Anthonis van Dyck
Anthonis van Dyck (ka Anthonys van Dyck, Sir Anthony Vandyke [hääldus vɑn ˈdɛˑɪ̯k]; 22. märts 1599 Antwerpen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik.
| Anthonis van Dyck | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Anthonys van Dyck |
| Sündinud |
22. märts 1599 Antwerpen, Belgia |
| Surnud |
9. detsember 1641 London, Inglismaa |
| Rahvus | flaam |
| Tegevusala | maal, trükikunst |
| Kunstivool | barokk |
| Patroonid | Charles I |
| Mõjutatud | Peter Paul Rubens |
Ta oli Charles I õukonna hinnatuim kunstnik. Samuti peetakse teda 1620. aastate üheks tuntuimaks portreemaalijaks Itaalias ning mõjukaimaks kunstnikuks Põhja-Euroopas alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni.
Antwerpen, kus kunstnik üles kasvas, oli 16. sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskuseid. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga olid 17. sajandil seotud veel Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Jan Bruegel vanem, Frans Snyders, Cornelis de Vos, Adriaen Brouwer ja järgmisest põlvkonnast David Teniers noorem, Jan Fyt ja taanlane Jan Davidz de Heem.[1]
Teda peetakse paraadportree loojaks.[1] Lisaks paraadportreedele maalis ta ka altarimaale, katsetas vesivärvidega ning arendas graafikas söövitustehnikat. Anthonis van Dycki elegantne stiil ja läbitungiv pilk portreteeritavate sisemaailma tõi talle eluajal kuulsust. Tema suurim patroon, kuningas Charles I autasustas teda rüütliseisusega.[2]
Elukäik muuda
Anthonis van Dyck sündis jõukas peres. Tema isa oli Frans van Dyck ja ema Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Franz van Dyck oli tuntud kaupmees, kes tegeles tekstiilide müügiga ja Maria Cuypers oli tuntud tikandikunstnik. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonise üks vendadest oli preester ning tema kaks õde valisid kloostrielu. Anthonis van Dyck oli samuti terve oma elu väga usklik ja jäi vagadusele truuks, kuigi võis oma elus ringreiside tõttu paljusid rahvusvahelisi intriige näha.[3]
Kui van Dyck oli 10-aastane, sai tema õpetajaks Hendrik van Balen, kes oli tol ajal Antwerpeni kunstnikegildi juht. Kuid arvatakse, et van Baleni väikesemõõdulised kompositsioonid ei mõjutanud van Dycki pooltki nii palju kui Rubensi ekstravagantsed ja suurejoonelised teosed.[3] On väidetud, ta ei olnud kunagi Rubensi õpilane, kuid Margaret Roland uurimustöö on leidnudi tõendeid, et oma hilises teismeeas puutus van Dyck siiski Rubensiga kokku. Hiljem oli ta ka Rubensi assistent ja 1618. aastaks ka Rubensi töökoja liige.[4] Rubens viitas 1618. aastal van Dyckile kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju tuleb kõige rohkem välja tema portreedes, kus ta kujutab portreteeritavate siseelu.[5]
_(cropped_to_painted_surface).jpg)
"Rubensile laekus pidevalt uusi tellimusi. Meistri tööhoog ja töötahe haarasid kõiki õpilasi ja abilisi ning Rubens ise oli paljudele kogu oma elulaadiga ihaldatud eeskujuks. Suur töökoormus töökojas võimaldas igaühel oma oskusi ja võimeid rakendada. Anthonis van Dyck haaras lennult Rubensi taotlused ning temast sai kohe meistri lemmikõpilane. Töötahtelt ja võimekuselt oli ta Rubensile vääriline kaaslane. Talle usaldati väga vastutusrikkaid ülesandeid suurte tellimuste täitmisel. Nii töötas van Dyck Rubensi ateljees neli aastat. Teoste hulk, mille maalimisest ta sel ajal osa võttis või mis ta iseseisvalt lõi, on aukartustäratavalt suur – neid arvatakse olevat üle saja."[6]
""Mao ülendamine / Vaskmadu" (Madrid, Prado) on van Dycki tolle perioodi teostest üks dünaamilisemaid. Väga täpselt on näidatud iga üksiku inimese suhtumine toimuvasse müsteeriumi. Maali sügavpunane koloriit omakorda rõhutab sündmuse erutavust."[7]
On oletatud, kuid see on veel faktiliselt kinnitamata, oli van Dyckil isiklik stuudio ja õpilased juba 1615. aastaks, kui ta ise oli vaid 16-aastane. Teda peeti oma aja pintsliga Mozartiks.[viide?]
