Vikipeedia

Anne Franki maja

Anne Franki maja (hollandi keeles Anne Frank Huis) on majamuuseum, mis on pühendatud ühele tuntuimale holokausti ohvrile, teise maailmasõja ajal natside koonduslaagris hukkunud juuditüdrukule Anne Frankile (täisnimega Annelies Marie Frank)[6] ja tema perele. Hoone paikneb Amsterdami kesklinnas Jordaani kvartalis Prinsengrachti kanali ääres Westerkerki kiriku kõrval.

Anne Franki maja
Anne Frank Huis
Maja Prinsengrachti kanali ääres ja sissepääs muuseumi 2015. aastal
Asutatud 3. mail 1960
Asutaja Otto Frank[1]
Asukoht Amsterdam
Aadress

Prinsengrachti 263-265[2]
Amsterdam, Holland
Ühiskondlik transport:

  • trammid: 13 Amsterdam tramlijn 13, 14 Tram line 14, 17 Tram line 17
  • bussid: 170, 172, 174 peatusega Westermarkt[2]
Liik majamuuseum
Külastajaid

1 300 000[3]

  • Riigisiseselt 3. kohal[4]
Direktor Ronald Leopold[5]

Muuseum avati 3. mail 1960 Amsterdamis aadressil Prinsengracht 263–267 (või ka 263–265). Hoone tagaosa väiksed varjatud toad on muudetud tõetruuks muuseumiks. Anne Frank oli end sealses peidikus – tagakojas – varjanud koos pere ja tuttavatega enne vahistamist üle kahe aasta.[7]

Hoones asus Anne isa Otto Heinrich Franki ettevõte. 6. juuli hommikul 1942 sai Anne vanem õde Margot Frank (täisnimega Margot Betti Frank) kutse saabuda vabatahtlikult tööle Saksa koonduslaagrisse. Frankide pere, kes elas Amsterdamis teises kohas, otsustas seepeale viivitamata varjuda peidikusse,[8] mis asus Otto Franki tehase lisahoone ülemistel korrustel. Sinna pääses tehase kontoriosast, kus töölised ei käinud. Peidik oli teada üksnes isa mõnele kolleegile, kes neid sealoleku ajal abistas. Anne jätkas seal 12. juunil 1942 sünnipäevakingiks saadud ja samal päeval alustatud päeviku[9] pidamist. Päeviku viimane sissekanne on tehtud 1. augustil 1944, mõni päev enne Anne kinnivõtmist.

Anne ise koonduslaagrist ei kirjutanud. 1944. aasta augustis eeluurimisele ja seejärel koonduslaagrisse viidud 15-aastane Anne ja temast neli aastat vanem õde Margot surid 1945. aasta veebruaris või märtsis näljast kurnatuna tüüfusse Bergen-Belseni koonduslaagris Alam-Saksimaal Hannoveri lähedal. Hollandi ametivõimude andmeil suri Anne 31. märtsil, ent majamuuseumi teadustöötajate uue uuringu järgi seni arvatust vähemalt kuu aega varem – veebruaris 1945.[10]

Esimest korda ilmus Anne päevik raamatuna pealkirjaga "Het Achterhuis" (e. k "Tagakoda") 25. juunil 1947.[11] Kui esimese trüki tiraaž oli 3036 eksemplari, siis sama aasta detsembris ilmus juba teine trükk (6830 eksemplari) ja 1948. aasta veebruaris kolmas trükk (10 500 eksemplari).[12] Päeviku originaal on vaatamiseks välja pandud Anne Franki majas. Praeguseks on teost tõlgitud üle 70 keelde[12] ning see on loetumaid raamatuid maailmas. Eesti keeles on raamat ilmunud esimest korda 1958. aastal (tõlgituna saksa keelest) pealkirjaga "Anne Franki päevik: 12. VI 1942 – 1. VIII 1944"[13][14][15]. Aastail 2003–2019 on ilmunud mitu trükki uut tõlget (hollandi keelest) pealkirjaga "Anne Franki päevik. Tagakoda 1942–1944".[16]

Anne Franki viimne puhkepaik asub Aachenis, kus ta elas ajutiselt oma vanaema juures. Tema vahakuju on eksponeeritud peale Anne Franki maja ka Madame Tussaud' vahakujude muuseumis. Amsterdamis on ka temanimeline kool ja talle püstitatud ausammas. Muuseumis on kuulikindla klaasi taga Oscari auhind, mis on antud Shelley Winterile parima kõrvalosatäitmise eest Petronella van Daanina 1959. aasta filmis "Anne Franki päevik".

2008. aastal lavastati Hispaanias "Anne Franki päevikul" põhinev muusikal "El diario de Ana Frank – Un canto a la vida". Esietendus anti Madridis Calderoni teatris, nimiosas oli Isabella Castillo ja lavastaja oli Rafael Alvaro.[17] See kutsus esile Franki vanima sugulase ja Šveitsis tegutseva Anne Franki Fondi juhataja Bernhard Eliase meelepaha, kuid luba oli saadud Amsterdamis tegutsevalt Anne Franki Fondilt. Mõlemad fondid on loonud Anne Franki isa Otto Frank.

