Anton Lembit Soans

Anton Lembit Soans (17. september 1885 Oranienbaum, Venemaa – 26. november 1966 Tallinn) oli eesti arhitekt, linnaplaneerija ja õppejõud. Eesti Arhitektide Ühingu üks asutajaliikmetest.

Haridus ja ametikohad

1905. aastal lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli 21. lennu. Eestis ei olnud võimalik arhitektuuri ega inseneeriat veel õppida, seega oma erialase hariduse omandas Anton Soans Riia Polütehnilises Instituudis aastatel 1905–1913. Samal ajal õppisid seal ka hilisemad arhitektid Erich Jacoby ja Karl Treumann-Tarvas, Herbert Johanson, Eugen Habermann, Ernest Kühnert (samuti Tallinna Reaalkooli vilistlased) ning Edgar Johan Kuusik. Nende hüüdnimega "riialaste" seltskonda loetakse esimeseks Eesti arhitektide põlvkonnaks.

Arhitektide vähesuse tõttu ei tekkinud tsaariajal Eestis ühtegi vastavat organisatsiooni. 1921. aastal asutasid 10 kohalikku arhitekti, sealhulgas Anton Soans Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Eesti Arhitektide Liit).

Anton Soansil oli väga mitmekesine tööpõlv. Erialane karjäär algas Peterburis Korterite Ehitamise Ühingus akadeemiku Ernst F. Wierichi juures, hea tava oli enne iseseisvust professionaali käe all mõne aasta töötada.

• I maailmasõja ajal juhtis ta Petrogradis ja Tallinnas kindlustuste ja sõjaväehoonete ehitamist.
• Alates 1920 Tallinnas Põllutööministeeriumis
• 1923–1928 Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonnas
• 1928–1932 Maakorraldusametis
• 1933–1936 Pikalaenu Pangas
• 1936–1940 Teedeministeeriumi ehitusosakonnas
• 1944–1956 Arhitektuuri Projekteerimise ja Planeerimise Keskuses ning vanemarhitektina Estonprojekti"
• Õppejõuna aktiivne: 1924–1934 Tallinna Tehnikumis, 1936–1939 TTÜs ja 1955–1956 ERKIs.

Anton Soans linnaplaneerijana enne II maailmasõda

Aastatel 1923–1928 Tallinna linnaarhitektina Soansi loodud planeerimiskavad nägid üldjuhul alati ette rohkelt rohelust, sest tervislikumate eluviiside levikuga kasvas ka haljastuse osatähtsus linnas. Tihtilugu tähendas see parkide loomist kvartalite vahele ja alleedega ääristatud tänavaruumi. Näiteks valmis tema käe all Narva ja Tartu maanteede vaheline ala, sh täienes Politseipargi planeering, Väike-Ameerika ning ka Pärnu maantee ja raudtee vahelise ala planeeringus nähti ette mitmeid istutusi. Heaks aedlinliku miljöö näiteks on Aarde ja Preesi tänava hoonestus Pelgulinnas (1927), kus hoonestuseks kasutati Herbert Johansoni nelja tüüpprojekti (1929). Harald Arman on öelnud: "See oli üks esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi".

Soansi juhtimisel koostatud linnaplaan (1927) nägi ette Kose-Maarjamäe-Lillepi-Varsaallika piirkonna väljaehitamist, kus linnapoolne osa oli määratud aedlinnaks, idapoolne suvilapiirkonnaks. Sel ajal jõuti kavast teostada vähe, Maarjamäe ja Varsaallika piirkond hoonestati ühepereelamutega põhiliselt pärast II maailmasõda. Lisaks on Soansil töös olnud Merivälja aedlinn (võistlusprojekt, I koht, 1927).

1927–1928 korraldatud Pirita rannaala planeerimiskava võistlusel tunnistati I preemia vääriliseks projekt "Õhk, vesi ja päike", mille autorid olid Soans, E. J. Kuusik ja Franz de Vries.

1929. aasta suveks valminud Pirita supelhoone keskosas asus avar kuursaal rõduga, kust viisid trepid alla mererannale. Tiibades asusid kabiinid suplejatele ja duširuumid. Hoones asus ka postiagentuur ja arstipunkt. II maailmasõja aastail põles supelhoone maha ning taastati veidi muudetud kujul. Hoone lammutati 1979. aastal seoses uue rannahoone püstitamisega samale kohale.

1927–1928 korrastati Toompea nõlv ja vallikraav, rajati nõlvale jalgteed, pargi keskossa staadion koos teenindushoonega kesklinna koolide jaoks. Snelli tiigi kaldale ehitati Soansi kujundatud nelinurkne purskkaev, mille lähedusse rajati enne kiviktaimla. Oma senise nime Toompark sai haljasala 1934. aastal.

