Arado Ar 95

Arado Ar 95 oli saksa ühemootoriline kahe- või kolmekohaline biplaan mereluure- ja torpeedolennuk, mis leidis kasutust Teises maailmasõjas. Lennuk konstrueeriti ettevõttes "Arado Flugzeugwerke GmbH ", arvestades esmalt selle plaanitavat kasutamist sõjalaevadel. Väike seeria lennukeid valmis ekspordiks, II maailmasõja puhkedes kättetoimetamata lennukid võeti kasutusele Luftwaffes, kus neid kasutati peamiselt mereluure ja vaatluse teostamiseks.

Arado Ar 95

Arado Ar 95B
Tootjad	Arado
Meeskond	2
Pikkus	11,10 m
Tiivaulatus	12,50 m
Tühimass	2 537 kg
Maksimaalne stardimass	3 560 kg
Mootor	1 BMW 132 Dc, võimsus 647 kW
Tippkiirus	300 km/h
Reisikiirus	253 km/h
Lennulagi	7 300 m
Lennukaugus	1 100 km

Arendus ja tootmine

1935. aasta kevadeks oli valminud saksa lennukikandja esimene tööprojekt. Samal ajal pöörduti Arado ja Heinkeli firmade poole tellimusega luua katapuldistardiks sobiv luurelennuk. Selle arendustöö tulemusena valmisid Heinkel He 114 ja Arado Ar 95.

Arado lennuki konstruktoriks oli Walter Blume. Esialgu otsustati ehitada kolm prototüüpi ja 10 eelseeria lennukit. Esimene prototüüp Ar 95V1 (tsiviilregistri tähis D-OHEO) sooritas esmalennu 3. detsembril 1936. aastal. Lennuk oli duralumiinium monokok kerega, kahepinnaline. Tiivad asetsesid üksteise kohal kerges nihkes, ülemine kandepind alumisest veidi eespool. Ruumi kokkuhoiuks lennukikandja tekil oli tiibu võimalik lennuki saba suunas liigendatult tahapoole kere külgedele pöörata. Lennuki tiivatalad ja ribid olid valmistatud samuti duralumiiniumist, mõlema tiiva alumise poole esiserv talani ja tiibade pealispind olid duralmiinium kattega, alt talast tahapoole, riidekattega. Prototüübi jõuallikaks oli 600 hj 12-silindrilise vedelikjahutusega Junkers Jumo 210Ca V-mootor. Peagi valmis ka teine prototüüp Ar 95V2 (D-OLUO), mille esmalend toimus 1937. aasta märtsis. Selle jõuallikaks sai tähtmootor SAM 22B, mis varsti sai rohkem tuntuks Bramo 322B nime all. Mõlemad esimesed prototüübid olid 2-kohalised, 1937. aasta aprillis valminud Ar 95V-3 (D-ODGY), nagu ka viies prototüüp Ar 95V-5 (D-OHGV) aga juba 3-kohalised. Need saidki esimese sarjana ehitamisele läinud lennukid Ar 95A etalonideks.

Kuna samal ajal mereväe Travemündes asunud katsekeskuses katsetamisel olnud Heinkel He 114 oli Arado lennukist paremate lennuomadustega, siis 10 lennukist koosnema pidanud eelseeria ehitamisest esialgu loobuti ning Ar 95 anti ekspordiks vabaks. Ekspordiks otsustati lennukil kasutada 845 hj 9-silindrilist BMW 132 tähtmootorit, mis oli Pratt & Whitney R-1690 Hornet mootori arendus. Selle jõuallikaga valmiski viies prototüüp Ar 95V-5 (D-OHGV) ning kuuest A-0 lennukist eelseeria.

Ar 95V-4 sai rataste voolujoonelise kattega mitte sissetõmmatava teliku ning pidi saama seeriaversiooni Ar 95B etaloniks. Kuna aga kõigi katsetatud Arado 95 prototüüpide lennuparameetrid jäid alla spetsifikatsioonis nõututele ning laev-lennukikandja valmimise ajaks oleks Ar 95B olnud juba moraalselt vananenud, siis selle sarjas ehitamisest loobuti ning 1937. aasta kevadel esitas Kriegsmarine uue tellimuse lennukikandjale sobivama luure- ja pommituslennuki väljatöötamiseks, mille tulemusena valmisid Arado Ar 195 ja Fieseler Fi 167.

Arado Flugzeugwerke Warnemündes asunud tehases valmis samal ajal kuuest Ar 95A-0 lennukist eelseeria. Lennukid said jõuallikaks 880 hj BMW 132Dc õhkjahutusega tähtmootori, mis käitas kolmelabalist muutuvsammuga Hamilton Standard propellerit. Lennuki relvastus koosnes kahest 7,92 mm kuulipildujast: fikseeritud ja sünkroniseeritud MG 17 tulistas ettepoole (laskemoonavaru 500 padrunit) ning tagumises kabiinis asunud liikuval alusel MG 15 laskemoonavaru oli kaheksa ketassalve, igas 75 padrunit.

Kasutus

Kolm eelseeria lennukit saadeti Legion Condori koosseisus Hispaaniasse, kus neid kasutati Hispaania kodusõjas lahingutes. 1939. aasta aprillis, Legion Condori likvideerimisel anti need üle hispaanlastele ning olid seal kasutusel kuni 1948. aastani. 1938. aastal tellis Tšiili omale üheksa Arado Ar 95 lennukit, mida oleks pidanud saama kasutada nii ratas- kui ujuktelikult. See tellimus täideti 1939. aastal. Hoolimata lennuki demonstreerimisest mitmetel lennundusnäitustel - rohkem ostjaid ei leitud.

Samal ajal oli aga Brandenburgi tehases alanud Arado Ar 95 ehitamine ekspordiks. Esialgne tellimus 50 lennukile vähendati küll kiiresti 39 ja seejärel 27 peale, aga ostjaid ei olnud neilegi. Nii võeti Ar 95A-5 tähiseks saanud lennukid (tehasenumbrid 2343 kuni 2369) 1941. aasta juulis Luftwaffe 125. luurelennugrupi 3. salga (3. Staffel der Aufklärungsfliegergruppe 125 - 3./AGr 125) relvastusse. Grupp tegutses 1941. aasta suvel ning sügisel Läänemerel. Kui aga 1942. aasta suvel saadeti Mustale merele, siis relvastati salk Blohm & Voss BV 138 luurelennukitega. Arado lennukid jäid Ida-Preisimaale seisma, kuni 1943. aastal said need omale eestlastest lenduritega (varasemast Sonderstaffel Buschmann) mehitatud 127. luurelennugrupi 1. (mereluure)salk. (1. (See)Staffel der Aufklärungsgruppe 127 - 1.(See)/AGr 127). Salk kasutas vähemalt 14 Ar 95 lennukit mereluureks ning allveelaevade jahiks Soome lahel.

Pärast Eesti mahajätmise otsuse teatavaks saamist meestele, lendas 21. ja 22. septembril 1944 kolm salga lendurit nende lennukitega Rootsi (tehase nr. 2350, üksuse tähis 6R+BL, varem DK+UL, tehase nr. 2351, 6R+UL, varem DK+UM ja tehasenr. 2346, 6R+LL). Sõja lõppedes jäid lennukid Rootsi ning läksid erakätesse, saades Rootsi tsiviilregistris tähised SE-AOD, SE-AOE ja SE-ANT. Viimane neist oli kasutusel kuni 30. juulini 1951, mil purunes lennuõnnetuses.