Astyages

Astyages (vanakreeka Ἀστυάγης, meedia Ištuvegu, pärsia keeles ایشتوویگو , akadi keeles Iš-tu-me-gu; Ktesiasel Astyigas; Diodorosel Aspadas) oli viimane Meedia suurriigi kuningas, Kyaxares II poeg. Ta valitses kuni umbes 550. aastani eKr, mil Kyros II ta troonilt tõukas.

Arvatakse, et tema nimi tuleneb vanairaani vormist *Ṛšti-vaiga- 'odavibutaja'. Kreeka nimekuju Astyages tuleneb nähtavasti rahvaetümoloogiast (vanakreeka asty 'linn' ja agnymi 'murran' ning liitsõnad lõpuga -agēs). Nime on võrreldud ka Persepolise kindlustustest leitud tahvlikestel leiduva elami nimega Iš-ti-man-ka või Ir-iš-ti-man-ka, kuid seos on vaieldav.

Astyages oli Kyaxares II poeg. Tema valitsemisaja lõpus vallutas Meedia Pärsia kuningas Kyros II. Sellest sõjast on väga vähe teada; selge on ainult see, et ta kestis kolm aastat (algas 553 eKr) ja oli väga pingeline. Algul oli edu just nagu Meedia vägede poolel. Astyages suutis algul pärslased purustada ning jõuda nende pealinna Pasargadae alla. Seal aga sai ta kaotuse osaliseks, just nagu sellepärast, et suur osa Meedia ülikutest reetis Astyagese ja läks üle Kyrose poolele. Astyagesel ja talle ustavaks jäänud osal meedlastest tuli taganeda.

Viimane lahing selles sõjas leidis aset tema pealinna Ekbatana müüride all umbes 550 eKr. Seal purustati Meedia sõjavägi täielikult ning Astyages ise võeti vangi. Ajaloolased lahknevad Astyagese edasise saatuse suhtes. Herodotos kirjutab, et pärslased panid ta vangi, kus ta ka suri, kreeka ajaloolane Ktesias mainib, et Astyages määrati Partia valitsejaks, kolmanda versiooni järgi saadeti ta pagendusse Hyrkaniasse (Gorgān). Räägitakse, et pärast seda viidi Astyages tütrele külla sõitmise ettekäändel kõrbesse ning jäeti ta sinna maha. Meedia kuningriik lakkas olemast.

Herodotos Astyagesest

Herodotos räägib Astyagesest oma "Ajaloo" esimeses raamatus.

Herodotose järgi asus ta troonile 585 eKr pärast Pteria lahingut.

Herodotose järgi oli Astyages abielus Lüüdia kuninga Alyattes II tütre ning Lüüdia kuninga Kroisose õe Aryenisega. Pärast Kyaxarese surma sai ta kuningaks ning valitses 35 aastat (tõenäoliselt 584–440 eKr). Astyagese ja Aryenise tütar Mandane abiellus Kambyses II-ga ja oli Kyros II ema.

"73. Аlustas aga Kroisos sõda Kapadookiaga järgmistel põhjustel: esiteks maade omandamise kirest (ta tahtis liita oma valdustega ka selle piirkonna), peamiselt aga sellepärast, et usaldades oraakli ütlust, tahtis ta Kyrosele Astyagese eest kätte maksta. Kambysese poeg Kyros võitis Kyaxarese poega, meedlaste kuningat ja Kroisose õemeest Astyagest. Astyages aga sai Kroisose õemeheks järgnevalt. Mässuliste sküüdi nomaadide hord asus elama Meediamaale. Meedlaste kuningas oli sel ajal aga Kyaxares, Phraortese poeg, Deiokese pojapoeg. Kuningas võttis need sküüdid algul sõbralikult vastu, sest nad tulid varjupaika paluma, ning saatis isegi oma pojad nende juurde vibulaskmisekunsti õppima. Ent mõne aja pärast tuli välja nii, et sküüdid, kes tegelesid pidevalt jahipidamisega ja hankisid alati metsloomi, ei tapnud kedagi. Kui nad tühjade kätega tagasi tulid, käis Kyaxares (ilmselt äge inimene) nendega karmilt ja solvavalt ümber. Sküüdid, keda Kyaxares oli niiviisi teenimatult solvanud, otsustasid ühe nende juures õppiva poisi tükkideks raiuda. Seejärel puhastasid nad ta, nagu metsloomi tavaliselt puhastatakse, ning andsid nad Kyaxaresele jahisaagina lauale. Pärast seda tahtsid sküüdid kohe joosta Sardesesse Sadyattese poja Alyattese juurde. Nii see juhtuski: Kyaxares ja tema külalised sõid seda liha, sküüdid aga andsid end Alyattese kaitse alla.

