföderatsiooni sõdur
 
Vene vägede grenaderid ja musketärid aastast 1762
 
Józef Sawa-Caliński soomuskrae
 
Medal mälestamaks kuningas Stanisław August Poniatowski röövimist 1771. aastal
 
Bari konföderatsiooni ratsaväelase munder

Üheks konföderatsiooni sümboliks on selle kangelased, kellest tuntuimad on Jasna Góra kaitsja Kazimierz Pułaski, Masoovias tegutsenud kasakas Józef Sawa-Caliński ja Suur-Poolas tegutsenud Józef Zaremba, aga ka karismaatiline kaplan ja prohvet, karmeliit Marek Jandołowicz (isa Marek). Konföderaadid jätsid endist maha ka rikkaliku lauluvaramu, millest tuntumad on "Zdaj się, Polaku, w opiekę Maryi" (Anna end, poolakas, Maarja hoolde), "Stawam na placu z Boga ordynansu" ja "Piosenka o Drewiczu" (Lauluke Drevicist). Arvukate säilinud mälestuste põhjal oli konföderatsiooni üks sümboleid ka soomuskrae (ryngraf).

Ülestõusu kajastasid oma loomingus ka mitmed kirjanikud, nende seas Juliusz Słowacki, kes kirjutas sel teemal loo jutu "Ksiądz Marek" (Isa Marek) ja tuntuma "Pieśnią konfederatów" (Konföderaatide laul), aga samuti ka näidendi "Sen srebrny Salomei" (Salomea hõbedane unenägu). Konföderatsioonist kujundas rahvusliku müüdi aga Adam Mickiewicz oma 1833. aastal ilmunud teoses "O ludziach rozsądnych i ludziach szalonych" (Mõistlikud inimesed ja meeletud inimesed), milles ta kirjeldab seda kui esimest poolakate rahvuslikku ülestõusu, mis pani aluse rahvuslike ülestõusude korduvale mustrile, kus rahvast ühendavad religioossed sümbolid ja loosungid vabadusest.

Tagajärjed muuda

Konföderatsiooni poolel osales lahingutes üle 100 000 inimese ja konföderaadid pidasid oma vastastega üle 500 lahingu.[24] Kuningas Stanisław August Poniatowski hindas oma kõnes 29. augustil 1779 konföderatsiooni kaotuste suuruseks 60 000.[25] Vene saadiku Nikolai Repnini hinnangul saadeti Siberisse 14 000 konföderaati, ülejäänud vangi võetud konföderaadid sunniti liituma Vene sõjaväega. Venelased lõid vangide jaoks koonduslaagrid Varssavi Praga linnaossa ja Polonnesse tänapäeva Ukraina aladel, kust siis võetud vangid edasi Kiievisse, Smolenskisse, Orjoli, Tuulasse, Kaasanisse ja Tobolskisse saadeti. Kuna venelased hukkunute üle arvestust ei pidanud, siis pole meil tegelikku ohvrite arvu ilmselt võimalik teada saada.

Naabermaade propaganda kasutas konföderatsiooni tegevust ettekäändena, et alustada esimest Poola jagamist. Otsus Poola jagamiseks tehti juba 1771. aasta keskpaigas, aga Venemaa saadikul Poolas Kaspar von Saldernil soovitati Poola võime sellest mitte teavitada.[26]

Tänapäeval kritiseerivad mitmed ajaloolased, näiteks Jacek Jędruch, konföderaatide sallimatust, eriti nende suhtumist usuvabadusse. Paljude poolakate jaoks on konföderatsioon aga riiklik müüt, mida on aidanud kujundada mitmed kirjanikud nagu Henryk Rzewuzki, kujutades konföderaate õilsate neitsi Maarja rüütlitena. Isamaa, usu ning vabaduse märtritena on neid kirjeldanud ka romantilised poeedid nagu Adam Mickiewicz, Juliusz Słowacki ja Zygmunt Krasiński.

Mitmesugust muuda

Krakówis Uniwersytet Jagielloński muuseumis on hoiul vanim säilinud poola munder. See kuulus Bari konföderatsiooni ratsaväelasele Romualdz Lisickile ja seda kasutati aastatel 1768–1772. Praegu võib seda näha Krakówi rahvusmuuseumis.

Lahingud muuda

Sõjategevuse ajal Bari konföderatsiooni vastu toimus üle 500 lahingu, aga kuna konföderatsioon ei suutnud kunagi suuri jõude ühte kohta kokku koguda, siis olid need oma mastaabilt väikesed. Mõningad neist olid:

Mälestamine muuda

1990. aastal avati Varssavis Tundmatu Sõduri haua juures mälestustahvel Bari konföderatsiooni liikmetele kirjaga: "BARI KONFÖDERATSIOON 29. II 1768 – 18. VII 1772".