Itaalia periood muuda
Anthonis van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Eesmärgiks enesearendus reisis ta läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni Itaalia kunstikeskustest ja tipptegijatelt. Roomas maalis ta üht oma patrooni - kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see teos oli inspireeritud kõrgrenessansi meistritest Raffaelist ja Tizianist. Van Dyckil oli ambitsioon teha karjääri teha ning jätta kaasaegsed varju. Ta tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka Veneetsiat, kus inspireerus Tiziani teostest 1624-1625 viibis ta Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse, kus ta sai kuulsaks kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest panid aluse nn suurejoonelisele stiilile, mis kestis kuni 20. sajandini.[8]
Teine Antwerpeni periood muuda
Van Dyck naasis Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Lahkunud kodulinnast algaja kunstnikuna naasis ta tuntud meistrina, kellel oli juba laialdane kogemustepagas. Rubens, kes oli tol ajal üks Antwerpeni kuulsamaid meistreid, oli tihti Antwerpenist eemal diplomaatilistel missioonidel. Seetõttu oli van Dyckil rohkem tööpakkumisi kui varem. Teoses "Neitsi Maarja lapsega" ("Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child") kombineers Van Dyck portreemaalija oskusi õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonideaegsest Itaalia maalikunstist. Tutvustamaks oma loomingut laiemalt, hakkas ta kodulinnas tegelema reprodutseeriva graafikaga. Tal olid sidemed Londoni ja Haagi õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck kolis Inglismaale ning käis kodumaal veel ainult vahemikus 1633–1635. Nendel aastatel maalis ta peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naasis ta lõplikult 1635. aasta kevadel.[9]
Inglise periood muuda
Charles I õukonnas saavutas rahvusvahelise kuulsuse. Ta jõudis Londonisse 1632. aastal ning ta määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning ta tutvustas oma armastust ka ülejäänud Inglismaale, kuna oli suur kunstikoguja. Eriliselt oli fookuses Veneetsia renessanss, mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegse Inglismaa kõrgklassi elu ja kombeid. Eriti hinnatud on Van Dycki teosed kuningast ja tema perekonnast. Kõrgtasemel organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua väga suure hulga portreesid. Nendes teostes kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid teoseid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.[10]
Stiil muuda
Inglismaa-perioodil hakkas van Dyck oma teostes portreteeritavatel kasutama kostüüme, mis udustas fakti ja fiktiivse piire. Kuni temani maaliti modellide kostüümid alati viimse detailini täpselt, aga van Dyck muutis kostüümimaalimise reegleid terves Põhja-Euroopas. Ta eemaldas moekad aksessuaarid, lisas müstilisi detaile ning maalis oma modelle isegi mitteformaalses riietuses. Rõivaid maalis ta alati tugevate ja laiade pintslitõmmetega. Selline laad levis lõpuks üle terve Euroopa.[11]
Van Dycki innovatsioonid kostüümimaalimises jätsid tugeva jälje Euroopa maalikunsti terveks 17. sajandiks. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik") ja võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat maalikunstnik Jan de Baen seda teinud ja öelnud: "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning stiili.[12]
Tema portreede laialt levinud kuulsus oli samuti seotud tema graafikaga. Teoseid trükiti palju, mistõttu need levisid laialdaselt. Graafiliste lehtede modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Tema teoseid trükkisid nii flaami kui Taani trükikojad. Osa piltidest avaldati 1632. aastal raamatuna, kuid kahjuks pole sellest ühtegi koopiat säilinud. 1645. aastal avaldas Gillis Hendricz veel teisegi van Dycki kogumiku kunstniku parematest ja kuulsamatest teostest.[13]
Üks van Dycki graafilistest lehtedest asub Eesti Kunstimuuseumi kogus.[14]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Walter A. Liedke (1984–1985). "Anthony van Dyck": The Metropolitan Museum of Art Bulletin. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 4.
- ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 7.
- ↑ 3,0 3,1 Walter A. Liedke (1984–1985). Anthony van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6.
- ↑ Walter A. Liedke (1985-1985). Anthohys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6–9.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 55.
- ↑ A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak (1978). "A.Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil"". Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak (1978). "A. Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil"". Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 87.
- ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 103.
- ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 147.
- ↑ Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 3.
- ↑ Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 69.
- ↑ Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 135.
- ↑ "Eesti muuseumide veebivärav - Sarja "Ikonograafia" tiitelleht A. van Dycki portreebüstiga..." www.muis.ee. Vaadatud 7. märtsil 2024.