74. Et Alyattes ei tahtnud vaatamata Kyaxarese nõudmistele sküüte välja anda, siis algas küüdlastel meedlastega sõda. Viis aastat kestis see sõda, kus kord olid peal meedlased, siis jälle võitsid lüüdlased, kord isegi mingis öises lahingus. Nii kestis see pikale veniv sõda vahelduva eduga, ja kuuendal aastal muutus ühe lahingu ajal järsku päev ööks. Selle päikesevarjutuse ennustas joonlastele Thales Milletosest ning isegi määras täpselt aasta [ 585 eKr ], millal see saabus. Lio lüüdlased ja meedlased nägid, et päev muutus ööks, siis nad lõpetsid lahingu ja sõlmisid ruttu rahu. Vahendajateks olid kiliiklane Süennesis ja babüloonlane Labynetos. Nemad saavuasidki, et lüüdlased ja meedlased andsid lepitusvande ja kinnitasid seda abielu sõlmimisega. Nad veensid Alyattest panema oma tütar Aryenis mehele Kyaxarese pojale Astyagesele. Sest ilma selliste sugulussidemeteta on rahulepingud tavaliselt ebapüsivad. Ja vandega kinnitatud lepinguid sõlmivad need rahvad samamoodi nagu kreeklased, ja peale selle lõikavad käenahka kergelt sisse ja lakuvad teineteise verd.

75. Selle Astyagese, oma emapoolse vanaisa, Kyros kukutaski. Selle põhjustest räägin ma järgnevas jutustuses."

"107. Tema pärija oli poeg Astyages. Astyagesel sündis tütar, keda hüüti Mandaneks. Astyages nägi unes, et tema tütar kusi nii palju, et ta uputas tema pealinna ja kogu Aasia. Kuningas küsis maagidelt-unenäoseletajalt unetäo tähendust. Kui maagid seletasid talle unenäo täpselt ära, sai kuningas aru ja kohkus. Kui siis Mandanel tuli aeg mehele minna, ei tahtnud Astyages anda teda naiseks ühelegi võrdse päritoluga meedlasele. Hirmust unenäo pärast andis Astyages tütre Kambysese nimelisele pärslasele, valides ta välja ülikupäritolu ja tasase meele pärast, kuigi ta oli keskmisest meedlasest palju alamat päritolu.

108. Just esimesel aastal pärast Kambysese abiellumist Mandanega nägi Astyages jälle und: seekord nägi ta unes, et tema tütre üsast kasvas välja viinamarjaväät ja see väät vohas üle kogu Aasia. Sellest nägemusest teatas kuningas jälle unenäoseletajatele ning käskis siis saata Pärsiasse oma tütre järele, kellel oli varsti laps sündimas. Kohale saabunud tütart käskis Astyages vahi all hoida ja tahtis vastsündinud poisslapse hukutada. Maagid-unenäoseletajad seletasid unenägu talle nii: tema tütre poeg saab tema asemel kuningaks. Tahtes seda ära hoida, kutsus Astyages pärast poisslaps Kyrose sündi oma sugulase Harpagose, kõige ustavama mehe meedlaste seas, ja ütles talle nõnda: "Harpagos! Ma annan sulle tähtsa ülesande. Täida see hoolikalt. Aga ära peta mind, eelistades teiste huvisid minu omadele, et mitte hiljem omal süül hukka saada. Võta laps, kelle Mandane sünnitas, vii ta oma majja ning tapa ta. Pärast mata ta omal äranägemisel." Harpagos aga vastas: "Kuningas! Kunagi pole sul põhjust olnud minuga rahulolematu olla, ja edaspidigi hoidun ma sinu vastu eksimast. Kui see on sinu tahe, siis on minu kohus see hoolsalt täita."

109. Nii vastas Harpagos. Kui aga talle anti laps, kes oli juba matuserüüs, läks ta nutuga koju. Seal rääkis ta naisele kõik, mis Astyages oli öelnud. Naine küsis: "Mis sa nüüd siis teed?" Harpagos vastas: "Muidugi ma ei hakka Asryagose käske täitma, ja isegi kui kuningas läheb veel rohkem arust ära ja sõgedaks kui praegu, ei täida ma ikkagi tema ülesannet ega ole kaasosaline nii kohutavas mõrvas. Mitmel põhjusel ma ei taha last tappa. Esiteks sellepärast, et laps on minu sugulane, teiseks sellepärast, et Astyagos on juba vana ja meessoost järeltulijaid tal pole. Kui troon läheb pärast kuninga surma tema tütrele, kelle poja ta mul praegu käsib surmata, kas siis meid ei ähvarda surmaoht? Muide, ohutuse pärast tuleb see laps tappa, kuid tapma peab ta keegi Astyagose meestest, mitte minu mehed."