Muuseum kavatses üle võtta ka tööstuslaona number 57 tuntud Westerborki barakid, kus oli sõja ajal hoitud juute ja mustlasi enne koonduslaagrisse viimist. Westerborki barakkides lammutati patareisid ning ka Anne Frank ja tema õde Margot olid töötanud seal umbes neli nädalat. 1957. aastast oli barakke kasutatud põllumajandusladudena. Barakid hävisid tervenisti tulekahjus 18. juulil 2009.[18]

Muuseumi 35. aastapäeval (1995. aastal) pandi sakslasest astroloogi Karl Wilhelm Reinmuthi poolt 1942. aastal avastatud[19] asteroidile 1942 EM nimeks (5535) Annefrank. Muuseumi 50. aastapäeva paiku, 17. aprillil 2010 ilmus Ernie Colóni illustreeritud ja kirjastuse Hill & Wang välja antud ameeriklasest kirjaniku Sid Jacobsoni raamat "The Anne Frank House Authorized Graphic Biography".[20] 23. augustil 2010 murdis torm maha Anne varjupaiga juures kasvanud 20 meetri kõrguse 160–180-aastase kastani, mille kohta on Anne Frank 23. veebruaril 1944 oma päevikusse kirjutanud:[21]

"Vaatasime sinist taevast, lehtedeta kastanipuu sillerdas, kajakad ja teised linnud tundusid lennul hõbedased. Olime sellest vaatepildist nii lummatud, et ei suutnud rääkida."

Anne Franki kodumuuseum on Hollandi külastatavamaid muuseume. 2012. aastal võttis muuseum vastu 1 152 888 ning järgmistel aastatel 1 195 456 ja 1 227 462 külastajat,[22] tõustes sellega rahvuskultuuri tuntud pärlite Rijksmuseumi ja Van Goghi muuseumi järel kolmandaks.[4][23] 2019. aastal oli külastajaid juba 1 304 793.[24] Muuseumi külastajaist on umbes 90% välisturistid ning üle poole külastajaist on alla 30 aasta vanused.[25]

Maja ajalugu ja majaga seotud isikute saatus muuda

Maja kanali ääres muuda

Anne Franki maja aadressil Prinsengrachti 263 on Hollandi tüüpiline keskaegne kanaliäärne maja, mis oli algul kõrge viilkatusega. Maja ehitati 1635. aastal samal ajal naabruses asuva ja hiljem muuseumi koosseisu ostetud hoonega nr 265. Maja sarnaneb mitme muu majaga Amsterdami samas vanas linnaosas. Tol ajal püüti ehitada pigem piklikke hooneid, sest kommunaalmakse arvestati ehitise laiuse järgi. Amsterdamile tüüpilised keskaegsed majad on seetõttu pikad, kitsad ja mitmekorruselised.[26] Prinsengrachti 263 ehitati esialgu suureks ja uhkeks kaupmeeste eramuks arhitekt Dirk van Delfti projekti järgi. Tema omandis oli mitu krunti selles linnaosas.

Üha tihedama asustusega linnakeskkonnas ei tahetud päikest rohkem varjata ega ehitatud seetõttu maju kõrgemaks. Elamispinda laiendati enamasti peahoone taha lisahoone ehitamisega. Pea- ja lisahoone ühendati koridoriga ning nende vahele jäeti sageli siseõu, et päevavalgus jõuaks mõlemasse hoonesse.[8] Niisugune lisahoone ehitati umbes 100-aastasele Anne Franki majale 1739. aastal,[8] mil renoveeriti ja muudeti märgatavalt ka maja kanalipoolset fassaadi ning laiendati hoonet lammutatud naabermajade arvel. Selle juurdeehitise kahel ülemisel korrusel oli hiljem Frankide ja nende tuttavate peidukoht.[27]

 
Prinsengrachtil asuva Anne Franki maja kanalipoolne fassaad 2008. aastal. Salajane tagakoda (Achterhuis) asub kinnises sisehoovis peahoone taga.

Aastail 1740–1764 elas majas jõukas kuivatitega tegelenud ettevõtja ja hulgikaupmees Isaac van Vleuten. XIX sajandil – täpsemalt 1840. aasta paiku – tehtud remondi käigus paigaldati valged puidust simsid, millega anti hoonele uus välisilme. Hoone on olnud sobilik niihästi tootmis- ja laoruumideks kui ka hobuste hoidmiseks. XIX sajandi teisel poolel asutas A. d'Ailly firma sinna kemikaalitehase. XX sajandi alguses hõivas hoone kodumasinaid tootev ettevõte. Aastail 1930–1939 tegutses seal edukalt klaverirattaid tootev ettevõte.[28] 1940. aastal rentis Otto Frank omanikelt (perekond Pieronilt) nii pea- kui ka lisahoone.[8] 1. detsembril 1940 asusid sinna mõlemad Otto Franki firmad: Opekta ja Pectacon.

II maailmasõda muuda

1933. aasta suvel oli Otto Frank kolinud koos perekonnaga Frankfurdist Amsterdami ning asunud seal tööle ettevõttes Opekta Maatschappij N.V. See ettevõte oli aastail 1928–1995 Euroopas tegutsenud Saksa emaettevõtte Hollandi filiaal, kus toodeti tarretusainet pektiini. Emaettevõte oli algul laienenud Šveitsi Baselisse, kus oli juhatajaks Anne Franki tädimees Erich Elias.[9] 1933. aastal laieneti Hollandisse, kus Eliase soosingul sai tegevdirektoriks Otto Frank. 1934. aasta augustis asus ettevõte Kanaliteringi kesklinnapoolseima kanali – Singeli kanali – äärsesse majja nr 400.[29]

Pektiinitootmine ei andnud aastaringset sissetulekut, sest toorainet saadi vaid suvisel ja sügisesel hooajal. Sellepärast asutas Otto Frank ettevõtte Pectacon, mis 1939. aasta augustist tegutses koos Opektaga ning tootis maitseaineid, vürtse (sh pipart ja nelki) ning säilitusaineid toiduainete konserveerimiseks.[30] Mõlemad firmad kolisid 1. detsembriks 1940 aadressilt Singeli kanali 400 Prinsengrachti kanali äärsesse majja nr 263.