1928 a. sai Soans I koha Kadrioru pargi ümberkujunduse võistlusel. 1935 Pelguranna pargi planeerimise projekt.

Anton Soans oskas hästi rakendada aedlinnale iseloomulike planeerimispõhivõtteid, arvestades linnaarhitektuuri ajaloolist väljakujunemist, seega tegeles ta aktiivselt linnaplaneerimisega ka väiksemates Eesti linnades, tehaseasulates ja eramupiirkondades. 1923. aastal tegi Soans Haapsalu esimese planeerimiskava, mis nägi ette uut haldus- ja kaubanduskeskust (teostamata), Karja peatänava tihedamat hoonestust, tuletõrjemaja, kuurortlinnale omaselt sanatooriumit ning Läänemaa Ühisgümnaasiumi. Samal aastal kavandas ta koos arhitekt A. Eichhenhorniga Tartu Ropka-Piiskopi aedlinnalise eramupiirkonna. Lisaks oli tööd puhkerajoonides Sindis (1929), Rannamõisas (1929), Otepääl (?), Vasalemmas (?) ja Taevaskojas (1932). Kohtla-Järve servale, Kävale rajati 1925. aastal uus kaevandus ja ettevõtte juurde kujunes Anton Soansi üldplaani kohaselt vähekorruseliste elamutega ja koolimajade töölisasula. Püstitati puidust barakke ja väikekorteritega tööliselamuid hajalipaiknevate gruppidena (Hädaküla) ning ametnike elamud (Siidisuka). Lisaks kujundas ta Kohtla-Järvele ulatusliku tiigiga maastikupargi, Pioneeri tänava ja Pavandu majade võrgustiku.

Anton Soans linnaplaneerijana pärast II maailmasõda

Veel intensiivsemalt hakkas Soans linnaplaneerimisega tegelema pärast II maailmasõda. Koos Eugen Habermanniga loodi Mõisaküla eramurajooni detailplaneering (1947). Seejärel Viljandi (1950), Narva, Põltsamaa (1955) ja Valga (1956) sõjajärgsed planeerimiskavad. Pärnu kui kunagise uhke kuurortlinna taaselustamine, Tartu taastamine kui haridus- ja teaduskeskusena (1945 koos Peeter Tarvase, kinnitati 1948; 1954 koos J. Fomini ja H. Armaniga, 1959 korrigeeriti) ning Tallinna uus generaalplaan (koos O. Keppe ja H. Armaniga, I variant 1946, täiendatud variant 1950, kinnitati 1952; Nõukoguse Eesti preemia 1948). Tallinna sõjajärgne ülesehitus nägi ette linna arengut 20 aastaks. Esimesed viis-kuus aastat kulus taastamistöödele, uusi hooneid ehitati vähe. 1946 alustati Estonia teatrihoone ja kontserdisaali renoveerimist (kuni 1950). 1947–1948 ehitati Lenini (nüüd Rävala puiestee) ja sellega ristuvat Eesti Punaste Küttide (nüüd Teatri) väljakut. Põhirõhk oli enim kannatada saanud piirkonnal – kesklinnal.

Anton Soans arhitektina

Töö mahult saab Anton Soansi pidada pigem linnaplaneerjiaks, sellegipoolest on ta loomingus mitmeid suurejoonelisi arhitektuuriobjekte. Tal oli valmidust ja oskust teha teiste arhitektidega koostööd, kõik Anton Soansi kuulsamad majad on sündinud just paaristöödena.

Kohtla-Järve koolihoone, foto 2012

Esmalt proovis kätt ka 1920. aastate traditsionalismis, kuid selles stiilis viljakamad arhitektid olid Herbert Johanson ja Eugen Habermann. 1920. aastate teisel poolel hakkas vihjeid tulema Soansi oskuse kohta teha funktsionalistlikku arhitektuuri (A. Soans. Eesti Seemneviljaühisuse maja. Tallinnas Pärnu maantee 2 teostamata ümberehitusprojekt. 1923; Pikk tänav 36. 1921 O. Moeller, A. Soans, 1924–25 Georg Hellat). Kümnendi lõpul valmis individuaalprojekt A. Adamsoni 4, büroo- ja eluhoone (1928–1929).

1930ndad olid Soansi karjääri ühed arhitektuuriliselt viljakamad aastad. 1931–1932 aastal valmis Karl Burman vanemaga koostöös Vihula algkool. Hilisematest koolidest märkimisväärsed omapärase funktsionalismi tõlgendusega Kohtla-Järve algkool Spordi tn 2 (1938–1939) ja Järvakandi algkool (1938).

