Avidyā ehk teadmatus (sanskriti keeles avidyā; paali keeles avijjā; tiibeti keeles ma rig pa, ka gti mug; hiina keeles 無明 wú míng; jaapani keeles mumyō), ka rumalus või nõmedus (moha) on enamiku Indiast pärinevate õpetuste kohaselt peamine põhjus, mis hoiab olendeid sansaaras.

Konkreetsed teadmatuse objektid on erinevates õpetustes erinevad, nagu ka selle ületamise viisid. Näiteks väidab advaita, et teadmatuse tõttu ei taibata aatmani ja brahmani samasust.

Budismis on teadmatus kõige põhilisem meeleplekk ja -mürk ning seetõttu kannatuse ja sansaaras püsimise ning kõigi takistuste peamine põhjus, sõltuvusliku tekkimise ahela esimene lüli.

Budistlikus kosmoloogias vastab teadmatusele õnnetu olek loomana.

See tähendab eelkõige teadmatust neljast õilsast tõest ja tõsiasjast, et kõik dharmad on omaolekult tühjad. See on teadmatus algusest ja lõpust ning kestvusest; teadmatus seespoolsusest ja väljaspoolsusest jne. Samuti on see teadmatus karmast ja karma küpsemisest, tegudest ja nende tagajärgedest.

Teadmatusel ehk rumalusel ei ole põhjust — see on algusetu, ehkki selle suurendamine ja vähendamine sõltub igaühe isiklikest jõupingutustest.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Andres Herkel. Pratītyasamutpāda ehk sõltuvuslik tekkimine. Akadeemia nr 3, 1994, lk. 533 – 570.
  Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.