1941. aastal keelasidl Saksa okupandid juutide omandiõigused ja tegutsemise traditsioonilistel tegevusaladel. Selle tulemusena sai firma omanikuks raamatupidaja Johannes Kleiman. Nominaaldirektoriks nimetati firma töötaja Miep Giesi abikaasa Jan Gies, mistõttu on ettevõte tuntud ka kui Gies & Co. Tänu nende abile jätkus äritegevus vaheaegadeta ka II maailmasõja ajal. Pärast sõda jätkas firma direktorina Otto Frank, kes läks pensionile 1953. aastal, J. Kleiman juhtis firmat oma surmani 1959. aastal. 1995. aasta augustis läks Opekta rahvusvaheliselt tuntud suurettevõtte Dr. Oetkeri omandisse.

Prinsengracht 263 hoone esimene korrus oli jagatud kolmeks osaks: eesmises osas olid kaubad ja nende laadimisala, kus toimusid sisse- ja väljasõidud. Selle taga asuvas keskmises osas olid vürtsiveskid. Kõige tagumises osas paiknesid laoruumid, kus kaup tellimuste kohaselt pakiti. Teisel korrusel oli tehase administratiivosakond, mille eesosas olid Miep Giesi, sekretär Bep Voskuijli (Anne päevikus nimega Elli) ja Johannes Kleimani ning keskosas Victor Kugleri tööruumid. Otto Frank töötas osakonna tagaosas, laoruumide kohal ja tulevase peidupaiga all.

 
Liigutatav riiul (rekonstruktsioon) varjas sissepääsu juurdeehitisse

"Tagakoda" (Achterhuis) ehk salajane tiib, nagu noor päevikupidaja seda nimetas, oli peahoone taga asuv ja nelinurkset siseõue ümbritsevate majade varju jäänud neljakorruseline, pööninguga, tühi lisahoone ehk juurdeehitis. Kuna maitse- ja ravimtaimed tuli ladustada pimedas laoruumis, olid eesmise ehk peahoone tagaaknad kaetud kas läbipaistmatu pärgamiinpaberiga või üle värvitud. Seetõttu jäi lisahoone peitu kõrvaliste isikute vaateväljast. Oma märkamatu ja eraldatud asukoha tõttu oli tagahoone ideaalne peidupaik.

Kui Saksa okupandid asusid 1941. aasta veebruaris 140 000 Hollandi (nende hulgas 25 000 Saksamaalt põgenenud) juuti taga kiusama,[26] hakkas Otto Frank tasapisi sisustama salajase lisahoone kaht ülemist korrust, kuhu ta 6. juulil 1942 koos abikaasa Edithi ja kahe tütrega elama asus, otsides kaitset natside eest. Nädala pärast, 13. juulil järgnes neile firma maitsetaimede asjatundja Hermann Van Pels koos abikaasa Auguste van Pels-Röttgeniga ja poja Peter van Pelsiga (Anne päevikus perekond Van Daan) ning novembris liitus nendega Frankide tuttav, hambaarst Fritz Pfeffer. Kuigi peidupaik oli kõigest 46 m² suurune, kirjutas Anne Frank oma päevikus, et see oli suhteliselt luksuslik võrreldes teiste peidukohtadega, millest nad olid kuulnud.

21. augustil 1942 leidis Victor Kugler, et peidukoha sissekäiku on parem varjata hingedel pööratava raamaturiiuli taga. Peidupaiga elanikud pidid kogu päeva sosistama ja olema täiesti vaikselt, et keegi ei märkaks nende olemasolu. Juurdeehitise akende ette olid riputatud tihedad pitskardinad, lisaks tuli kõikjal Amsterdamis tõmmata õhtuks ette mustad ribakardinad. Selle määruse olid sakslased ise välja andnud, et raskendada liitlaste pommilennukite öiseid reide linna kohal.

Frankidel koos oma tuttavatega õnnestus peidus olla 25 kuud. Anne Franki isa Otto alluvad Miep Gies koos abikaasa Janiga, Bep Voskuijl koos isa Johannes Hendrik Voskuijliga, Victor Kugler ja Johannes Kleiman (kes oli alates 1941. aastast Opekta omanik) varustasid neid toidu, riiete, raamatute ja ajakirjandusväljaannetega, kuni anonüümseks jäänud ja ilmselt Hollandi natsistlikku parteisse kuulunud[9] pealekaebaja nad sakslastest okupantidele üles andis. Sõjaajal peidus olnud 25 tuhandest juudist umbes 8,5 tuhat langes sakslaste kätte. Hollandi sõjaaegse dokumentatsiooni uurimisinstituudi 2003. aastal avaldatud raport kinnitab, et Frankide reetja kohta veenvaid tõendeid ei ole leitud.

 
Oberscharführer Karl Silberbauer

4. augustil 1944 sai Saksa julgeolekuorgan Sicherheitsdienst anonüümse vihje, mille peale Oberscharführer Karl Silberbauer koos nelja hollandlasest abilisega tungis majja ja karjus otse raamaturiiuli juurde suundudes: "Avage!" Hirmunud pelgupaiklastel kästi loovutada kõik ehted, kalliskivid ja väärtasjad. Sakslasest okupant rebis Otto Franki käest diplomaadikohvri, mille sees oli Anne päevik, ja raputas selle sisu põrandale, valides sealt, mida kaasa võtta. Anne päevik jäi põrandale.[26] Kõik kaheksa juuti ja nende kaks abistajat, Victor Kugler ja Johannes Kleiman, arreteeriti, sunniti Grüne Polizei veoautosse ja viidi ülekuulamiseks aadressil Euterpestraat 99 asunud Gestapo peakorterisse. (Tänapäeval on selle hoone aadress Gerrit van der Veenstraat 99 ja selles asub Gerrit van der Veeni Keskkool).[31][32]

