Arhiivindus
Arhiivindus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb dokumentide (s.o. arhiivimaterjali) kogumist, korraldamist, säilitamist, kasutamist ja trükis avaldamist. Arhiivindus hõlmab arhiivinduse teooria ja praktika, arhiivinduse ajaloo, arhiivinduse organisatsiooni jm.[1]
See artikkel vajab toimetamist. |
Eesti arhiivinduse ajalugu muuda
13.–18. sajand muuda
Arhiive hakati korraldama, s.o dokumente süstematiseerima ja inventeerima 16. sajandil. Enamasti rühmitati dokumendid temaatiliselt, vahel järjestati need kronoloogiliselt või tähestikuliselt. 19. sajandil sai Prantsusmaal arhiivikorraldamise aluseks fondi austamise põhimõte, mille kohaselt suurte teemade piires järjestati dokumendid asutuste kaupa. Seda järgis ja täiendas Saksamaal rakendatud nn provenientsipõhimõte: ühe asutuse või isiku tegevuse tulemusena tekkinud dokumentide kogum moodustab ühtse terviku, mida korrastamisel ei tohi lõhkuda. Hollandi arhivaarid arendasid selle põhimõtte äärmuseni: neid dokumente ei tohtinud ka terviku, s.t fondi piires ümber süstematiseerida.[1]
Rootsi Riigiarhiivi asutamine Stockholmis 1618. aastal avaldas kaudselt mõju Eesti arhiivikorraldusele. Tallinnas Eesti- ja Riias Liivimaa kindralkuberneri residentsi juures kujunesid välja kesksed arhiivid, mis talletasid keskvõimu ja provintsivõimude regulaarse kirjavahetuse. 17. sajandil hakati senisest järjekindlamalt pidama kirikuraamatuid. Ürikuid hakati üha enam kasutama ka ajalooallikatena.
1700. aastal alanud Põhjasõda tõi kaasa kaose: hulgaliselt arhiividokumente evakueeriti Rootsi, kust osa neist jõudis pärast Venemaa ja Rootsi rahulepingu sõlmimist Eestisse tagasi. Tänaseni on aga Rootsi Riigiarhiivis rikkalik Livonica kogu, kus on palju Eesti ajaloo seisukohast olulisi dokumente.
19. sajand muuda
19. sajandil hakati taas rohkem tähelepanu pöörama arhiivimaterjalide kasutamisele ajalooallikana. Seda soodustas eriti baltisakslaste huvi kasv oma kodumaa ajaloo vastu, kaasa aitas Tartu Ülikooli taasavamine 1802. aastal. Mitu kultuuriseltsi (nt. Õpetatud Eesti Selts ja Eestimaa Kirjanduse Ühing) seadsid eesmärgiks ka ajalooliste dokumentide kogumise. Alustati arhiividokumentide teaduslikku publitseerimist.
Eesti rahvusliku ärkamise aeg 19. sajandi teisel poolel ja paljude eesti seltside tekkimine andsid tõuke eesti rahvuskesksete dokumentide kogumiseks. Tähtsat osa etendasid selles Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjanduse Selts. Vanim teaduslikult korraldatud arhiiv on Tallinna Linnaarhiiv.
1893. aastal asutati Pärnu ja 1900. aastal Tartu linnaarhiiv.[2]
Esimene maailmasõda muuda
Esimene maailmasõda põhjustas Eesti arhiivindusele suurt kahju. Augustis 1915 evakueeriti Tallinna Linnaarhiivi väärtuslikumad arhivaalid, hõbedakogu ja gobeläänid (87 kasti) Moskvasse. Vara evakueerimise kõrgpunkt oli 1917. Venemaale viidud vara paigutati mitu korda ühest kohast teise ümber, paljud arhiividokumendid läksid kaotsi või hävisid Venemaa kodusõjas ja 1917. aasta revolutsiooni sündmustes.
