August Feldman
August Feldman (15. märts 1899 Pärnu, Liivimaa kubermang – 5. august 1970 Tallinn, Eesti) oli Nõukogude sõjaväelane (polkovnik), aastatel 1951–1954 Eesti NSV sõjakomissar[1].
| August Feldman | |
|---|---|
| Sünniaeg |
15. märts 1899 Pärnu, Liivimaa kubermang |
| Surmaaeg |
5. august 1970 Tallinn |
| Auaste | polkovnik |
| Juhtinud |
7. Eesti Laskurdiviisi staabiülem 249. Eesti Laskurdiviisi ülema asetäitja 249. Eesti Laskurdiviisi ülem 8. Eesti Laskurkorpuse ülema asetäitja Eesti NSV sõjakomissar |
| Sõjad/lahingud |
Eesti Vabadussõda Vene kodusõda Teine maailmasõda |
Elulugu muuda
August Feldman sündis 1899. aastal Pärnus Waldhofi tselluloosivabrikutöölise perekonnas ning asus 15-aastaselt tööle lukksepa õpilasena samas Waldhofi tselluloosivabrikus, kus töötas ka ta isa, kus töötas kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.
1917. aasta oktoobris asus ta tööle keisririigi politsei asemel moodustatud miilitsasse ning 1918. aasta augustis astus ta vabatahtlikuna Tallinna kommunistlikku kütipolku, millega taganes pärast Eesti okupeerimist Saksa keisririigi vägede poolt Nõukogude Venemaale. Nõukogude Venemaal osales ta Vene kodusõja lahingutes Uurali piirkonnas.
Pärast 1918. aasta novembris alanud Nõukogude Punaarmee pealetungi Eestisse osales Eesti Vabadussõjas Punaarmees Narva all ning pärast Eesti vägede võitu Vabadussõjas osales Punaarmee koosseisus lahingutes Daugavpilsi piirkonnas ja Nõukogude-Ukraina sõjas Kurski, Belgorodi, Mariupoli piirkonnas Nestor Mahno vägede vastu Ukrainas. 1920. aastal osales sõjategevuses Krimmis Peter von Wrangell vägede vastu.
1922. aastal astus A. Feldman õppima Petrogradi Internatsionaalse Sõjakooli eesti gruppi ning lõpetas sõjakooli 1925. aastal. Pärast kooli lõpetamist suunati tegevteenistusse, kus teenis rühmaülemast polgu staabiülema ametikohani.
Teise maailmasõja Nõukogude-Saksa sõja alguses 1941. aasta suvel teenis A. Feldman 400. Laskurpolgu staabiülemana, jäi sõja alguskuudel piiramisrõngasse, kuid suutis taganeda koos oma väeosaga Vjazma piirkonnas Punaarmee vägedeni.
Pärast edukat väljamurdmist piirmisrõngast määrati A. Feldman 89. Laskurdiviisi staabi operatiivoskonna ülemaks, kellena osales lahingutes Idarindel.
1941. aasta lõpus suunati ta Uurali sõjaväeringkonda, kus formeeriti Eesti rahvusväeosi ning Feldman määrati 7. Eesti Laskurdiviisi staabiülemaks.
25. septembril 1942 pärast 8. Eesti Laskurkorpuse formeerimist määrati A. Feldman 249. Eesti Laskurdiviisi ülema asetäitjaks ning ta osales diviisiga Velikije Luki lahingutes.
1944. aastal pärast 249. diviisi ülema Johan Lombaku haavatasaamist, määrati 249. diviisi ülemaks ning juhtis Punaarmee ja Eesti Laskurkorpuse koosseisus 249. diviisi lahingutegevust Lõuna-Eestis ja Emajõe ääres toimunud lahingutes ning Sõrve säärel.
A. Feldmani juhitud 249. Eesti Laskurdiviisi autasustati edukate lahingute eest Emajõe piirkonnas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega Punalipu ordeniga. Diviisi koosseisu kuulunud 921. Laskurpolku autasustati Punalipu orden; 779. Suurtükiväepolku 3. järgu Kutuzovi ordeniga; 307. Üksikut tankitõrjedivisjoni Aleksandr Nevski ordeni ning 917. Laskurpolku ja 925. Laskurpolku Punatähe ordeniga.
Pärast teise maailmasõja lõppu määrati August Feldman 8. Eesti Laskurkorpuse ülema asetäitjaks ning seejärel tegutses ta Tartu Riikliku Ülikooli sõjalise kateedri juhatajana.
1951. aastal määrati August Feldman Eesti NSV sõjakomissariks, kellena ta tegutses 2 aastat.
August Feldman arvati erru 1954. aastal ning suri Tallinnas 1970. aastal. Ta maeti 8. augustil 1970 Metsakalmistule[2].