Pärast ülekuulamisi viibis Frankide perekond keldri vangikongis veel kaks päeva, mille jooksul Miep püüdis asjatult neid vabaks osta. See kõrgete kellatornidega punastest tellistest ehitise keldrikompleks, kus Annet vangis hoiti, on praegu kasutusel jalgrataste hoiukohana. Oletatakse, et Silberbauer ei arreteerinud kõiki Frankide abistajaid ning säästis Bepi, Jani ja Miepi sellepärast, et Gieside abielupaar oli sündinud Austrias ja Otto Frank oli teeninud Saksa armees.[33]

Pärast eeluurimist viidi juudid koonduslaagritesse. Anne koos oma õe Margotiga transporditi Bergen-Belsenisse. Abistajatest vabastati Johannes Kleiman Amersfoorti töölaagrist, kuna Punane Rist avastas, et ta põeb kriitilises staadiumis rasket haigust. Victor Kugleril avanes põgenemisvõimalus 28. märtsil 1945, mil pommitati Wageningeni 600 sunnitöövangile organiseeritud surmamarssi Renkumi, Heelsumi, Oosterbeeki, Arnhemi ja Westervoorti kaudu Ida-Hollandis Saksa piiri lähedal asuvasse Zevernaari ja sealt Saksamaale. Aprillis saabus Kugler laenatud jalgrattal koju Hilversumi, mis asub umbes 16 kilomeetri kaugusel Amsterdamist, ja varjas end seal kuni Hollandi vabastamiseni 5. mail 1945.

Peaaegu kohe pärast arreteerimist koguti salajasest peidukohast kokku Frankide perekonna ja nende tuttavate riided, mööbel ja isiklikud asjad ning jagati Saksamaal laiali. Enne maja lõplikku tühjendamist käisid Franke abistanud Miep Gies ja Bep Voskuijl Hollandi politsei keelumäärusest hoolimata seal, ja neil õnnestus Frankide isiklike esemete hulgast üles leida Anne päevik.

Kaheksast peidusolnust jäi ainsana ellu Otto Heinrich Frank, kes oli sündinud 12. mail 1889 Frankfurdis ja elanud muuhulgas New Yorgis ning õppinud kunstiajalugu Heidelbergi ülikoolis. 27. jaanuaril 1945 vabastas Nõukogude armee ta Auschwitzi koonduslaagrist ja sama aasta 3. juunil saabus ta tagasi Amsterdami.[30] Otto Frank suri 19. augustil 1980 (91-aastasena) oma kodus Šveitsis Basel-Landschafti kantonis Birsfeldeni linnas kopsuvähki.

Teistest peidusolnutest:

Edith Frank-Holländer sündis 16. jaanuaril 1900 Aachenis. Tema abielu Otto Frankiga sõlmiti 12. mail 1925 Aacheni sünagoogis, ta viidi 3. septembril 1944 Westerborki laagrist Auschwitzi, kus ta suri nälga 6. jaanuaril 1945.[34][35]

Margot Betti Frank sündis 16. veebruaril 1926; ta unistas meditsiiniõeks saamisest ja Palestiinasse tööleminekust. Anne iseloomustas teda oma päevikus järgmiselt: "sõi kui hiir ega lausunud sõnakestki", pidas samuti päevikut, mida aga kunagi ei leitud. Ta suri näljast ja kõrgest palavikust kurnatuna tüüfusse Bergen-Belseni koonduslaagris veebruaris või märtsis 1945.[36]

Anne Frank sündis 12. juunil 1929. Ta unistas kirjanikuks saamisest, suri mõni päev pärast oma õe surma tüüfusse samas koonduslaagris.

Friedrich (Fritz) Pfeffer sündis 30. aprillil 1889 Gießenis Saksamaal. Ta töötas hambaarsti ja lõualuukirurgina – sai ametliku loa selleks 1911. aastal ja järgmisel aastal avas oma vastuvõtu Berliinis. I maailmasõja ajal teenis ta Saksa armees. 1926. aastal abiellus ta Vera Bythineriga. Abielust sündis poeg Werner Peter Pfeffer (3. aprill 1927 – 14. veebruar 1995), kes pärast vanemate lahutust 1932. aastal kasvas isa juures kuni novembrini 1938, mil ta evakueeriti lastetranspordiga onu Ernsti juurde Inglismaale. Elades üle 9. ja 10. novembril 1938 aset leidnud kristalliöö, põgenes Fritz Pfeffer koos Charlotta Kalettaga (1910–1985), kellega tal sakslaste poolt 15. septembril 1935 vastu võetud Nürnbergi seaduste tõttu abielu sõlmida ei õnnestunud, Hollandisse.[37] Pärast arreteerimist 4. augustil 1944 viidi Fritz Pfeffer Auschwitzi, kust ta oktoobris evakueeriti Saksamaale Sachsenhauseni koonduslaagrisse ja sealt edasi Neuengamme koonduslaagrisse. Fritz Pfeffer suri Neuengammes – laagri dokumentide kohaselt enterokoliiti – 20. detsembril 1944,[37] ent tema surm avalikustati alles 1945. aasta lõpus.

Hermann van Pels (Anne päeviku esimeses käsikirjas kui Hans ja teises kui Hermann van Daan) sündis 31. märtsil 1898 Gehrdes Saksamaal ja abiellus 5. detsembril 1925; omandas lihunikuoskused[38], töötas kuni 1933. aastani koos õe Ida van Pelsiga, lüües kaasa toitlustusalal tegutsevas pereettevõttes. Ta põgenes juunis 1937 koos perega Amsterdami, kus hakkas 1938. aastal Otto Franki äripartneriks ning vürtside ja vorstide asjatundjaks.[39] 3. septembril 1944 viidi Hermann van Pels Auschwitz-Birkenau surmalaagrisse, kus ta koos poja Peteriga ja Otto Frankiga määrati sunnitööle. Ta vigastas oma pöialt ja pääses haigete barakki, kust ta 1944. aasta oktoobris järjekordse selekteerimise tulemusena gaasikambrisse saadeti.