Eesti Vabariik 1918–1940 muuda
24. veebruaril 1918 kuulutati Eesti iseseisvaks. Esialgu takistasid arhiivinduse korraldamist Saksa okupatsioon ja sellele järgnenud Vabadussõda. Tartu rahu nägi ette kogu Eestist väljaviidud vara Eestile tagastamise. Tallinna Linnaarhiivi vara jõudis selle alusel küll kadudeta tagasi, kuid paraku Venemaa endale võetud kohustusi lõpuni ei täitnud ja suur hulk vara on jäänud tagastamata. Haridusministeeriumi algatusel kutsuti 1920 kokku Arhiivikomisjon, mille esmaseks ülesandeks seati laialipillatud ja hävimisohus olevate arhiivide kogumine ja korraldamine. Riigikantseleile alluv Riigiarhiiv alustas Toompeal tööd 1. aprillil 1921 eesmärgiga koguda sinna EV riigiasutuste dokumente.
4. novembril 1921 moodustati Arhiivikomisjoni asemele kõrgemaks arhiivialaseks juhtorganiks Riigikantselei juures tegutsev Arhiivinõukogu, mille otsused olid osalt soovituslikud, osalt kohustuslikud. Nõukogu esimeheks kinnitati Arno Rafael Cederberg. 18. jaanuaril 1922 võeti vastu EV valitsuse otsus, mis keelas kõigil ametiasutustel arhivaalide hävitamise või müümise ilma Arhiivinõukogu sellekohase loata. 19. juunil 1925 võeti vastu muinasvarade kaitse seadus, millega kaitsti ka arhivaale. 1920.–1930. aastail asus Eesti arhiividesse tööle hulk TÜ-s ettevalmistuse saanud ajaloolasi, näiteks Otto Liiv, Arnold Soom, Evald Blumfeldt, Nigolas Treumuth-Loone, Erik Tender, Rudolf Kenkmaa ja Adolf Perandi; neist said nii juhtivad arhivaarid kui ka silmapaistvad ajaloolased. 1920. aastail alustas tegevust hulk uusi arhiive.
18. detsembril 1929 moodustas Arhiivinõukogu arhiiviseaduse koostamiseks erikomisjoni. Arhiiviseadus kehtestati riigivanema dekreediga 12. juulil 1935. Arhiiviseadust täiendati 1938. aastal.
Suur tähtsus riikliku arhiivinduse jaoks oli "Arhiivinduse käsiraamatul" (I osa 1933, II osa 1936), milles antakse ülevaade arhiivinduse arengust, arhivaalide hoiupaikadest ja arhiivialasest seadusandlusest, jagatakse juhtnööre arhivaalide kogumiseks, korraldamiseks ja kasutamiseks ning jooksvaks asjaajamiseks asutustes, lisatud on oskussõnastik ja bibliograafia. "Arhiivinduse käsiraamatus" ja arhiiviseaduses on nimetatud Eesti arhiivikorralduse aluseks provenientsiprintsiipi.
15.–16. oktoobril 1938 toimusid Tartus I Eesti arhivaaride päevad, kus otsustati asutada Eesti Arhivaaride Ühing (EAÜ), mille põhikirja kinnitas Siseministeerium 9. märtsil 1939. Ühingu kaasabil publitseeriti arhiivialaseid artikleid Ajaloolises Ajakirjas ning muudes kodu- ja välismaa väljaannetes. Rohkesti ilmus arhiiviallikaile tuginevaid uurimusi ja monograafiaid. Eesti arhiivinduse loomuliku arengu katkestas Nõukogude okupatsioon.
Kui NSV Liit oli Eesti okupeerinud, moodustati arhiivinduse juhtimiseks ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus.[3]
Nõukogude okupatsioon 1940–1941 / 1944–1991 muuda
Nõukogude arhiivindusele oli alus pandud Vene SFNV RKN 1. juuni 1918. aasta dekreediga "Arhiivinduse reorganiseerimisest ja tsentraliseerimisest".[1]
4. septembri 1940. aasta määrusega "Arhiiviasjanduse organiseerimise kohta Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis" pandi alus Eesti arhiivinduse ümberkorraldamisele NSV Liidu eeskujude järgi. Kõik dokumentaalmaterjalid kuulutati riigi omandiks ja nendest moodustati ühtne riiklik arhiivifond. Jooksvate meetrite asemel hakati köidetud arhiivimaterjali arvestust pidama säilikutes ja lahtiste dokumentide puhul kilogrammides. Riigiarhiivist moodustati ENSV Riigi Keskarhiiv ja Riigi Keskarhiivist selle Tartu osakond. Arhiivinõukogu ja EAÜ kaotati.