Raua tänav 25

Anton Soansi üks Eesti mõistes ainulaadseid projekte oli 1932. aastal alustatud ja 1936. aastal lõpetatud Raua tänava umbsopp ehk majad nr 25-35. Ainus tervikliku modernistliku miljööd pakkuv linnaruumi lõik Eestis tekkis linnale pärandatud suure krundi tükeldamisel. Üksikuid hooneid projekteerisid sinna peale tema Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seidra ja Artur Veedemaa-Vetemaa. See oli traditsioonilisest hoonestusviisist väljamurdmine, geomeetriliste mahtude vormimäng, mis ahvatleb leidma formaalset sarnasust art déco klassikasse kuuluva R. Mallet-Stevensi omanimelise Pariisi tänavaga. Art déco'le viitab ka dekoratiivne nurkade ümardamine ja rõhtjoonte värvidega rõhutamine. "A. Soansi enda kavandatud poega nurgamajal, Raua tänav 25, ei puudu madalama ploki peal Le Corbusier'lik katuseaedrõdu." 2015. aastal sai sellest majast kinnisvaraarendusprojekt Villa Soans, mille raames maja renoveeriti ja 9 korteriteks müüdi.

Tallinna Kunstihoone

1933. aastal projekteeris ta koos E. J. Kuusikuga Tallinna Kunstihoone. Tegemist oli võistlusprojektiga, mis ehitati valmis 1934. aastal Kultuurikapitali abiga. Masinaesteetikast lähtuv modernistlik vorm, kus fassaadilt eendub suur klaasekraan, mis liidab näitusesaali, koosolekusaali ja osa ateljeede aknaid. I korrusel on kunstnike klubi restoran KuKu ning äripind, II korrusel näitusesaalid, III korrusel bürood ning ülemistel kunstnike ateljeekorterid. Ruumipuuduse tõttu ehitati 1963. aasta Kuusiku projekti järgi majale peale lisakorrus. Fassaad ja näitusesaalid restaureeriti 1995. aastal. Tänapäeval tegutseb kunstihoone samal eesmärgil.

Samal aastal projekteeris Soans üksi aadressile Tõnismäe 16a korterelamu, maja valmis 1936.

Paralleelselt Kuusikuga tegi Soans koostööd Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaaga. Soansi loomingulises panuses julgetakse kahelda, kuid tema on allkirjastanud nii Rannahotelli (1935–1937) kui funktsionalistliku villa Lõuna tänaval (1933–1936).

1936. aastal valmis Soansi järgmine iseseisev projekt – Koidula 32b, 19. sajandi puumaja ümber- ja juureehitus. Majal on jõuliselt funktsionalistlike elemente, asümmeetriline nurgakende raamijaotus, aknaküllane ümarärkel ning metallist rõdupiirded.

Võru pangahoone, Tartu tn 25

Võru pangahoone hakkas kerkima Tartu ja Jüri tn nurgale 1937. aastal ja valmis 1939, taas projekteeris Soans koos Kuusikuga. Maja oli klassikalise ülesehitusega – väikelinna peaväljaku ääres kolmekorruseline kõrge kelpkatusega hoone, mille keskel on läbi kahe korruse ulatuv operatsioonisaal, linnapildis tõeliselt domineeriv. Stiililt läks Pätsi-aja esindustraditsionalismi alla, seest moodne aga fassaadil väärikust eksponeeriv kate. Fassaadile lisati ka skulptori Aleksander Kaasku Saare marmorist aknapealsed sümbolistlikud reljeefid.

Rüütli 40a, Pärnu

1937. aasta lõpus kuulutas Eesti Pank välja Pärnu pangahoonekavandite võistluse. Koostöös Alar Kotliga projekteeris Soans võidutöö. Hoonet hakati ehitama 1939, kuid II maailmasõja tõttu ehitus venis 1943. aastani. See oli omal ajal suurim Pärnus olev maja ja üks suurimaid pangahooneid Eestis. Ülesehituselt ja stiilist paratamatult sama asutuse esindushoonena küllalti sarnane ehk isegi veel dekooririkkam. Tänapäeval on seal, Rüütli 40a SEB Pärnu peakontor.

Kohtla-Järve Issanda Muutmise kirik

1938. aastal projekteeris Anton Soans Kohtla-Järvele Issandamuutmise apostlik-õigeusu kiriku (Järveküla tee 7). Põhiplaanilt geomeetriliselt selge ja tagasihoidlik. See oli ainus apostlik-õigeusu kirik, mis sellel kümnendil Eestis ehitati. Samuti ainulaadne funktsionalistlik kirik Eestis; hoolimata traditsioonilisest detailikäsitlusest on kiriku ülesehitus ja vorm täiesti moodne, puudub isegi sibulkupli motiiv. Alates 1998. aastast kultuurimälestiste nimekirjas, kuid enne seda jõuti koguduse poolt kirikule kuppel peale ehitada.