Auguste van Pels-Röttgen, hüüdnimega Gusti (Anne päevikus Petronella van Daan), sündis 29. septembril 1900 Saksamaal Bueris Osnabrücki lähedal. Päevikus on teda iseloomustatud järgmiselt: esiteks oli ta töökas, teiseks, elurõõmus, kolmandaks, koketne, ja mõnikord armsa näoga. Ta oli maja kokk. Tema surmakuupäeva kohta ei ole täpseid andmeid. Nagu mõned ellujäänud tõendavad, oli ta koos õekeste Frankidega Bergen-Belseni koonduslaagris, aga tüdrukute surmahetkedel veebruaris või märtsis 1944 enam mitte. Saksa okupatsioonivõimude andmetel saadeti ta 26. novembril 1944 kaheksast naisest koosneva grupi koosseisus Bergen-Belsenisse. Ellujäänud Hannah Goslari tunnistajaütluste järgi oli Auguste rääkinud temaga jaanuari lõpus või veebruari alguses läbi okastraataia. Auguste evakueeriti 6. veebruaril 1945 Saksamaal Weimaris asuvasse Buchenwaldi ja seejärel 9. aprillil Theresienstadti koonduslaagrisse. Tõendite kohaselt oli ta 11. aprillil elus ja ilmselt suri tüüfusse teel Theresienstadti või veidi hiljem, pärast saabumist laagrisse, aga enne selle vangide vabastamist 8. mail.[40] Üks ellujäänu, Rachel van Amerongen-Frankfoorder, on aga väitnud, et sakslased viskasid Auguste teel Theresienstadti koonduslaagrisse sõitvast veoautost välja.[41]

Peter van Pels sündis 8. novembril 1926 Saksamaal Osnabrückis Martinistrassel, oli Anne sõnul laisk ja ülitundlik. Veebruaris 1944 oli ta Annele jutustanud, et tema unistuseks on asuda elama kummipuuistandusse Hollandi koloonias Hindia Belandas (Indoneesias). Oktoobris 1944 nägi ta pealt, kuidas ta isa gaasikambrisse selekteeriti. Saksamaa vabastamise ja alates oktoobrist 1944 kuni 27. jaanuarini 1945 kestnud laagri evakueerimise tõttu on hilisemad andmed Peteri kohta puudulikud. Ilmselt evakueeriti Peter sakslaste poolt maha jäetavast Auschwitzist sel ajavahemikul aset leidnud koonduslaagri vangidele organiseeritud surmamarsiga,[42] mis oli olnud tema meelest parem võimalus ellu jääda kui minna haiglaosakonda. Mauthauseni koonduslaagri andmete järgi saabus Peter sinna 25. jaanuaril 1945. Nelja päeva pärast määrati ta väljas töötavate vangide gruppi. 11. aprillil viidi ta haiglaosakonda. Kuna tema täpne surmakuupäev pole teada, kinnitas Rahvusvaheline Punane Rist selleks 5. mai 1945 ja surmapaigaks Mauthauseni Ülem-Austrias.[43]

Muuseumi ajalugu muuda

Peagi pärast päeviku avaldamist 1947. aastal hakkas Frankide perekonna ja tuttavate abistajate ümber kogunema isikuid, kes soovisid näha salajast peidupaika. Ent pärast selle asukate kinnivõtmist ja sõja lõppu oli Prinsengrachti 263 juurdeehitis kaua aega tühi ja viletsas seisukorras.[44] Sellega külgnenud peahoone lagunemise tõttu kolis vürtsivabrik 1955. aastal uude kohta ja kogu kompleks, mille hulka kuulus ka peidukoha hoone, müüdi kinnisvaraettevõtjale, kes hankis maja lammutamise loa. Sellepärast asutasid Otto Frank ja Johannes Kleiman 3. mail 1957 Amsterdamis sihtasutuse Anne Franki Fond, mille esmane eesmärk oli koguda piisavalt raha maja ostmiseks ja restaureerimiseks. Maja ees protesteerinud aktivistid päästsid ehitise lammutamisest. Sama aasta oktoobris annetas majaomanik ehitise fondile. Maja päästmise ja kaitsealaste monumentide hulka kinnitamise kampaaniat alustati Hollandi sotsiaaldemokraatliku päevalehe Het Vrije Volk andmetel 23. novembril 1955. Kogutud raha eest osteti naabermaja nr 265. Sel sündmusrohkel 1957. aastal nimetati Prinsengrachti kanali äärne maja Anne Franki majaks. Edasised korjandused korraldati juba 1958. aastal alanud restaureerimise rahastamiseks. Mõlemad ehitised restaureeriti ja majja nr 265 asutati Otto Franki soovi kohaselt rahvusvaheline noorsookeskus.

Teised kompleksiga külgnevad hooned, nr 267–275, ehitati NV Berghausi poolt 1959. aastal koostatud plaanidele vastavalt ümber õpilaskvartaliks.[26][33]

Maja nr 263 avati muuseumina 3. mail 1960.