Kirjandust muuda

  • Charles Francois Dumouriez, Mémoires et correspondance (Paris, 1834).
  • Władysław Konopczyński: Konfederacja barska. T. 1. Warszawa: Volumen, 1991. ISBN 83-85218-07-6.
  • Władysław Konopczyński: Konfederacja barska. T. 2. Warszawa: Volumen, 1991. ISBN 83-85218-06-8.
  • Wacław Szczygielski Kazimierz Pułaski pod Poznaniem, Poznań 1929
  • Wacław Szczygielski, Konfederacja barska w Wielkopolsce 1768–1770, Warszawa 1970.
  • Janusz Maciejewski, Agnieszka Magdalena Bąbel, Jacek Wójcicki, Agata Grabowska-Kuniczuk: Literatura Konfederacji Barskiej. 1, Dramaty. Warszawa: DiG, 2005. ISBN 83-7181-396-1.
  • Janusz Maciejewski, Agnieszka Magdalena Bąbel, Jacek Wójcicki, Agata Grabowska-Kuniczuk: Literatura Konfederacji Barskiej. 2, Dialogi. Warszawa: DiG, 2005. ISBN 83-7181-397-X.
  • Jerzy Michalski Rousseau i sarmacki republikanizm, Warszawa 1977
  • Jerzy Michalski: Sarmacki republikanizm w oczach Francuza. Mably i konfederaci barscy. Wrocław: FNP: Leopoldinum, 1995. ISBN 83-85220-50-X.
  • Jerzy Michalski Schyłek konfederacji barskiej, Wrocław, Warszawa, Kraków 1970
  • Wojciech Stanek: Konfederacje generalne koronne w XVIII wieku. Toruń: Wyd. Adam Marszałek, 1991. ISBN 83-85263-17-9.
  • Magdalena Chadaj Walka o Konfederację Barską, "Pro memoria" nr 2(11)/2004
  • Piotr Szubarczyk Nigdy z królami nie będziem w aliansach, "Nasz Dziennik", 04-03-2003
  • Jacek Kowalski: Niezbędnik Konfederata Barskiego. Poznań: Fundacja św. Benedykta, 2008. ISBN 978-83-60758-17-5.
  • Aleksander Kraushar, Książę Repnin i Polska w pierwszem czteroleciu panowania Stanisława Augusta (1764–1768),

Viited muuda

  1. ↑ Władysław Konopczyński, Konfederacja barska.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 17. märtsil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Władysław Konopczyński, Konfederacja barska, kd. I, Warszawa 1991, lk. 46
  4. ↑ Jüri Kotšinev. Kutuzov. Patris Patriae, lk. 211.
  5. ↑ Władysław Konopczyński, Fryderyk Wielki a Polska, Kraków 2010, lk. 107.
  6. ↑ Władysław Konopczyński, Konfederacja barska, kd. I, Warszawa 1991, lk. 146.
  7. ↑ Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, 1936, kd. II, lk. 313–317.
  8. ↑ Jüri Kotšinev. Kutuzov. Patris Patriae, lk. 211-212.
  9. ↑ Władysław Konopczyński, Konfederacja barska, Warszawa 1991, lk. 186.
  10. ↑ Janusz Tazbir. Historia Kościoła Katolickiego w Polsce 1460–1795. Warszawa: Wiedza Powszechna, 1966, lk. 179.
  11. ↑ Władysław Konopczyński, Fryderyk wielki a Polska, Kraków 2010, lk. 88–136.
  12. ↑ Szczęsny Morawski. Materyały do Konfederacyi Barskiej r. 1767–1768. 1851. lk. 176.
  13. ↑ Jüri Kotšinev. Kutuzov. Patris Patriae, lk. 212-213.
  14. ↑ Władysław Konopczyński, Józef Bierzyński: Polski Słownik Biograficzny, Kraków 1936, kd. II, lk. 86.
  15. ↑ Antoni Lenkiewicz: Kazimierz Pułaski (1745–1779). Wrocław: Wydawnictwo Biuro Tłumaczeń, 2004, lk. 139.
  16. ↑ Maurycy Dzieduszycki, Rzut oka na stan religijno obyczajowy Polski w ośmnastym wieku, w: Czas, dodatek miesięczny, kd. VIII, rok drugi, Kraków 1857, lk. 335.
  17. ↑ Krol Lubicz-Chojecki, Pamięć dzieł polskich, podróż i niepomyślny sukces Polaków, opracowanie, wstęp i przypisy Wojciech Turek, Gdańsk 1992, lk. 74.
  18. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuli 2015. Vaadatud 23. märtsil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  19. ↑ Władysław Konopczyński, Szymon Kossakowski, w: Polski Słownik Biograficzny, kd. XIV 1968–1969, lk. 289–290.
  20. ↑ Mariusz Affek, Stolica Święta a Polska w latach 1764–1772 w aspekcie sytuacji międzynarodowej, w: Życie kulturalne i religijność w czasach Stanisława Augusta Poniatowskiego, Warszawa 1991, lk. 78.
  21. ↑ . Jerzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, Warszawa, Kraków 2002, kd. XLI/4 lk. 618–619.
  22. ↑ Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State, 1386–1795. University of Washington Press. p. 272. ISBN 978-0-295-98093-5.
  23. ↑ Abraham Jacob Brawer. Galizien wie es an Österreich kam. Eine historisch-statistische Studie über die inneren. Verhältnisse des Landes im Jahre 1772. 1910.
  24. ↑ Władysław Konopczyński, Fryderyk Wielki a Polska, Kraków 2010, lk. 106.
  25. ↑ Wacław Szczygielski "Konfederacja Barska w...", Warszawa, 1970, lk. 6
  26. ↑ Jerzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, Warszawa, Kraków 2002, kd. XLI/4 lk. 620.

Välislingid muuda

  Bari konföderatsioon – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bari_konföderatsioon&oldid=6386221"