110. Nõnda ütles Harpagos ja saatis kohe sõnumitooja ühele Astyagose lehmakarjusele, kes, nagu ta teadis, karjatas lehmi mägikarjamaadel, kus on palju metsloomi. Karjuse nimi oli Mitradates. Ta elas seal naisega, kes samuti oli Astyagase ümmardaja. Tema nimi oli kreeka keeles Kyno, meedia keeles Spako ('koer' on meedia keeles spako). Aga karjamaad, kus see karjus oma karju karjatas, olid mäe jalamil Ekbatanast põhja pool Musta mere suunas. Ainult ühes kohas, nimelt saspiiride maa lähedal, oli Meediamaa kaetud kõrgete mägede ja paksu metsaga, kogu ülejäänud Meedia on aga lame tasandik. Kui karjus kutse peale kiiruga kohale tuli, ütles Harpagos talle nõnda: "Astyagos käskis sind võtta see laps ning jätta ta kõige metsikumasse kohta mägedes, et ta seal sureks mida varem, seda parem. Peale selle käskis kuningas sulle öelda: "Kui sa last ei surma, vaid ta kuidagi päästad, siis ootab sind kõige kohutavam hukkamine." Ja mulle on ülesandeks tehtud vaadata, et laps tõesti maha jäetaks."

111. Karjus kuulas käsu ära, võttis lapse kätele ja läks oma onni tagasi. sel ajal sünnitas tema naine, kes oli just sünnitust oodanud, saatuse tahtel just siis, kui mees linna oli läinud. Mõlemad kartsid teineteise pärast: mees oli mures naise sünnituse pärast, naine aga selle pärast, miks Harpagos oli tema mehe järele saatnud (seda polnud varem juhtunud). Ja kui tagasi jõudnud mees naise juurde läks, siis naine küsis teda ootamatult nähes esimese asjana: miks Harpagos sind nii kiiruga enda juurde kutsus? Ja mees vastas: "Naine! Linna jõudes nägin ja kuulsin ma seda, mida ma poleks tohtinud näha ja mida meie isandatel poleks mitte kunagi pidanud juhtuma. Kogu Harpagose koda oli täis nuukseid. Kohkununa läksin ma siiski majja sisse. Ja niipea kui ma sisse astusin, nägin ma värisevat ja nutvat last. Lapsel olid kuldehted ja tal olid seljas kirju kirjaga riided. Kui Harpagos mind silmas, käskis ta laps kohe kaasa võtta ning jätta mägedesse, kus kihab metsloomadest. Harpagos lisas, et see on Astyagose käsk, tuues ära ka hirmsad ähvardused, kui ma kuninga käsku ei täida. Ma võtsin lapse kätele ja võtsin kaasa, arvates, et see on mõne sulase laps. Ma ei oleks ju eales ära arvanud, kelle laps see tegelikult on. Ma imestasin ainult lapse kuldehete ja luksuslike riiete üle. Ja ka valjuhäälne nutt ja oiged vapustasid mind. Muide, tee peal sain ma teenrilt, kes mind linna saatis ja lapse üle andis, kogu tõe teada. Sulane rääkis mulle, et see on Astyagose tütre Kambysese ning tema abikaasa, Kyrose poja Kambysese poeg ning Astyagos käskis lapse tappa. Vaata, siin ta on!"

112. Nende sõnadega mähkis karjus lapse lahti ning näitas teda naisele. Kui aga naine nägi, kui kogukas ja armas laps see on, heitis ta end kohe mehe jalge ette, vannutades teda last mitte mingil juhul maha jätta. Mees aga vastas, et ta ei saa teisiti teha: Harpagose nuhid tulevad ju kontrollima ning kuninga käsust üleastumise eest langeb talle osaks piinarikas surm. Suutmata meest veenda, söandas naine lõpuks öelda: "Ma ei saa sind veenda last mitte maha jätma, kui aga inimestel on tingimata tarvis näha, et laps on maha jäetud, siis tee nõnda: mina ju samuti sünnitasin, kuid surnud lapse. Võtagi teda ning vii metsloomadele söögiks, aga Astyagose tütre lapse kasvatame üles nagu lihase lapse. Nii ei paljastata sinu üleastumist ja meilgi läheb hästi. Meie surnud laps ju maetakse kuninglikul kombel, ja elus laps jääb elama."