Rekonstrueerimine muuda

Pärast muuseumi kõigi üldkasutatavate rajatiste, sh sisse- ja väljapääsude, tualettide, infopunkti, õpperuumi, raamatukogu ja -kaupluse ning kohviku üleviimist eraldi ehitisse saab Anne Franki majas rekonstrueerimise tulemusena ettekujutuse kanaliäärsest majast koos peidupaigaga ja selle ruumijaotusest, kusjuures Prinsengrachti 263 interjöör näeb rekonstrueerituna välja nagu Anne aegadel ja Otto Franki soovi kohaselt puudub tubades mööbel. Sel viisil rõhutatakse ruumis kinni olemise ahistavat tunnet. Lihtne ja tühi juurdeehitis sümboliseerib tühjust ja igatsust, mille jätsid endast maha need miljonid deporteeritud inimesed, kes enam tagasi ei tulnud. Tubade tolleaegse sisustuse edasiandmiseks on muuseumis nende miniatuursed mudelid.

Eesmine maja, põrandad ja seinad on taastatud sõjaaegsel kujul ning Opekta pood, Otto Franki ettevõte ja kantselei on jälle tagasi. Otto, Edithi ja Margoti magamistuba kasutati päeval peretoana, kus Anne veetis suurema osa oma ajast. Seal märkis Otto Frank kaardile kohad, kuhu olid liitlaste pommilennukid jõudnud pärast Normandia dessanti 6. juunil 1944. Seal on vanemate poolt seinale märgitud tütarde pikkused, Anne vasakul ja Margot paremal. Kahe aasta jooksul oli Margot kasvanud umbes 5 ja Anne veidi üle 13 sentimeetri. Seal oli ka väike raadio, mille ümber varjupaiga elanikud kuulasid tihti koos BBC teadaandeid sõja käigust. Anne jagas tuba Fritz Pfefferiga, mistõttu leidsid sageli aset päris pikad arutelud.

Ja nagu tüdrukud ikka, kaunistas Annegi oma magamistoa seinu piltide ja postkaartidega. Tema isa oli viinud enne nende kolimist sinna peidikusse terve Anne postkaardikogu ja filmitähtede piltide kollektsiooni.[45] Pildid seintel peegeldavad tema huvide muutumist vanemaks saades. Kui algul kaunistasid seinu peamiselt filmitähtede nagu Greta Garbo, Sonja Henie, Ginger Rogersi, Heinz Rühmanni ja juuditaustaga Joyce van der Veeni pildid, siis võib hiljem neile lisatud või peale liimitud piltidest märgata temas tärganud huvi kunsti ja ajaloo vastu. Pärast muuseumi avamist on ennast sealsetelt piltidelt leidnud sakslannast krahvinna Nayhauss-Cormons ning hollandlastest maalikunstnikud Marijke Otten ja Marianne van der Heijden.

Anne oli täienisti lummatud kuninglike perekondade liikmetest, ta märkis üles nende sünnipäevi ja joonistas tundide kaupa nende sugupuid. Ta kleepis enne sõda Inglismaalt saadud lemmikpildid printsess Elisabethist ja printsess Margaretist oma kirjutuslaua kohale seinale. Ta väljendas tihti ja üsna häälekalt oma toetust Hollandi kuningaperele, ärritades sellega teisi peidusolijaid, kuna okupeeritud Hollandis oli keelatud väljendada avalikult oma lojaalsust kuninglikule perekonnale.[46] 1943. aasta detsembri lõpus sai Anne Bepilt piltpostkaardi Hollandi kuningaperest, kes oli Kanadas Ottawas eksiilis.[46] Anne kirjutas oma päevikus, et (toonane kroonprintsess) Juliana ja kuninganna näevad fotol väga noored välja ning et kolm väikest tüdrukut on armsad. Selle foto kinnitas Anne knopkaga seinale.[46] Muuseumi taastamisel eemaldati fotod ja postkaardid seintelt ning nende alt leiti ka teisi. Näiteks ühe postkaardi tagaküljelt selgus,[45] et selle oli saatnud Annele 1937. aastal tema ema Edith, kui ta oli Inglismaal sugulaste juures külas.

Hermann ja Auguste van Pelsi tuba oli peidusolijate ühine elutuba ja köök oma graniidist pindade ja kraanikausiga. Seal tehti süüa ja söödi koos. Ent toiduainetega varustamine vähenes ning pinged ja ärritumised kasvasid. Peter oli ainus, kellel oli oma "tuba", kust trepp viis pööningule, mida kasutati toiduainelaona. Anne ja Peter veetsid pööningul koos aega. Sinna läks Anne vahel ka siis, kui tahtis üksi olla.[47] Seal võis näha aknast kastanipuu oksi ja kuulda, kuidas Westerkerki kiriku kell lõi.

Anne Franki endine peidupaik on äratanud suurt tähelepanu. Annest endast on paljude inimeste jaoks saanud müüt, eriti seejärel, kui algasid skandaalid, mis vaidlustasid tema päeviku ehtsuse. Tema päevikut on tõlgitud eri keeltesse, Päeviku ainetel on tehtud dramatiseeringuid, filme, teatritükke, kirjutatud elulooraamatuid ja käsitlusi. Anne on saanud tuntuks kogu maailmas. Juba esimese tegutsemisaasta jooksul külastas muuseumi üle 9000 inimese. Suure külalistehulga vastuvõtmiseks on ehitist remonditud. Aastatel 1970 ja 1999 oli muuseum ajutiselt suletud. Restaureerimine maksis kokku 23 miljonit kuldnat.[48][49] Madalmaade kuninganna Beatrix avas 28. septembril 1999 muuseumi uuesti. Muuseumi koosseisu kuuluvad sealtpeale kogu hoone näitusesaalidega, raamatukauplus ja kohvik. Muuseumis saab näha maja ja kontoriruume ning tube, kus Frankid ennast koos peretuttavatega peitsid, samal kujul, nagu need olid 1940. aastate algupoolel.

