Alwin Wieck
Friedrich Alwin Feodor Wieck (27. august 1821 Leipzig – 21. oktoober 1885 Dresden) oli saksa viiuldaja ja klaveriõpetaja, pianisti ja helilooja Clara Schumanni vend.
Elukäik muuda
Alwin Wiecki isa oli Friedrich Wieck ja ema Mariane Wieck (neiupõlvenimi Tromlitz). Isa oli hariduselt teoloog, kuid kirest muusika vastu tegutses ta klaveriõpetajana. Samuti asutas ta klaverivabriku ja muusikaraamatukogu. Alwini ema oli laulja ja pianist, andis samuti klaveritunde. Alwini emapoolne vanaisa oli flötist Johann George Tromlitz. Alwini õde Clara andis talle alates 1831. aastast klaveritunde, olles ise 12-aastane.
Alwin õppis isa juhendamisel klaverit ja Ferdinand Davidi juhendamisel viiulit. 1843. aastal kolis ta Tallinna.[1] Kui Clara ja Robert Schumann 1844. aasta Venemaa-reisil Tartut külastasid, pidid nad külastama ka Tallinna. Alwin Wieck oli publikut selleks juba ette valmistanud ja avaldanud 1844. aasta jaanuaris vastavad ajaleheteated. Schumannid siiski Roberti halvenenud tervisliku seisundi tõttu Tallinna ei jõudnud, sest Robert oli kõik Tartu-päevad “närvipalavikus”, nagu diagnoosisid kolm Tartu arsti, ning Schumannid kiirustasid Peterburi.[2]
1849–1859 oli Alwin Peterburis Itaalia ooperiorkestri liige ja abiellus seal Paulina Henrika Elisabeth Steiniga (sündinud 7. oktoobril 1830). 1861. aastal pöördus Alwin Saksamaale tagasi ning elas ja töötas kuni surmani Dresdenis.
Pärast esimese abielu lahutamist abiellus ta Emmaga (kelle isikust pole teada muud, kui et ta suri varakult).
1872. aastal abiellus ta Coburgist pärit Therese Lucilie Hartmanniga, kes elas temast kauem.
Ta püüdis levitada oma isa õpetusi, mis viis hiljem konfliktini poolõe Mariega, kes uskus, et ainult tema suudab Friedrich Wiecki õpetamismeetodeid autentselt edasi anda. Mõlemad viisid klaveritunde läbi Wiecki meetodi järgi. Vahetult enne Alwini surma leppisid õde-venda Clara palvel siiski ära.
Viimati elas Alwin Wieck Dresdeni Inglise kvartalis Liege tänav 16 (tänapäeval Hans-Dankner-Straße), kus ta 64aastaselt suri. Ta on maetud Trinitatise kalmistule perekonna hauakambrisse, mis on tänapäevalgi säilinud.