113. Karjus leidis, et naisel on sel puhul täielik õigus, ning ta tegi kohe tema nõuande järgi. Surmale mõistetud lapse, kelle ta kaasa tõi, andis ta naisele, ja omaenda surnud lapse pani korvi, milles ta oli kandnud kuninglikku last. Siis pani karjus surnud lapsele selga kuningliku lapse riided ning viis ta mägedesse kõige üksildasemasse kohta ning jättis sinna maha. Kolme päeva pärast läks karjus linna, jättes koha peale valvama ühe oma abilistest. Jõudes Harpagose kotta, ütles ta, et võib näidata lapse surnukeha. Ja Harpagos saatis sinna lapse surnukeha üle vaatama oma kõige ustavamad ihukaitsjad ning käskis siis karjuse poja matta. Ta maetigi maha, aga teise lapse, keda hiljem hakati kutsuma kuningas Kyrosest, võttis kasvatada karjuse naine ja andis talle mingi teise nime, mitte Kyros.

114. Kui poiss sai kümneaastaseks, tuli tema tegelik päritolu välja niimoodi. Laps mängis just selles asulas, kus härjad oma tallides olid. Ta mängis eakaaslastega tee peal. Ja poisid määrasid mängu ajal kuningaks selle arvatava lehmakarjuse poja. Ja tema määras ühed maju ehitama, teised ihukaitsjateks. Ühel poisil käski ta olla "kuninga silm", teisel käskis teatada kuningale uudiseid: igaühele määras ta ameti. Üks kaasa mänginud lapsi (kõrgest soost meedlase Artembarese poeg) ei täitnud käsku. Siis käskis Kyros teistel ta kinni võtta. Lapsed allusid, ja Kyros käis süüdlasega üsna karmilt ümber, karistades teda piitsaga. Niipea kui süüdlane lahti lasti, jooksis ta väga nördinuna selle pärast, et temaga käidi tema arvates ebavääriliselt ümber, linna oma isa juurde kaebusega selle pärast, et Kyros teda peksis (muidugi ei nimetanud ta teda Kyroseks, vaid "lehmakarjuse Astyagose pojaks"). Ärritunud Artembares läks Astyagosele kaebama ennekuulmatu ümberkäimise pärast tema pojaga. "Kuningas," ütles ta, "vaat kui julmalt toimis temaga sinu sulane, lehmaajaja poeg!" Ja sealjuures näitas ta oma poja õlgu.

115. Kui Astyagos seda kuulis ja nägi, käskis ta saata lehmakarjuse ja tema poja järele (austusest Artembarese vastu tahtis kuningas tema pojale rahulduse anda.) Kui nad mõlemad tulid, siis Astyagos vaatas Kyrose peale ja ütles: "Nii et sina, nii tühise inimese poeg, söandasid kõrgelt austatud Artembarese poega nii kohutavalt solvata?" Poiss aga vastas nõnda: "Isand! Ma toimisin temaga niimoodi õigluse pärast. Sest meie küla lapsed (ja nende seas oli ka see poiss) panid mind mängu ajal kuningaks enda üle; nad otsustasid, et ma olen seda tiitlid kõige rohkem väärt. Teised poisid allusid mulle, aga see poiss oli sõnakuulmatu ega pööranud käskudele tähelepanu, kuni teda selle eest karistati. Kui ma olen karistuse ära teeninud, siis olen ma sinu võimu all!"

116. Pärast neid sõnu tundis Astyagos poisi kohe ära. Lapse näojooned olid sarnased tema enda omadele, ja vastus oli sulase kohta liiga uhke ja avameelne. Ja ka aeg, mil tema lapselaps metsloomadele söödaks heideti paistus klappivat poisi vanusega. Õudusest jäi Astyagos mõneks ajaks sõnatuks. Kui kuningas lõpuks toibus, teatas ta, et tahab karjuse nelja silma all üle kuulata, ning saatis sellepärast Artembarese ära. "Artembares," ütles ta, ma püüan anda sulle ja su pojale täieliku rahulduse." Nii saatis kuningas Artembarese ära, Kyrose aga viisid teenrid tema käsul lossi siseruumidesse. Jäänud karjusega omavahele, küsis Astyagos, kust ta on posi saanud ja kes ta talle andis. Karjusid ütles, et see on tema laps, kelle ema elab praegugi tema juures. Asrtyagos vastas karjusele, et tal poleks mõistlik kohutava piinamise alla langeda, ning andis ihukaitsjatele käsu karjus kohe kinni võtta. Piinamise all tuli karjusel kõik üles tunnistada. Ta rääkis kõigepealt tõepäraselt ära, kuidas see juhtus, ning lõpetas armu ja andeksandmise palvetega.

