Andreas Kurrikoff

Andreas Kurrikoff (12. september 1848 Pärsti – 13. juuli 1904 Viljandi) oli eesti vaimulik ja rahvusliku liikumise tegelane. Esimene eestlasest kirikuõpetaja Eestimaal.

Andreas Kurrikoff

Ta õppis aastatel 1869–1874 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Oli 1875–1891 Türi Püha Martini koguduse õpetaja. Samuti oli Vändra kurttummade kooli kuraator ja hiljem ka õpetaja. Seoses konfliktidega, mis tal tekkisid esialgu parunitega, hiljem ka eestlastest koguduseliikmetega vabastati ta 1891. aastal pastori ametist. Seejärel oli ta mõne aasta Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis kõrgemates klassides usuõpetuse õpetaja. Pärast seda elas Viljandis.

Üliõpilasena oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliikmete seas ning tegutses Eesti Aleksandrikooli liikumises (oli Eesti Aleksandrikooli peakomitee asepresident). Ta tegi esimese Goethe tõlke eesti keelde.

Elulugu

Andreas Kurrikoff sündis Viljandis Savikotil talumehe Hansu pojana. Õppis 1860. aastast Viljandi algkoolis, siis Viljandi elementaar- ja kreiskoolis ning 1862–1869 Tartu kubermangugümnaasiumis. 1871. aastaks olid kõik tema õved ja ema surnud ning ta jäi isaga kahekesi. Seepärast oli isale oluline, et ainus poeg hea hariduse saaks. 1869. aastal astus ta Tartu Ülikooli filosoofiat ja usuteadust õppima.

1870. aasta kevadsemestril oli tema "Kalevipoja õhtute" algataja – esimesel korral koguneti just tema korterisse "Kalevipoega" lugema. Seda päeva peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamise päevaks.

Kurrikoff oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks asutajaliikmeid ning lõi seltsis agaramalt kaasa kuni 1875. aastani, kui läks Türile kirikuõpetajaks. EKS-i koosolekul 1875. aastal valiti ta "vana varanduse korjamise" komitee liikmeks ja koolmeistrite osakonna juhatajaks. Lisaks oli ta ka tegus laulukooride edendajana.

1880. aastal ilmus Kurrikoffi tõlgitud Johann Wolfgang von Goethe "Hermann ja Dorothea" ("Härmann ja Doora"), mis oli esimene suurem Goethe teos eesti keeles.

Tegevus vaimulikuna

Pärast ülikooli lõpetamist 1874. aastal läbis Kurrikoff vaimulikele kohustusliku prooviaasta Kõpu, Türi ja Paide koguduses. Pärast Türi pastori Grohmanni surma 1874. aastal kandideeris Kurrikoff tema kohale, mille kohalik kirikukonvent heaks kiitis. Õpetajaks ordineeriti 8. juunil 1875 Tallinna Toomkirikus. Introdutseeriti 24. augustil 1875.

Tema suhted kohalikega halvenesid pärast seda, kui ta kiindus Laupa mõisniku Otto von Taube tütresse. Kosjasobitamine lükati tagasi ja suhted katkesid. Seejärel halvenesid suhted ka teiste mõisnikega, mistõttu hakkasid nood jumalateenistustel käima hoopis Paides. Hiljem tekkis konflikte ka eestlastest koguduseliikmetega. Kurrikoffile esitati järjest kaebusi ja noomitusi ning 15. veebruaril 1891 vabastati ta pastori kohalt (üheks põhjuseks toodi närvinõrkus). Oma viimase jutluse Türil pidas ta 7. aprillil.

Aastatel 1892–1895 oli ta usuõpetuse õpetaja Hugo Treffneri Gümnaasiumis, misjärel ta kolis tagasi Viljandisse.

Jahenesid ka tema suhted kunagiste sõprade Jakobsoni ja Hurdaga. Viimastel eluaastatel ei huvitunud Kurrikoff enam üldse ühiskondlikust tegevusest, vaid luges kodus ajalehti.

Vändra Martini koguduse õpetaja Ernst Sokolowsky kutsel pidas ta 1882. aastal Carl Robert Jakobsoni haual kõne.

Tema kirjatööna on teada artikkel "Läänemaa-vaimulik liikumine, pruugitud abinõud selle vastu ja selle vili – üks osa kiriku ajaloost Eestimaal" (Postimees 1895, nr 100–106).

1904. aastal Kurrikoff suri ning ta maeti Viljandi vanale kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

Türi kiriku taga asuv tänav (Kungla tänava paralleel) on nimetatud A. Kurrikoffi tänavaks.

Kirjandus

• Liivi Aarma. Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885. Tallinn 2007
• Eesti biograafiline leksikon. K./Ü. Loodus, Tartus, 1926–1929
• Die Pastoren des Konsistorialbezirk Estland 1885–1919. Böhlau Verlag Köln Wien
• Eesti Entsüklopeedia, 1932, [1]

Välislingid

• Andreas Kurrikoff Eesti biograafilises andmebaasis ISIK