Bütsantsi-Araabia sõjad
Bütsantsi-Araabia sõjad olid Bütsantsi ja peamiselt Araabia muslimite vahel peetud sõjad, mis toimusid 7. sajandi ja 11. sajandi vahel.
Kalifaadi laienemine muuda
Mediina valitseja Muhammad rakendas oma vastaste vastu ka relvajõudu ja aastatel 624–630 peetud võitluses alistas ta Meka ning muutis selle islami usukeskuseks; seejärel allutas ta enamiku beduiini hõime, pannes aluse kalifaadile.
Ühinenud araabia hõimude väljatungi tõttu Araabia poolsaarelt 630. aastatel kaotas Bütsants kiirelt Süüria ja Egiptuse. Järgneva 50 aasta jooksul sooritasid Umaijaadide kalifaadi (661–750) väed korduvaid reide Bütsantsi halduses olevasse Väike-Aasiasse, piirasid kaks korda Konstantinoopolit ja vallutasid Aafrika asehaldurkonna (Aafrika eksarhaadi). Surve Bütsantsile stabiliseerus alles pärast 718. aasta ebaõnnestunud Konstantinoopoli piiramist, mille järel muutus Tauruse mäestik mõlemapoolselt hästi kindlustatud sõjarindeks.
Abbassiidide dünastia (750–1258) valitsusperioodi alguses suhted mõnevõrra normaliseerusid (vahetati saadikuid, esinesid rahuperioodid), kuid pea igal aastal toimusid reidid ja vastureidid ja nii kuni 10. sajandini välja.
Sõdade esimestel sajanditel oli Bütsants rohkem kaitsev pool ja vältis suuremaid lahinguid, eelistades varjuda kindlustesse. Alles pärast 740. aastat alustas Bütsants vastupealetungide organiseerimisega, kuid Abbassiidid olid endiselt tugevam pool, korraldades massiivseid ja laastavaid invasioone Väike-Aasiasse. Olukord muutus kardinaalselt Abbassiidide riigi lagunemisega 861. aastal ja samaaegse Bütsantsi tõusuperioodiga Makedoonia dünastia valitsusperioodil.
9. sajandi keskel olid Bütsantsi idaalad pidevate araablaste Melitene emiraadi, Tarsuse emiraadi ja Qaliqala (Theodosiopolis, tänapäeva Erzurum) emiraadi rünnakute all. 838. aastal said Bütsantsi väed kaotuse osaliseks kaliif Al-Mu'tasimi vastusõjakäigus ja Bütsantsi valitseva Amori dünastia Früügia Amoriumi linna piiramisel, vallutamisel ja hävitamisel Väike-Aasias.
863. aastal tungisid Melitene emiiri Umari ning Abbassiidide Bagdadi kalifaadi Tarsuse valitseja Ja’far ibn Dinar al-Khayyati väed taas Anatooliasse ning rüüstasid Kapadookia. Araablaste väed Melitene emiiri Umari juhtimisel jätkasid sõjaretke põhjasuunas ning vallutasid, rüüstasid ja hävitasid Musta mere rannikul Amisose linna. Araablaste ja Bütsantsi vägede vahel toimunud Lalakaoni lahingus, araablaste väed aga hävitati. Võidule järgnenud sõjaretkel Armeenia aladele, vallutati alad ja Armeenia alad lülitati taas Bütsantsi valdustesse. Järgnevalt hõivasid Bütsantsi väed ka lahingus hukkunud Melitene emiiri sõjaväe kaitseta jäänud Melitene emiraadi ning saavutasid kontrolli Lõuna-Kaukaasia ja Ida-Anatoolia üle.
.PNG)
Keiser (867–886) Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas. Malta tagasivallutamise üritus lõppes fiaskoga, sest kohalikud elanikud mõrvasid koos araablastega Bütsantsi garnisoni sõdurid. Lõuna-Itaalias suutsid bütsantslased oma valdused ühendada ning 873. aastaks hõivati taas Bari. Suurem osa Itaalia lõunaosast jäi Bütsantsi kontrolli alla ligemale 200 järgmiseks aastaks. Oluliselt tähtsamal idapiiril kindlustas riik kaitserajatisi ning asus seejärel kaotatud alasid tagasi vallutama. Abbassiidide kalifaadi vastane sõjategevus algas Samosata tagasivallutamisega.
Leon VI valitsemisperioodil (886–912) jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati araablastele Sitsiilia (902) ja Thessaloníki (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teine linn. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud Küprose saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat Latakia linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita, kes lõid tagasi keisririigi katse 911. aastal Kreeta taasvallutada.
Alates 920. aastatest suutis Bütsants järgneva 50 aasta jooksul murda araablaste piirialadest läbi ning taastas oma võimu Armeenias ja Süürias. keisrid Nikephoros II (võimul 963–969) ja Johannes I (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. Aleppo ja Kreeta langesid bütsantslaste valdusse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid Egeuse merel, aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus Antiookia taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina. Nikephorose järglasel (969–976) Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada Damaskus, Beirut, Akko, Şaydā, Kaisarea ja Teverya. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata. Keiser (963–1025) Basileios II valitsusaja lõpul ulatus Ida-Rooma riik Messina väinast kuni Eufratini ja Doonaust kuni Süüriani.
Bütsantsi-Araabia sõdade lõppfaasis toimusid peamiselt piirisõjad Süürias Fatimiididega ning konfliktitsoonide piirid muutusid vähe kuni uute mõjuvõimsate naabrite – Seldžukkide – saabumiseni pärast aastat 1060.
Sõjategevus laienes Vahemerele pärast aastat 650, mil kogu Vahemeri muutus merelahingute tandriks. Sagedasti toimusid sõjaretked üksteise rannikupiirkondadesse ja saartele. Fatimiidide kalifaadi moslimite reidid saavutasid oma haripunkti 9. sajandil ja 10. sajandi alguses, mil suudeti Bütsantsilt vallutada Kreeta ja Sitsiilia. Samal ajal jõudsid araablaste laevastikud Al-Ándalusist Lõuna-Prantsusmaa Provence'i ja Dalmaatsia rannikule ning isegi Konstantinoopoli alla.
Vaata ka muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Bütsantsi-Araabia sõjad |