117. Pärast karjuse ülestunnistust ei pööranud Astyagos talle enam tähelepanu, vaid tema raev kandus nüüd üle Harpagosele, kelle ta ihukaitsjatel laskis kutsuda. Kui Harpagos tema ette ilmus, ütles kuningas: "Harpagos! Kuidas sa tookord surmasid lapse – minu tütre poja, kelle ma sulle andsin?" Harpagos aga märkas, et karjus on lossis, ega läinud vale peale välja, kartes paljastamist, vaid ütles: "Kuningas! Kui ma lapse võtsin, siis ma hakkasin mõtlema, kuidas sinu tahet täita, jäädes sinu ees süütuks ja saamata mõrtsukaks sinu tütre ja sinu enda silmis. Sellepärast ma toimisin nii: ma kutsusin siia selle karjuse ja andsin talle lapse, öeldes, et sina käskisid ta surmata. Ja need minu sõnad olid muidugi puhas tõde. See su käsk ju oli. Seejuures andsin ma lapse üle käsuga jätta ta kõrbemäele ning valvata seal, kuni laps sureb. Ma ähvardasin karjust käsust üleastumise eest kohutava karistusega. Karjus allus mulle; ja kui laps suri, saatsin ma oma kõige ustavamad eunuhhidest teenrid kontrollima ja siis matsin ta nende abiga maha. Sellised on, kuningas, asjaolud ja niisugust surma suri laps."

118. Nõnda läks Harpagos avameelsele ülestunnistusele. Astyagos aga varjas oma raevu ning teatas talle algul kõik, mis oli karjuselt teada saanud, ning lisas lõpuks, et laps on elus ja ta ise olevat rõõmus, et kõik hästi läks. "Ma olen väga kannatanud," ütles kuningas muu hulgas, "selle pärast, mis ma sellele poisile olen teinud, ja mul on olnud raske taluda omaenda tütre vihkamist. Et aga nüüd on kõik hästi läinud, saada oma poeg meie "äsjatulnud" lapselapsega mängima. Ise aga tule minu juurde pidusöögile, sest ma tahan tuua lapse pääsemise eest tänuohvri jumalatele, kellele see au kuulub."

119. Neid sõnu kuuldes langes Harpagos kuninga jalge ette. Ta oli õndsuse tipus selle pärast, et hoolimata tema süüst läks kõik nii hästi ja selle rõõmsa sündmuse pärast kutsuti teda isegi pidusöögile. Siis kiirustas Harpagos koju ning saatis poja kohe Astyagose juurde lossi (tema ainus poeg oli umbes 13-aastane) ning käskis tal kõik kuninga käsud täita. Ise aga rääkis ta suure rõõmuga naisele kõik mis oli juhtunud. Niipea aga, kui Harpagose poeg lossi jõudis, käskis ta poisi surmata ja tükkideks raiuda. Osa lihast käskis kuningas küpsetada, osa keeta, ja seda hästi valmistatud rooga valmis hoida. Ja kui tuli pidusöögi aeg, oli teiste kutsutute seas ka Harpagos. Teistele külalistele ja Astyagesele endale pakuti lambaliha, Harpagosele aga anti tema enda poja liha (kõik tükid peale pea ning jalgade ja käte; need kehaosad olid eraldi kinnises korvis). Kui paistis, et Harpagosel on kõht täis, küsis Astyages, kas talle söök meeldis. Harpagos vastas, et see valmistas talle suurt naudingut. Siis tõid teenrid, kellele see oli ülesandeks tehtud, kinnise korvi poisi pea, käte ja jalgadega ning käskisid Harpagosel see lahti teha ning võtta sealt kõik, mida soovib. Harpagos allus ning avas korvi ja nägi seal oma poja jäänuseid. See vaatepilt ei viinud aga Harpagost hämmeldusse ning ta ei kaotanud enesevalitsemist. Siis küsis Astyagos , kas ta teab, millist looma ta maitses. Harpagos vastas, et teab ning et kõik, mida kuningas iganes teeb, on talle armas. Nende sõnadega korjas ta ülejäänud lihatükid kokku ja läks koju. Võib-olla tahtis ta poja jäänused kokku koguda ja maha matta.

