Vikipeedia

Arved Viirlaid

Arved Viirlaid (Arved Neumann; 11. aprill 1922 Padise vald, Harjumaa – 21. juuni 2015 Mount Forest, Ontario, Kanada) oli eesti kirjanik.

Elulugu muuda

Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis aastatel 1937–1941 Tallinna Kunsttööstuskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Oktoobri lõpus 1944 põgenes paadiga Soome, sealt kohe edasi Rootsi. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, aastatel 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas, ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Ta oli välismaise EKL-i liige aastast 1950, Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas liige.

Looming muuda

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutas Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.

Teosed muuda

On avaldanud 7 luulekogu:

  • "Hulkuri evangeelium" (1948)
  • "Üks suveõhtune naeratus" (1949)
  • "Jäätunud peegel" (1962)
  • "Hõllalaulud" (1967)
  • "Käsikäes" (1978)
  • "Igaviku silmapilgutus" (1982)
  • "Valgus rahnude all" (1990)

Romaanid:

  • "Tormiaasta" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel)
  • "Ristideta hauad" (1952, 1991, 2009; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania, hiina ja vene keelde)
  • "Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes)
  • "Vaim ja ahelad" (1961, 1998; tõlgitud inglise ja soome keelde)
  • "Kustuvad tuled" (1965; tõlgitud läti keelde)
  • "Sadu jõkke" (1965; tõlgitud läti keelde)
  • "Kes tappis Eerik Hormi?" (1974)
  • "Surnud ei loe" (1975)
  • "Märgitud" (1980, 1990; tõlgitud läti ja soome keelde)
  • "Põhjatähe pojad" (2009, 2010; autobiograafiline romaan, tõlgitud soome keelde)

Novellikogu:

  • "Saatuse sõlmed" (1993, 1994)
  • "Ajal on mitu nägu" Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2005

Tunnustus muuda

Mälestuse jäädvustamine muuda

Väliseesti Muuseum Torontos asutas Arved Viirlaiu nimelise kirjandusauhinna kirjaniku 100. sünniaastapäeva puhul 2022. aastal.

Kirjandus muuda

  • Asta Willmann, "Arved Viirlaid, rahvuskirjanik inimsuse nimel" – Tulimuld 1982, nr 3, lk 136–142 ja nr 4, lk 184–189
  • Anne Valmas, "Kodutanumast kaugemal", Tallinn 1994, lk 122–127
  • Pekka Lilja, "Head ja pahad soomlased Arved Viirlaiu romaanis "Märgitud"" – Looming 1994, nr 7, lk 948–957
  • Martin Neithal, "Arved Viirlaid prosaistina" – Keel ja Kirjandus 1997, nr 4, lk 256–259
  • Hellar Grabbi, "Eerik Heine saaga ja Arved Viirlaiu romaanid" – Looming 2007, nr 1, lk 112–124
  • Mall Jõgi, "Kõnelesid", Tallinn 2007, lk 269–279 ja 280–314 (intervjuud Arved Viirlaiu ja Eerik Heinega)
  • Eesti kirjandus paguluses XX sajandil, Tallinn 2008, lk 180–185 ja bibliograafia lk 202–203 (ülevaade Viirlaiu proosast, autor Ülo Tonts), lk 457–460 ja bibliograafia lk 469-470 (luulest, Arne Merilai), lk 619–621 ja bibliograafia lk 644 (teoste tõlgetest, Anne Valmas)
  • Rein Veidemann, "Tasuja lahkumine" - Postimees, 26. juuni 2015
  • Merilai, Arne. "Kompromissitu võitleja Arved Viirlaid." -- A. Merilai, Tõstan titsi taade. Tõlgendavaid kehtestusi 2012–2022. (Studia litteraria Estonica 22.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 357–361

Välislingid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 904
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Arved_Viirlaid&oldid=6623169"