Andrea del Sarto

Andrea del Sarto (õieti Andrea d'Agnolo di Francesco di Luca di Paolo del Migliore (16. juuli 1486 Firenze – 21. jaanuar 1531 Firenze) oli Itaalia maalikunstnik.

Tema kunstnikunimi del Sarto tuli sellest, et tema isa Agnolo oli rätsep (itaalia keeles sarto).

1494 asus ta tööle kullassepa õpipoisina, seejärel oli ta puunikerdaja ja maalija Gian Barile õpipoiss ning jäi tema juurde kuni 1498. Maalikunsti õppis ta Giorgio Vasari andmetel algul Piero di Cosimo ja siis Raffaellino del Garbo juures. 1508 võeti ta Medici e Speziali gildi liikmeks, kuhu kuulusid ka maalikunstnikud. Alates 1511 jagas ta ateljeed Jacopo Sansovino ja Franciabigioga.

Peamine allikas del Sarto elu kohta on Giorgio Vasari kirjutatud raamat, mis jutustab paarisaja itaalia renessansiaegse kunstniku eluloo. Kuid del Sartot tundis Vasari paremini kui enamikku teisi, sest oli ise tema juures õppinud. Ta asus del Sarto ateljees tööle Michelangelo soovitusel. Vasari hindas väga kõrgelt del Sarto annet, kuid oli tema suhtes kriitiline sellepärast, et del Sartol puudusid ambitsioonid ja see jumalik inspiratsioon, mis hingestas tema kuulsamate kaasaegsete, näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffaeli töid.

1518 läks ta kuningas François I kutsel Prantsusmaale Fontainebleausse, kuid naasis sünnilinna vähem kui aasta pärast ning alustas seal iseseisvat karjääri, maalides freskosid ja altarimaale.

Koos Fra Bartolommeoga peetakse Andrea del Sartot Firenze kõrgrenessansi suurimaks meistriks ja üheks manerismi alusepanijaks. Tema stiili kõige tähtsamad järgijad olid Jacopo Pontormo, Francesco Salviati ja Jacopino del Conte. Eluajal austati del Sartot väga ja nimetati vigadeta kunstnikuks (senza errori), aga pärast surma jäi ta teiste kunstnike varju.

Andrea del Sarto arvatavasti kõige tuntum maal on "Harpüiade madonna". See kujutab pjedestaalil seisvat madonnat lapsega. Kummalgi pool madonnat seisab üks puto ja üks pühak. Vaataja jaoks paremal pool on Ristija Johannes ja vasakul pool kas Bonaventura või Franciscus. Maal valmis 1517 San Francesco dei Macci nunnakloostri jaoks, aga tänapäeval asub see Firenzes Uffizi galeriis.

1518–1519 maalis Raffael paavsti Leo X-t koos kardinalide Giulio de' Medici ja Luigi de' Rossiga. Maal kuulus Ottaviano de' Medicile, aga Mantova hertsog Federico II Gonzaga soovis seda endale. Medici ei soovinud originaali käest anda ja tellis del Sartolt koopia, mille saatis Medicile originaali pähe. Koopia tuli niivõrd sarnane, et isegi Giulio Romano, kes oli originaalmaali valmimisele ise kaasa aidanud, tunnistas selle ehtsaks. Alles pärast del Sarto surma suutis Vasari, kes tõde teadis, Romanole tema eksituse selgeks teha, näidates talle koopial olevat salamärki.

Andrea abiellus 26. detsembril 1512 Lucrezia del Fedega, kes oli kübarategija Carlo lesk. Lucreziat kujutas Andrea paljudel oma maalidel, sageli madonnana. Vasari kirjeldas Lucreziat jumalavallatu, armukadeda ja õpipoiste vastu tigedana.

Andrea del Sarto suri Firenzes 43-aastaselt muhkkatku ja maeti ilma matusetseremooniata. Vasari väidab, et kogu oma surmahaiguse jooksul ei hoolitsenud Lucrezia oma mehe eest mingil moel. Kuid peab arvestama, et oli üldiselt teada, et muhkkatk on väga nakkav ja sageli surmav haigus, nii et Lucrezia võis lihtsalt karta oma elu pärast. Ta elaski oma mehest 40 aastat kauem.

Teosed muuda

"Noli me tangere" (1510, Firenze, Museo del Cenacolo di San Salvi)
"Harpüiade madonna" (1517, Firenze, Uffizi galerii)
"Madonna del Sacco" (1525)
"Püha õhtusöömaaeg" (1526/1527, Firenze, Museo del Cenacolo di San Salvi
"Sacra Famiglia Medici" (neitsi Maarja lapsega koos Püha Eliisabeti ja Ristija Johannesega) (u 1529, Firenze, Palazzo Pitti)

Välislingid muuda

Andrea del Sarto tööd Web Gallerys