Alfred Käärmann

Alfred Käärmann (14. september 1922 Hargla4. veebruar 2010 Saru) oli eesti metsavend, Eesti Kongressi liige.

Ta osales Eesti kaitsmisel 1944. aastal ning pärast Lõuna-Eesti vallutamist Punaarmee poolt liitus metsavendadega. Aasta hiljem sai ta haarangu käigus nii raskelt vigastada, et tal tuli käsi amputeerida. Sellegipoolest jätkas ta sissisõda ning tabati alles 1952. aastal reetmise tõttu. Seejärel veetis ta 15 aastat Nõukogude Liidu vangilaagrites.

Idee lisada Eesti Vabariigi põhiseadusse eesti rahvuse ja kultuuri säilimisse puutuv lisandus on väidetavalt pärit Käärmannilt ning jõudnud seaduse preambulisse Kaido Kama kaudu.[1][2]

Vabaduse vaim, lk 23.

Tunnustus muuda

Teosed muuda

  • Metsavenna käsiraamat. Tallinn: SE&JS, 1999
  • Sissitegevuse käsiraamat. Tallinn: Kroonu Klubi, 2002
  • Surmavaenlase vastu: Eesti lõunapiiri metsavenna mälestusi Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000 4. tr. 229; lk., 6 l. peamiselt portr., ill.
  • Udumäe Kodutütar: lugu metsavenna armsamast; toimetajad Katrin Saukas, Maris Makko; eessõna: Enn Tarto; kujundus: Rein Seppius. Tallinn: SE & JS, 1998; 63 lk., ill., portr.
Eessõnas kirjutab Enn Tarto: „Kohtusin Alfred Käärmanniga (raamatus Metshaldjas) 1960 aastate lõpus Mordva vangilaagris. Ta kuulus nende vanema põlvkonna poliitvangide hulka, kelle jaoks vabadusvõitlus polnud lõppenud. Sellest tulenevalt suhtles ta ka noorte poliitvangidega, kes olid otsustanud jätkata võitlust kuni eesti iseseisvuse taastamiseni (Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Valdur Raudvassar jt.). Juba vabaduses, 1980. aastate alguses taastasin koos Alfred Käärmanniga Kaitseliitu, lõime kaasa kodanike komiteede liikumises, meid valiti Eesti Kongressi liikmeks.
Nii mina kui ka Alfred Käärmann kuulume nende vabadusvõitlejate hulka, kellel ei läinud kõige halvemini. Me jäime iseendaks, me jäime ellu ja nägime Eesti iseseisvuse taastamist.
Alfred Käärmanni jutustus “Udumäe Kodutütar” annab ausa ja haarava pildi metsavennest, tema perest ja armastusest.”

Viited muuda

Välislingid muuda