120. Nii karistagi Astyagos Harpagost. Siis kutsus kuningas Kyrose saatuse üle nõu pidama needsamad maagid, kes varem talle unenägu seletasid. Maagid tulid, ja Astyagos küsis neilt uuesti unenäo tähendust. Nemad aga kordasid, mis nad esimesel korral ütlesid: kui poeg ei oleks enneaegselt surnud, vaid ellu jäänud, oleks ta kindlasti kuningaks saanud. Astyagos aga vaidles neile vastu: "Poiss ei surnud, vaid on elus. Kui ta elas maal, siis maapoisikesed valisid ta kuningaks. Seejuures käitus ta täpselt nii nagu tõelised kuningad, ümbritsedes end ihukaitsjate, uksehoidjate, sõnumitoojate ja muude teenritega, magu kuningale ongi kohane. Mida see teie arvates ennustab?" Maagid vastasid: "Kui poiss on elus ja isegi sai täiesti ettekavatsematult kuningaks, siis ära karda ja ära muretse: teist korda ta enam kuningaks ei saa. Isegi mõned oraaklite ennustused taanduvad tühiasjadele ja kõikvõimalikel unenägudel ei pruugi tähendust olla." Astyages aga vastas talle: "Mina, maagid, arvan samamoodi: kui poiss juba kord (olgugi nime poolest) kuningas oli, siis on unenägu täide läinud ja rohkem pole mul midagi karta. Kuid ma palun teid ikkagi hästi läbi mõelda ning soovitada mulle, mida minu ja teie koja ohutuse huvides teha tuleb." Selle peale vastasid maagid nõnda: "Kuningas! Ka meile on ju väga tähtis, et troon jääks sulle. Kui aga troon läheb sellele pärsia poisile, siis ta satub võõrastesse kätesse ja meist, meedlastest saavad orjad, pärslased aga hakkavad meid põlgama kui võõramaalasi. Ent kuni kuningaks jääd sina, meie mõttekaaslane, osaleme valitsemises ka meie ja oleme sinu juures suure au sees. Sellepärast ongi meil kõigiti põhjust seista sinu ja sinu võimu eest. Kui me aga näeksime ette sind ähvardavat ohtu, siis me ütleksime seda avameelselt. Et aga unenägu osutus tühiseks, siis ei karda me nüüd ka ise midagi ning soovitame ka sinul hirmud jätta. Korista see poiss silme alt ära ja saada ta vanemate juurde Pärsiasse."

121. Kuuldes maagidelt säärast nõuannet, Astyages rõõmustas, kutsus Kyrose ning ütles talle: "Laps! Ma olen sind solvanud unenäo pärast, mis ei täitunud, kuid saatuse tahtel oled sa ellu jäänud. Mine nüüd elusa ja tervena Pärsiasse, ja mina annan sulle saatjad. Sealt sa leiad isa ja ema – mitte sellised nagu lehmakarjus ja tema naine."

122. Nende sõnadega laskis Astyages Kyrose ära. Ja kui Kyros Kambysese kotta tagasi läks, võtsid vanemad ta vastu, ning teada saades külvasid ta suudlustega üle (nad olid ju arvanud, et ta tookord kohe surmati). Siis hakkasid nad pojalt pärima, kuidas ta ellu jäi. Ja tema rääkis neile, et ta enne midagi ei teadnud ning tal oli oma päritolust isegi valearusaam. Alles teel siia sai ta teada kogu oma kibeda saatuse: ise aga oli ta end pidanud Astyagese karjuse pojaks, kuid teekaaslased rääkisid talle kõik ära; kasvatanud oli teda tema sõnul karjuse naine. Seda lugu jutustades kiitis Kyros teda pidevalt; ainult Kynost ta rääkiski. Vanemad aga võtsid sellest nimest kinni ning selleks, et poja pääsemine tunduks pärslastele veel imelisemana, levitasid nad kuuldust, et maha jäetud Kyrose kasvatas üles koer. Selle Kyno järgi säärane muistend tekkiski.

123. Vahe peal kasvas Kyros meheks ja temast sai kõige vapram eakaaslaste seas. Kõik armastasid teda. Ja ka Harpagos, kes põles soovist Astyagosele kätte maksta, püüdis Kyrose usaldust võita. Ta saatis Kyrosele aina kingitusi, õhutades kättemaksule. Harpagos sai aru, et lihtkodanikuna ta Astyagosele kätte maksta ei saa. Nähes, et Kyros hakkab juba meheks saama, valis Kyros seepärast nooruki liitlaseks, sest Kyros oli ju kannatanud samasuguse õnnetuse käes nagu tema. Algul toimis Harpagos nii: ta sõlmis sidemed kõikide Meedia ülikutega, ärgitades neid kuningat kukutama (Astyages oli ju meedlaste karm valitseja) ning panema kuningaks Kyrose. Kui Harpagosel õnnestus ülikud enda poole võita ja kõik oli valmis, otsustas ta oma kavatsusest Kyrosele teada anda. Kyros aga oli Pärsias, ning kuna kõik teed olid valve all ja teist teed pidi ei saanud sõnumit edasi anda, siis Harpagos leiutas säärase kavaluse. Ta valmistas oskuslikult jäneseroa, nimelt lõikas tal kõhu lõhki, ja pani siis sinna kirja, milles ta oma plaani selgitas. Pärast õmbles ta jänese kõhu jälle kokku ja saatis looma ühe oma ustavama teenriga Pärsiasse, andes talle jahimehevõrgu. Suuliselt aga käskis ta öelda, et Kyros lõikaks jänese kõhu lõhki oma käega ja ilma tunnistajateta.

124. Teener täitis selle Harpagose käsu, ja Kyros sai jänese kätte ning lõikas tal kõhu lõhki. Seal nägi Kyros läkitust, võttis selle ja hakkas lugema. Aga läkituses oli öeldud nii: "Kambysese poeg! Jumalad hoiavad sond. Muidu nad poleks ju sulle valmistanud sellist õnnelikku saatust. Aga maksa kätte oma mõrtsukale Astyagosele! Tema nõul sind ju surmati ja ainult jumalate tahtel ja tänu minule jäid sa ellu. Arvan, et omaenda õnnetustest oled sa juba ammu kuulnud, ja mitte ainult sellest, mida Astyages sulle tegi, vaid ka mulle selle eest, et ma ei surmanud sind, vaid andsin karjusele. Nüüd aga, kui sa ainult minu nõu kuulda võtad, siis kogu Astyagose kuningriik saab sinu omaks. Veena pärslasi üles tõusma ja mine sõjaretkele meedlaste vastu. Ja kui Astyages paneb sõjas sinu vastu väepealikuks minu või mõne teise Meedia üliku, siis sa saavutad soovitud eesmärgi. Sest nemad tulevad esimestena sinu poole üle ja püüavad Astyagest kukutada. Nii et siin on kõik valmis, ja sellepärast võta minu nõu kuulda ning tegutse kiiresti."

125. Lugenud selle läkituse häälega läbi, hakkas Kyros mõtlema, kuidas pärslasi kavalamalt kallutada Astyagest reetma. Mõeldes aga otsustas ta nii: ta kirjutas mõeldu üles läkitusse ja kutsus kokku pärslaste rahvakoosoleku. Siis tegi ta läkituse lahti ja luges selle ette, kuulutades pärslastele, et Astyages on määranud ta väepealikuks. Oma kõnes ütles Kyros muu hulgas: "Nüüd, pärslased, käsin ma teil kõigil ilmuda sirbiga relvastatult." Nõnda käskis Kyros. Pärsia hõimusid on palju. Kyros kogus osa neist kokku ja veenis meedlastest lahti lööma. Siin on need hõimud, kellest kõik ülejäänud sõltuvad: pärslased (Πέρσαι), pasargaadid (Πασαργάδαι), marafid (Μαράφιοι), maspid (Μάσπιοι). Kõige õilsamad neist on pasargaadid, kelle hulka kuulub ka Ahhemeniidide suguvõsa (kust on pärit Pärsia kuningad). Teised pärsia hõimud on pantiaalid (Πανθιαλαῖοι), deruusid (Δηρουσιαῖοι), germaanid (Γερμάνιοι). Kõik nimetatud hõimud tegelevad põlluharimisega, teised aga – daid (Δάοι), mardid (Μάρδοι), dropikid (Δροπικοὶ), sagartid (Σαγάρτιοι) – on nomaadid.

126. Kui kõik ilmusid mainitud sirbiga, siis Kyros käskis päeva jooksul puhastada teatud maatüki (teatud osa Pärsia maast, mille pindala oli umbes 18 või 20 staadioni, oli kaetud astelpõõsastega). Pärast selle raske töö lõppu käskis Kyros järgmisel päeval hoolikalt pestuna jälle ilmuda. Vahepeal käskis Kyros kõik oma isa kitsed, lambad ka lehmad ühte kohta kokku koguda, nad veristada ning valmistada roog Pärsia väele kostiks. Peale selle varus ta palju veini ja leiba. Järgmisel päeval, kui pärslased ilmusid, pani Kyros neile ette aasal einestada. Pärast pidusööki küsis Kyros pärslastelt, kumb päev neile rohkem meeldis, eilne või tänane. "Nendel päevadel on muidugi suur vahe," vastasid nad, "sest eilne päev tõi meile ainult häda, täna aga on kõik tore." Kyros haaras nendest sõnadest kinni ja avaldas pärslastele kõik oma plaanid ning ütles: "Pärsia sõdalased! Asi on nõnda: kui te soovite minuga tulla, siis saavad teil olema kõik need hüved, ja veel tuhat korda enam. Kui te aga ei taha, siis ootab teid eilse sarnane raske töö. Sellepärast tulge minuga ja te leiate vabaduse. Ma usun, et olen jumalate tahtel sündinud võtma enda peale teie vabaduse asja. Sellepärast tuleb teil mida varem, seda parem Astyagesest lahku lüüa."

