Alfred Stieglitz

Alfred Stieglitz (1. jaanuar 1864 – 13. juuli 1946) oli Ameerika fotograaf ja moodsa kunsti promootor.

Ta oli tegev üle poole sajandi. Stieglitzi tegevuse tulemusel kujunes fotograafiast aktsepteeritud kunstivorm. Lisaks panusele fotokunsti tuntakse Stieglitzi ka New Yorgi kunstigaleriide omanikuna 20. sajandi esimesel poolel, kus ta tutvustas paljusid Euroopa avangardkunstnikke Ameerika Ühendriikide publikule. Ta oli abielus kunstnik Georgia O'Keeffega.

Lapsepõlv ja varajane looming (1864–1890)

Stieglitz sündis Hobokenis New Jersey osariigis esimese lapsena saksa-juudi immigrantide Edward Stieglitzi (1833–1909) ja Hedwig Ann Werneri (1845–1922) peres ajal, mil isa oli Uniooni armee leitnant. Järgmistel aastatel sündis peres veel viis last. Alfred Stieglitz on maininud, et oli väga kade kaksikute pereläheduse peale, mille tulemusena veetis ta lapsepõlve, soovides endale hingesugulast.

1871. aastal saadeti Stieglitz Charlier' Instituuti, tolle aja parimasse erakooli New Yorgis. Aasta enne lõpetamist saatsid vanemad ta üldkeskkooli, mis ei pakkunud talle aga piisavat huvi. Seejärel otsustas isa saata ta karmi kooli oma kodumaal, Saksamaal. 1881. aastal müüs Edward Stieglitz maha oma ettevõtte ja siirdus koos perega aastateks Euroopasse. Alfred Stieglitz võeti vastu reaalgümnaasiumi Karlsruhes. Järgmisel aastal asus ta õppima mehaanikainseneriks Berliinis. Intellektuaalse tutvuse leidis ta oma keemiaõppejõu Hermann Wilhelm Vogeliga, kes tegeles ka fotograafia arendamisega. Samal ajal kasvas Stieglitzi huvi kunstide vallas. Ta ostis oma esimese fotoaparaadi ja pildistas Euroopas reisides maastikke. 1884 naasid vanemad Ameerikasse, kuid Stieglitz jäi Saksamaale. 1887 kirjutas ta oma esimese artikli Briti ajakirjale harrastusfotograafia teemal „Sõna või paar amatöörfotograafiast Saksamaal”. Sama ajakirja fotokonkursil võitis Stieglitz esimese koha fotoga „Viimane nali, Bellagio”. Kui ta õde Flora suri sünnitusel 1890. aastal, kutsusid vanemad pere kokku leinama ning Stieglitz naasis Ameerika Ühendriikidesse.

New York ja Camera Club (1891–1901)

Stieglitz nimetas end kaameraga kunstnikuks ja loobus otsimast teist eriala. Ta kirjutas nüüd juba Ameerika harrastusfotograafiaajakirjale regulaarselt ja noppis võite paljudelt fotokonkurssidelt. 1892 ostis ta oma esimese käeskantava kaamera. Sel perioodil tegi ta oma kuulsaimad ülesvõtted „Talv, Viies avenüü” ja „Terminal”. Ta sai Ameerika harrastusfotograafiaajakirja kaastoimetajaks. Ta võitis austajaid nii oma artiklite kui ka fotodega.

Vanemate survel abiellus Stieglitz ammuse tuttava Emmeline Obermeyeriga. Mesinädalatel Euroopas leidis Stieglitz taas uusi tutvusi fotograafia vallas.

Tagasi New Yorgis oli Stieglitzi järgmine suur ettevõtmine ühendada kaks New Yorgi fotoklubi – Amatöörfotograafide Assotsiatsioon ja New Yorgi Camera Club. See õnnestus mais 1896 ühtse New Yorgi Camera Clubi näol. 1898 sündis Stieglitzi tütar Katherine. Mais 1899 korraldas Stieglitz ühemehenäituse, millega aitas sõpru, kes aga ei olnud Kaameraklubi liikmed. See viis Stieglitzi klubiga tülli ning päädis tema lahkumise ja psüühilise traumaga.

Ajakiri Camera Work (1902–1907)

Järgmine suur eesmärk oli luua ajakiri, mis keskendub vaid fotodele. Nimeks sai see Camera Work ja esimene number ilmus detsembris 1902. Stieglitz töötas selle kallal väga innukalt, mis ta füüsiliselt ja vaimselt ära väsitas. Tol ajal oli tal neli täisajaga töökohta.

Kuulsaim foto "Steerage" ja moodne kunst (1907–1917)

Sellesse perioodi jääb meisterlik foto "Steerage" („Vahetekk”), mis on ikoonilise staatuse omandanud. Stieglitzist saab moodsa kunsti pioneer. Ta osaleb koos paljude teiste fotograafidega Rahvuslikus Kunstiklubis ühisnäitusel koos selliste maalikunstnikega nagu Mary Cassatt, William Glackens, Robert Henri ja James McNeill Whistler. Tema enda esimene kunstigalerii kandis nime „291”. Mais 1909 suri Stieglitzi isa, jättes pojale kopsaka päranduse, mis aitab ülal pidada galeriid ja ajakirja Camera Work.

1910 kutsutakse Stieglitz Albrighti kunstigalerii direktoriks. Ta jätkab fotograafia ja moodsa kunsti edendamisega. 1914 sureb Stieglitzi sõber Joseph Keiley ja algab Esimene maailmasõda, mis tähistab raskuste algust. 1916 algab Stieglitzi suhe maalikunstnik Georgio O'Keeffe'iga, kes on tema eluarmastus ja hiljem teine abikaasa. 1917 oli Stieglitzile murranguline aasta: lõppes suhe O'Keeffe'iga ning ajakiri Camera Work ja galerii 291 tuli sulgeda.

O'Keeffe ja moodsa kunsti galeriid (1918–1937)

O'Keeffe kolis New Yorki ja tal algas kirglik kõrvalsuhe. Ilmusid kuulsad aktifotod O'Keeffe'ist. Stieglitz andis sisse lahutuse, mis jõustus 1924. Stieglitz ja O'Keeffe jätkasid kumbki oma projekte.

Detsembris 1925 avas uksed „Intiimne galerii”, mida tuntakse ka „Toa” nime all (väiksuse tõttu). Stieglitzil tekkis suhe endast palju noorema ja abielus naise Dorothy Normaniga.

Stieglitzi järgmine galerii kannab nime „Ameerika koht”. O'Keeffel on seal igal aastal näitus.

Viimased aastad (1938–1946)

1938. aastal Stieglitzi tervis halvenes ja ta elas üle infarkti, kuid naasis töö juurde. 1946 tabas teda saatuslik rabandus ning ta suri 13. juulil, O'Keeffe tema kõrval.