A. Soans on proovinud ka kätt mälestusmärkide projekteerimisel ja üheks eredamaks näiteks on 25. juunil 1939 Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamiseks avatud mälestussammas Tahkurannas, mis valmis koostöös skulptor Ferdi Sannamehega.

Teoste loend

• Haapsalu I planeerimiskava (1923)
• Tartu Ropka-Piiskopi aedlinn koos A. Eichhenhorniga (1923)
• Aarde ja Preesi tänava tn hoonestus Pelgulinnas koos E. Habermanniga (1927)
• Merivälja aedlinn, I koht (1927).
• Pirita rannaala planeerimiskava koos E. J. Kuusikuga, I koht (1927–1928)
• Toompea vallikraavi korrastus (1927–1928)
• Kadrioru pargi ümberkujunduse, I koht (1928)
• A. Adamsoni 4 büroo- ja eluhoone (1928–1929)
• Sindi puhkerajoon (1929)
• Rannamõisa puhkerajoon (1929)
• Eesti hüpoteegipanga hoone koos Karl Burman sen, II koht (1930)
• Roosikrantsi 4b eramu aiakujundus (1931)
• Vihula algkool koos Karl Burman vanemaga, võimalik, et ainult allkirjastanud (1931–1932)
• Taevaskoja puhkerajoon (1932)
• Villa Pärnus Lõuna 2a koos O. Siinmaaga, võimalik, et ainult allkirjastanud (1933)
• Eesti Kunstimuuseum koos E. J. Kuusikuga, III koht (1933)
• Tallinna Kunstihoone koos E. J. Kuusikuga (1933–1934)
• Miljööväärtusliku piirkonna Raua põigu kvartal: Raua 25 (1932) ja 31 (1934)
• Elamu Pirital (1934)
• Pärnu rannahotell koos Olev Siinmaaga (1935)
• Pelgulinna superlasutus (1935), hävinud
• Koidula 32b ümber- ja juureehitus (1936)
• Tõnismäe 16a korterelamu (1936)
• Eesti Seemnevilja Ühisuse hoone Valli tn ja Pärnu mnt nurgal (1936), teostamata
• Messihoone (1937)
• Tööstuspalee koos A. Kotliga Roosikrantsi ja Kaarli pst nurgal, 2 varianti (1937), teostamata
• Võru pangahoone koos E.J Kuusikuga (1937–1939)
• Pärnu pangahoone koos A. Kotliga (1937–1943)
• Inglise Kolledž Politseiaia kõrval (1937–1938)
• Järvakandi algkool (1938)
• Kohtla-Järve töölisasula:
  • Pioneeri ja Pavandu tn hoonestus (1922–1923)
  • Siidisuka tn hoonestus koos E. Habermanniga (1923–1924)
  • Kohtla-Järve algkool Spordi tn 2 (1938–1939)
  • Issandamuutmise vene-õigeusu kiriku Järveküla tee 7(1938)
• Konstantin Pätsi sünnikoha mälestusmärk koos Ferdi Sannamehega (1939)
• Tallinna uus generaalplaan koos O. Keppe ja H. Armaniga (1946–1952):
• Lenini pst (Rävala pst) ja Eesti Punaste Küttide väljak (Teatri väljak) (1947–1948)
• Mõisaküla elamurajooni planeering koos E. Habermanniga (1947)
• Tartu sõjajärgne taastus koos Peeter Tarvase ja H. Armaniga (1945–1959)
• Pärnu sõjajärgne taastus
• Viljandi sõjajärgne taastus (1950)
• Pühajärve puhkekodu (valmis ainult haldushoone peakorpus 1954).
• Põltsamaa sõjajärgne taastus (1955)
• Valga sõjajärgne taastus (1956)

Näitused

1993. aastal "Teisiti: funktsionalism ja neofunktsionalism Eesti arhitektuuris" Helsingis Soome Arhitektuurimuuseumis ja Tallinnas Kunstihoones. Näituse kataloogi koostasid Mart Kalm ja Krista Kodres, Eesti arhitektuurimuuseum.

Isikunäitus: 18. septembrist 7. novembrini 2010 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumi soolalao suures saalis näitus "Arhitekt Anton Soans 125", mille kuraator oli Matis Rodin ja kujundaja Marge Pervik-Kaal. Näituse materjali põhiosa pärineb arhitektuurimuuseumis Soansi isikufondist.

Isiklikku

Tema vanemad olid Hans Soans ja Amalie Rosalie Soans.

Abiellus 1930. aastal Ellen Bachmaniga, kes töötas raamatupidajana. Neil sündis 2 poega: Eerik (hilisem metsateadlane) ja Ado Soans (hilisem ehitusinsener). Tema vennapoeg oli graafik Olev Soans, tema vennapojapoeg skulptor Jaak Soans.