Aleksandr Oparin

vene biokeemik

Aleksandr Ivanovitš Oparin (2. märts 1894 Uglitš, Venemaa21. aprill 1980 Moskva) oli vene biokeemik.

Aleksandr Oparin
Sünniaeg 2. märts 1894
Uglitš
Surmaaeg 21. aprill 1980 (86-aastaselt)
Moskva
Haridus bioloogiadoktor, füüsika-matemaatikadoktor
Alma mater
Amet biokeemik
Töökoht
Autasud Lenini orden, Sotsialistliku töö kangelane, Lomonossovi suur kuldmedal, Lenini preemia

Ta on tuntud tänu oma elu tekke teooriatele (sealhulgas ürgleeme teooria) ja raamatule "The Origin of Life". Oparin uuris ka taimede biokeemiat ja ensüümreaktsioone taimerakkudes. Ta näitas, et paljud toiduainete tootmise protsessid põhinevad biokatalüüsil. Samuti pani ta aluse tööstuslikule biokeemiale NSV Liidus ning tegeles ensümoloogiaga.

Aleksandr Ivanovitš Oparin lõpetas 1917. aastal Moskva ülikooli. Aastal 1927 sai temast seal biokeemia professor. Paljud Oparini varased artiklid olid taime-ensüümide ja nende rolli kohta metabolismis.

1924. aastal esitas ta hüpoteesi, et elu Maal tekkis järk-järgult süsinikul põhinevate molekulide vahel toimuvate keemiliste reaktsioonide tagajärjel. Oparin arvas, et esialgne Maa atmosfäär erines oluliselt tänapäevasest, koosnedes metaanist, ammoniaagist, veeaurust ja vesinikust. Need ained võisid segunedes moodustada keerulisemaid ained.[1] Oparin ja John Haldane tulid umbes samal ajal välja hüpoteesiga, et kui algne atmosfäär oli hapnikuvaene ja seal oli energiaallikas, näiteks äike või ultraviolettkiirgus, siis võisid sünteesuda mitmesugused orgaanilised ühendid.[2]

1935. aastal asutas Oparin koos akadeemik Aleksei Bachiga NSV Liidu Teaduste Akadeemia Biokeemia instituudi. 1939. aastal võeti Oparin vastu NSVL Teaduste Akadeemiasse ning aasta hiljem valiti ta ühingu International Society for the Study of the Origins of Life presidendiks.

Oparin suri 21. aprillil 1980. aastal ja maeti Novodevitšje kalmistule Moskvas.

1969. aastal anti Oparinile sotsialistliku töö kangelase aunimetus ning 1974. aastal sai ta Lenini preemia. 1979. aastal pälvis ta väljapaistvate saavutuste eest biokeemias Lomonossovi kuldmedali. Ta oli ka viiekordne Lenini ordeni kavaler.[1]

Viited muuda

Publikatsioone muuda

  • Elu, selle loomus, tekkimine ja arenemine, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1964.