127. Nüüdsest olid pärslased leidnud juhi ning rõõmustasid Meedia ikkest vabanemise pärast. Sest Meedia võimu vihkasid nad juba ammu. Kui aga Astyages sai Kyrose säärastest ettevalmistustest teada, läkitas ta tema juurde saadiku käsuga ilmuda enda juurde. Aga Kyros käskis sõnumitoojal kuningale selgitada, et ta ilmub kuninga juurde varem, kui kuningale meeldib. Kuulnud sellist vastust, kutsus Astyages kogu Meedia rahva relvile ja määras väepealikuks Harpagose (sest jumal ähmastas kuninga mõistuse ja laskis tal unustada kõik, mis ta ise oli Harpagosele teinud). Kui meedlased asusid sõjaretkele ja läksid pärslastega lahingusse, siis võitles ainult üks vägede osa, mis vandenõus ei osalenud, teine läks vabatahtlikult pärslaste poole üle, suurem osa sõdureid aga reetsid oma kohuse ja põgenesid argpüksidena.

128. Nõnda jooksis Meedia sõjavägi häbiväärselt laiali. Ja kui Astyages kaotusest teada sai, hüüdis ta ähvardades: "Ükskõik! Kyros mul veel saab!" Siis laskis kuningas kõigepealt orki ajada maagid-unenäoseletajad, kes olid teda veennud Kyrosele halastama, siis aga käskis, et kõik linna jäänud meedlased, vanad ja noored, võtaksid relvad kätte. Selle väega astus Astyages ise pärslaste vastu, kuid sai lahingus lüüa. Kuningas ise võeti seejuures vangi ja Meedia sõjavägi hävitati.

129. Siis läks Harpagos vangi võetud Astyagese juurde ja hakkas õnnetu üle kahjurõõmsalt irvitama. Pöördudes vangi poolde salvavate sõnadega, küsis ta temalt muu hulgas: mis on tema riigi kaotus võrreldes pidusöögiga, kui tema, Astyages, pakkus talle kostiks tema enda poja liha. Selle kuriteo eest saigi tema, Astyages, nüüd kuningast orjaks. Astyages aga vaatas Harpagose peale ja märkis omakorda: kas ei omista Harpagos endale Lyrose tegu. Harpagos aga vastas, et ta ise kirjutas Kyrosele sellest, ning sellepärast on see õigluse poolest tema teene. Siis hakkas Astyages tooma argumente selle tõestuseks, et Harpagos on kõige rumalam ja kõige nurjatum inimene maailmas. Kõige rumalam, sest ta pani kuningapärja pähe teisele, kuigi ta oleks võinud ise kuningaks saada (kui riigipööre on tõesti tema kätetöö, nagu ta kinnitab). Kõige nurjatum sellepärast, et "oma pidusöögi pärast" tegi meedlased orjadeks. Kui juba tingimata oli tarvis kellelegi muule tema, Astyagese asemel kuningavõim anda, siis oleks olnud õiglasem jätta see au meedlasele, mitte pärslasele. Nüüd aga on mitte milleski süüdi olevad meedlased saanud isandatest orjadest, endised orjad pärslased on aga nüüd valitsejad.

130. Nõnda jäi Astyages pärast 35-aastast valitsemist võimust ilma. Tema julmuse pärast tuli meedlastel alluda pärslastele. Aga meedlaste võim Aasia üle teisel pool Halyst kestis 128 aastat, välja arvatud slüütide võimu aeg. Hiljem meedlased kahetsesid, et olid end pärslaste allaheitnud ja tõusid Dareiose vastu üles. Aga nad kaotused lahingus ja pidid jälle alluma. Pärslased aga, kes olid Astyagese ajal meedlastest lahku löönud, valitsesid sest ajast saadik Kyrose juhtimisel Aasia üle. Kyros ei teinud Astyagesele midagi halba, vaid hoidis teda enda juures tema surmani. Selline on Kyrose sündimise, lapsepõlve ja troonile tõusmise lugu. Seejärel võitis Kyros ka Kroisost, kes, nagu ma juba ütlesin, teda esimesena ründas. Nõnda saigi Kyros pärast võitu Kroisose üle Aasia valitsejaks."