 
Muuseumikülastajate järjekord Anne Franki maja ees

Igal aastal külastab muuseumi üle 1,2 miljoni külastaja kogu maailmast.[3]

Muuseumi juhtkond ja koostööpartnerid muuda

Otto Frank oli Anne Franki maja juhatuse ning järelevalve- ja haldusorgani liige aastail 1961–1976 ning sealt edasi kuratooriumi liige kuni oma surmani 1980. aastal. Otto Franki sõnul lootis ta, et Anne Franki maja külastajad ei mõtle mitte üksnes holokausti tekitatud kurbusele, vaid leiavad muuseumi külastades inspiratsiooni tegutseda ka ise eelarvamuste ja diskrimineerimise vastu.[50]

Juhtkond ja direktorid muuda

Anne Franki maja juhtkonda kuuluvad direktorid nimetab haldus- ja järelevalveorgan, mis juhendab ja määrab muuseumi tegutsemispoliitika. Komisjoni liikmeid on kuus: rabi M. ten Brink, E.M.H. Hirsch Ballin (aseesimees), N. G. Ketting (laekur), W. Kok (eesistuja/esimees), M. Krop ja P. W. Kruseman. Sellele lisaks on muuseumil nõuandeorgan, mis annab juhiseid Anne Franki maja lõpliku identiteedi küsimustes ja mille liikmeteks on ühiskonna eri sektorite esindajad: poliitik ja endine minister Mathilde Hubertine Maria Francisca (M.H.M.F. ehk Til) Gardeniers-Berendsen, Judaismi ajaloomuuseumi direktorite hulka kuuluv Dr R.C. Musaph-Andriesse, õigusteadust õppinud ja inimõigustega tegelev Joyce E. Overdijk-Francis, Hollandi senati liige ja endine president (1991–1997), Hollandi Tööparteisse kuuluv poliitik H. D. Tjeenk Willink, samuti dr G. Acton, P. van Dijk, dr R. J. Glaser, dr M. L. Henneman, H. E. Koning, dr J. F. Westra.

Anne Franki maja tegevdirektor on 2011. aastast Ronald Leopold ja haldusdirektor 2012. aastast Garance Reus-Deelder. Muuseum on Muuseumide Assotsiatsiooni liige.[51]

Anne Franki Sihtasutus muuda

Anne Franki Sihtasutus (Fondid) on finantsmääruste kohaseks varade kogumiseks, säilitamiseks ja arvepidamiseks loodud haldajate organ, mille on Otto Frank asutanud 3. mail 1957 Amsterdamis samas majas, kus ta pere oli olnud peidus Saksa okupatsiooni ajal. Sihtasutus kaitseb ja toetab ühtlasi võitlust antisemitismi ja rassismi vastu ning annab välja aastaaruannet "Monitor Racisme en Extreem-rechts" ("Rassismi ja paremäärmusluse seire"). Sihtasutus korraldab väljaspool Madalmaid totalitarismi ja sallimatust tutvustavaid näitusi.

Sihtasutuse direktorina tegutses Hans Westra kuni pensionile jäämiseni 2011. aastal, mil tema asemel astus ametisse Ronald Leopold.

Anne Franki majamuuseum on mittetulundusorganisatsioon, kel on koostööpartnerid Suurbritannias, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Austrias ja Argentinas.[52]

1998. aastal avati pärast koostöölepingu sõlmimist Anne Franki Majaga Berliinis Anne Franki Keskus, mis on korraldanud ekspositsioone ja rändnäitusi, mh "Deine Anne" ("Sinu Anne"), "Anne Frank – a history for today" ("Anne Frank – ajalugu tänaseks päevaks") ning rändnäitusi "Reading & writing with Anne Frank" ("Lugedes ja kirjutades koos Annega"). Näitused on suuremas osas suunatud noortele.

Anne Franki Trust on Londonis tegutsenud 1991. aastast ning on korraldanud näitusi Suurbritannias ja Iirimaal.

Anne Franki Keskus New Yorgis on korraldanud väljapanekuid, teabe- ja õppekampaaniaid USA-s ja Kanadas alates 1977. aastast.

Anne Franki Keskus Argentinas Buenos Aireses on tegutsenud 2009. aastast. Keskuses on püsinäitus ja seal saab näha ka koostööpartnerite korraldatavaid ringnäitusi.

Anne Franki Keskus Austria pealinnas Viinis korraldab pedagoogilisi õppenäitusi kogu maal, nt "Anne Frank – eine Geschichte für heute" ("Anne Frank – ajalugu täna"), laiendades noorsoo tegevust Itaaliasse ja Saksamaale.