Saksa okupatsiooni perioodil moodustati Eesti arhiivinduse juhtimiseks Haridusdirektooriumi juurde arhiivinduse voliniku koht. Rohkesti arhivaale hävis Tallinnas 1944. aasta märtsi Nõukogude õhurünnaku tagajärjel, tugevasti said kannatada ka arhiivihoidlad.
Pärast Eesti taaslangemist Nõukogude okupatsiooni alla jätkati uue hooga arhiivinduse ümberkujundamist Nõukogude maillide järgi. Arhiividest kujundati poolsuletud ideoloogilised propagandaasutused. Suur osa Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooniaegseid dokumente, aga ka mõned 19. sajandist pärinevad tsaariaegsed materjalid asusid kinnistes erifondides, mille kasutamiseks oli vaja eriluba. Arhiivid minetasid teadusasutuse tähenduse ja nendes tegeldi repressiivorganite korraldusel inimeste kohta Nõukogude võimu silmis kompromiteerivate andmete otsimisega. Suur hulk dokumente viidi Eesti arhiividest NSV Liidu teistesse arhiividesse kui "mitteprofiilne" materjal. Makulatuurikogumise kampaania ajal hävitati suurel hulgal väärtuslikke ajalooallikaid. NSV Liidu arhiivisüsteemi eeskujul reorganiseeriti arhiivid. Seoses haldus-territoriaalsete muudatustega moodustati ja liideti mitmeid kordi rajoonide arhiive. Eesti arhiividel puudusid otsesidemed teiste riikide teadusasutustega, välissuhtlus käis Moskva keskasutuse kaudu.
1980. aastate II poolel algasid seoses ühiskonnas toimuvate vabanemisprotsessidega positiivsed muudatused ka arhiivinduses.[4]
4. aprillist 1980 hakkas kehtima NSV Liidu Riikliku Arhiivifondi uus põhimäärus.
1987. aastal hakati avama arhiivifonde. 1988. aastal avati juba suurem osa EV ja Saksa okupatsiooni aegsetest dokumentidest. 1989. aastaks oli jäänud kasutamispiirang üksnes suhteliselt väikesele osale uuematele arhiividokumentidele. Väljaspool riiklikku arhiivisüsteemi olevad hoiupaigad, nagu Parteiarhiiv, KGB ja Siseministeeriumi arhiiv, jäid endiselt kasutajatele suletuks.[1]
1989. aastal ilmus ajalehtedes Sirp ja Vasar ning Edasi kümne Eesti ajaloolase ja arhivaari märgukiri, milles juhiti tähelepanu arhiivinduse katastroofilisele olukorrale ja tehti olukorra parandamiseks ettepanekuid. 14. märtsil 1989 taasasutati EAÜ.
9. juulil 1990 reorganiseeriti Arhiivide Peavalitsus riigiministri valitsemisalas tegutsevaks Riiklikuks Arhiiviametiks, mille halduses oli 22 riiklikku arhiivi. Sellega viidi lõpule Eesti arhiivide eraldamine Moskva keskvõimust.
Eesti Vabariik alates 1991. aastast muuda
Valitsuse seaduse põhjal reorganiseeriti Arhiiviamet 1996. aastal Riigikantselei arhiivide osakonnaks. 25. märtsil 1998 võttis Riigikogu vastu arhiiviseaduse. Senistest riiklikest arhiividest moodustati 1999 Riigikantselei haldusalas tegutsev Rahvusarhiiv, mida juhib riigiarhivaar, kelle valib Arhiivinõukogu ja nimetab riigisekretäri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Olulistes arhiivindusalastes küsimustes tegutseb riigisekretäri juhtimisel nõuandva organina kuni 15 liikmest koosnev Arhiivinõukogu, Rahvusarhiivis tegutsevad Teadusnõukogu ja Nõukoda.[5]
Vaata ka muuda
|
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti nõukogude entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 289 Tallinn:Valgus
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 561 Tallinn:Valgus
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia" nr 1 (1985) lk 562 Tallinn:Valgus
- ↑ Eesti entsüklopeedia" nr 11 (2002) lk 563 Tallinn:Valgus
- ↑ Eesti entsüklopeedia" nr 11 (2002) lk 564 Tallinn:Valgus