Andrei Bitov

Andrei Bitov (Андрей Георгиевич Битов; 27. mai 1937 Leningrad – 3. detsember 2018 Moskva) oli vene kirjanik.

Andrei Bitovi ema oli jurist ja isa arhitekt. 1954. aastal lõpetas Bitov keskkooli, 1956. aastal alustas kirjandusliku loominguga. 1957. aastal astus ta Leningradi Mäeinstituuti, mille lõpetas pärast vaheaegadega õpinguid 1962. aastal geoloogilise luure erialal.

Instituudipäevil osales Bitov kirjandusrühmituses, mille vaimne juht oli Gleb Semjonov. Ta kirjutas esmalt luulet, seejärel lühikesi absurdihõngulisi jutustusi. 1960. aastast ilmusid tema tööd kirjandusajakirjades ja almanahhides, 1965. aastal sai Bitovist Kirjanike Liidu liige. 1978. aastal ilmus USAs tema romaan "Puškini maja". 1979 osales ta põrandaaluse almanahhi "Metropol" koostamises, mille järel teda Nõukogude Liidus lakati avaldamast 1986. aastani.

1988. aastal osales Bitov Venemaa PEN-klubi asutamises, 1991. aastal sai selle presidendiks. On saanud nii Venemaa kui teiste riikide kirjandusauhindu, Venemaa Kunstide Akadeemia auliige.

Olulisemate teoste hulka kuuluvad jutustus "Lahkuv Monahhov", romaanid "Puškini maja", "Kaukaasia vang", "Ahvide ootus", "Sümmeetria õpetaja" jt.

Eesti keeles on temalt ilmunud ""Loomingu" Raamatukogu" sarjas jutukogu "Apteekrisaar" (1971, tõlkija Ita Saks) ning jutustused "Kutsealune" (1965, tõlkija Arvo Valton) ja "Lahkuv Monahhov" (1978, tõlkija Jüri Aam, värsid Valeeria Villandi), samuti vennasvabariike tutvustava reisikirjanduse sarjas "Koolitundi Armeeniasse: teekond mitte just suurele maale" (1979, tõlkija A. Orav).

Tunnustus

• oli valitud Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks