Arps von Arpshofen
Arpshofen, varem Arps (vene keeles Арпс фон Арпсгофен) oli Hamburgist pärit baltisaksa kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.
Ajalugu muuda
Arpsid olid XVII sajandil Hamburgi kodanikud ja kaupmehed. Hiernonymus Arps (suri 1691) rändas XVII sajandi keskpaiku Eestimaale ja sai 1667. aastal Tallinna kodanikuks.[1] Tema poeg kaupmees Gert Hinrich Arps (1678−1746/1753) viis suguvõsa kaubakoja üle Narva; 1711. aastal valiti ta seal Narva raehärraks ning 1731. aastal kommerts- ja politseibürgermeistriks.
Viimase pojapoeg Karl Georg Arps (1742−1804) omandas 17. (ukj 28. juulil) 1791. aastal Püha Rooma keisrilt vabahärra tiitli ja sai perekonnanimeks von Arpshofen. Ta soetas Alutagusel märkimisväärse mõisavalduse, samuti kuulus talle Liivimaal Sangaste mõis. Ta immatrikuleeriti 1803. aastal Eestimaa rüütelkonna matriklisse. 1805. aastal võeti tema pärijad ka Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Suguvõsa suri meesliinis välja XX sajandil.
Suguvõsa liikmeid muuda
Arps muuda
- Gert Hinrich Arps (1678−1746/1753), Narva raehärra ja bürgermeister, kaupmees
- Jürgen Heinrich Arps (1711−1764), Narva raehärra, kaupmees
- Gerhard Heinrich Arps (1743−1812), Narva kommerts- ja politseibürgermeister, kaupmees
Arpshofen muuda
- Jürgen Heinrich Arps (1711–1764), Narva raehärra[2]
- Vabahärra Karl Georg Arps[3] (1742–1804), kaupmees Narvas, mõisaomanik
- Vabahärra Karl Gottfried von Arpshofen (1788–1866), Venemaa keisririigi sõjaväelane (polkovnik), mõisaomanik
- Vabahärra Georg von Arpshofen (1789–1856), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), mõisaomanik
- Vabahärra Gerhard Heinrich von Arpshofen (1795–1854), Vaivara kihelkonna Hermamäe ja Riigi mõisa mõisaomanik, pärushärra, Viru-Järva meeskohtu assessor, adrakohtunik[4]
- Vabahärra Karl Woldemar von Arpshofen (1832–1890), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), tiibadjutant, Leedu kaardiväepolgu komandör
- Vabahärra Andrei von Arpshofen (1875–1932), Venemaa sõjaväelane (kindralstaabi kindralmajor)[5]
- Vabahärra Alexander von Arpshofen (1838−1888), adrakohtunik, mõisaomanik
Arpshofeni suguvõsa mõisavaldused muuda
- Eestimaa:
- Auvere (Ampfer) (1790−1824, pandivaldus), Erra (Erras) (1831−1840), Hermamäe (Hermannsberg) (1791−1794 pandi-, 1794−1912 pärusvaldus), Kõrvetaguse (Körwentack) (enne 1720−pärast 1726), Laagna (Lagena) (1791−1794 pandi-, 1794−1856 pärusvaldus), Mustajõe (Mustajöggi) (1791−1794 pandi-, 1794−1856 pärusvaldus), Riigi (Wasahof) (1791−1794 pandi-, 1794−1908 pärusvaldus; a-st 1881 poolmõis, liideti 1908 Hermamäe mõisaga), Vaivara (Waiwara) (1793−1849)
- Ingerimaa:
- Renka (XVIII sajandil)
- Liivimaa eesti distrikt:
Viited muuda
- ↑ Adelheim, Georg. Das Revaler Bürgebuch 1624 – 1690 nebst Fortsetzung bis 1710. Tallinn: 1933, lk 72 [1].
- ↑ Georg Adelheim, "Revaler Ahnentafeln. 56. V. Arpshoven" Eine Fortsetzung der Laurenty’schen „Genealogie der alten Familien Revals“ I, 1929, seite 1
- ↑ Georg Adelheim, "Revaler Ahnentafeln. 56. V. Arpshoven" Eine Fortsetzung der Laurenty’schen „Genealogie der alten Familien Revals“ I, 1929, seite 1
- ↑ Georg Adelheim, "Revaler Ahnentafeln. 56. V. Arpshoven" Eine Fortsetzung der Laurenty’schen „Genealogie der alten Familien Revals“ I, 1929, seite 1
- ↑ Ajalooarhiiv: Mitte-eestlaste elulood: Andrei von Arpshofen
Kirjandus muuda
- Adelheim, Georg. Revaler Ahnentafeln. Tallinn: F. Wassermann, 1935. Lk 1-5.
- Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 120.
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 282-285 [2].
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd VII. Hamburg: 2017. Lk 1-11.
- Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 127.
- Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser B. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1970. Lk 22-25.