Viited muuda

  1. ↑ Kaitstud lammutamise eest, Anne Franki maja (Anne Frank House). Andmed 11. juuli 2014 seisuga (inglise keeles).
  2. ↑ 2,0 2,1 Lahtiolekuajad, hinnad, asukoht (inglise keeles)
  3. ↑ 3,0 3,1 https://www.annefrank.org/en/about-us/news-and-press/news/2019/12/19/anne-frank-house-welcomes-13-million-visitors/ (vaadatud 13.12.2021).
  4. ↑ 4,0 4,1 https://www.hollandmuseums.nl/uk/blog/top-10-museums/ (vaadatud 13.12.2021).
  5. ↑ https://www.annefrank.org/en/about-us/who-we-are/executive-board/ (vaadatud 13.12.2021).
  6. ↑ Anne Franki lugu: üks tuntumaid holokausti ohvreid suri vaid 15-aastaselt Noorte Hääl, 11. veebruar 2015.
  7. ↑ Anne Franki maja seestpoolt (inglise keeles).
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 https://www.annefrank.org/en/anne-frank/go-in-depth/history-secret-annex/ (vaadatud 12.12.2021).
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Meenutused Anne Frankist (inglise keeles).
  10. ↑ Värske uuring: Anne Frank suri arvatust varem Postimees, 31. märts 2015.
  11. ↑ https://www.annefrank.org/en/anne-frank/diary/complete-works-anne-frank/ (vaadatud 18.12.2021).
  12. ↑ 12,0 12,1 https://www.annefrank.org/en/anne-frank/diary/publication-diary/ (vaadatud 18.12.2021).
  13. ↑ https://feministeerium.ee/taevani-ja-surmani/ (vaadatud 19.12.2021).
  14. ↑ https://www.ester.ee/search~S1*est?/X(anne+frank)&searchscope=1&l=est&SORT=D/X(anne+frank)&searchscope=1&l=est&SORT=D&SUBKEY=(anne+frank)/1%2C43%2C43%2CB/frameset&FF=X(anne+frank)&searchscope=1&l=est&SORT=D&1%2C1%2C (vaadatud 19.12.2021).
  15. ↑ https://www.antikvariaat.eu/anne-frank-anne-franki-paevik-12vi-1942--1viii-1944 (vaadatud 19.12.2021).
  16. ↑ https://rahvaraamat.ee/p/anne-franki-p%C3%A4evik-tagakoda-1942-1944/1313534/en?isbn=9789949856343vaadatud 19.12.2021).
  17. ↑ Anne Franki Fond ei pea muusikali ­sobivaks holokausti kujutamise žanriks 28. veebruar 2008
  18. ↑ Tuli hävitas Anne Franki töökoha 19. juuli 2009.
  19. ↑ https://dbpedia.org/page/5535_Annefrank (vaadatud 04.12.2021).
  20. ↑ https://www.amazon.com/Anne-Frank-Authorized-Graphic-Biography/dp/0809026856 (vaadatud 13.12.2021).
  21. ↑ Torm murdis Anne Franki puu, maailm.postimees.ee, Inna-Katrin Hein, 24.08.2010.
  22. ↑ https://readibilities.blogspot.com/2018/04/anne-frank-house-anne-frank-museum.html (vaadatud 13.12.2021).
  23. ↑ Muuseumid heas hoos: külastajate arv kasvas märgatavalt 2013. aastal, Daan van Lent en Pieter van Os, NRC Handelsblad, nrc.nl, 27.12.2013. (inglise keeles).
  24. ↑ https://www.amsterdamtips.com/top-10-amsterdam-museums (vaadatud 12.12.2021).
  25. ↑ https://www.annefrank.org/en/about-us/news-and-press/news/2019/12/19/anne-frank-house-welcomes-13-million-visitors/ (vaadatud 12.12.2021).
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 Anne Franki eluaastad 1929-1945. Sissejuhatus. Tagakoda. Anne Frank ja tema päevik. Anne Franki sihtasutus, Õpetaja töövihik, Utah Education Network.
  27. ↑ Suri Anne Franki päeviku päästja, Õhtuleht, 13.01.2010.
  28. ↑ Euterpe muusikarattad. Pianola Museum (hollandi keeles)
  29. ↑ Opekta aadressil Singeli 400 (inglise keeles).
  30. ↑ 30,0 30,1 Otto Frank (inglise keeles).
  31. ↑ https://www.amsterdamhv.nl/wiki/gerritvdveenstraat99.html (vaadatud 04.12.2021)
  32. ↑ https://web.archive.org/web/20211204154926/https://schoolwijzer.amsterdam.nl/en/vo/school/gerrit-van-der-veen-college (vaadatud 04.12.2021)
  33. ↑ 33,0 33,1 Anne Frank. Vaiksed tunnistajad. Meenutusi juuditüdruku elust, Ronald Wilfred Jansen, 2015, RWJ-Publishing, ISBN 978-1-326-24988-5, (inglise keeles).
  34. ↑ Edith Frank, (inglise keeles).
  35. ↑ Perekonnaseisutõend Euregio, (saksa keeles).
  36. ↑ Margot Frank, inglise keeles).
  37. ↑ 37,0 37,1 Fritz Pfeffer, (inglise keeles).
  38. ↑ Hermann van Pels, (inglise keeles).
  39. ↑ Hermann Van Pels. Originaalnimega Hermann van Daan (inglise keeles).
  40. ↑ Auguste Rottgen Van Pels, (inglise keeles).
  41. ↑ Auguste van Pels-Röttgen, (inglise keeles).
  42. ↑ Surmamarsid, (inglise keeles).
  43. ↑ Peter "Van Daan" Van Pels, (inglise keeles).
  44. ↑ Anne Franki maja päästmine (inglise keeles).
  45. ↑ 45,0 45,1 https://web.archive.org/web/20211212225724/https://www.annefrank.org/en/museum/anne-frank-collection/conservation-and-management-anne-frank-collection/conserving-anne-frank-collection/picture-walls-secret-annex/ (vaadatud 13.12.2021).
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 https://koninklijkhuis.tumblr.com/post/125971840669/the-dutch-royal-family-in-anne-franks-secret (vaadatud 13.12.2021).
  47. ↑ https://www.annefrank.org/en/anne-frank/secret-annex/attic/ (vaadatud 13.12.2021).
  48. ↑ Anne Franki maja, juuni 1995, (hollandi keeles).
  49. ↑ Anne Franki maja 12 aastane restauratsioon lõppes, november 1999, (hollandi keeles)
  50. ↑ https://www.annefrank.org/en/about-us/what-we-do/otto-franks-mission/ (vaadatud 13.12.2021).
  51. ↑ Muuseumide Liit, (inglise keeles).
  52. ↑ Partnerid, (inglise keeles).

Kirjandus muuda

  • Anne Franki päevik. Tagakoda, ISBN 9789985628973, 343 lk, mõõt 215x143x24 (mm)
  • The Anne Frank House Authorized Graphic Biography, ISBN 9789024532438, 152 lk, mõõt 248 × 175 × 16 (mm)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Anne_Franki_maja&oldid=6589586"