Aleksandr Golitsõn (1773−1844)
|
See artikkel on Venemaa riigitegelasest; teiste Aleksandr Golitsõnite kohta vaata artiklit Aleksandr Golitsõn. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
Vürst Aleksandr Nikolajevitš Golitsõn (8. detsember 1773 Jaroslavl – 22. november 1844 Gaspra, Krimm) oli Venemaa riigitegelane, aastatel 1813–1844 Venemaa Piibliseltsi president ning 1817–1824 Venemaa keisririigi usuasjade ja rahvahariduse minister. 1. klassi tõeline salanõunik (1841).
Elulugu muuda
Lapsepõlv ja noorus muuda
Aleksandr Golitsõn sündis Ernst Johann Bironi poolt Jaroslavli pagendusse saadetud vürsti Nikolai Sergejevitš Golitsõni peres. Kümnenda eluaastani kasvas ta kodus, kuid siis märkas teda keisrinna Katariina II kammerneitsi Marja Perekussihhina, kellele poiss meeldis. Perekussihhina esitles poissi keisrinna Katariinale, kes jagas oma usaldusaluse sümpaatiat poisi vastu. Nii sai Aleksandr Golitsõnist paažikorpuse liige. 1787. aastal saatis ta Katariina II reisil Novorossiiski kraisse, kus tutvus keisrinna pojapoegade Aleksandri ja Konstantiniga. Pärast reisilt tagasipöördumist määras keisrinna ta teenistusse oma lastelaste juurde ning temast sai suurvürstide sõber ja mängukaaslane, mis rajas tugeva aluse tema hilisemale poliitilisele karjäärile.
Pärast suurvürst Aleksandri abiellumist 1793. aastal sai viimane endale väikese õukonna ja Aleksandr Golitsõnist kujunes selle õukonna esimene mees. Olles varem hinnatud suurvürstide mängukaaslasena, oli temast vahepeal saanud galantne ja atraktiivne noormees, keda hinnati hea välimuse ja seltskondlikkuse tõttu.
1796. aastal pagendas troonile tõusnud Paul I, suurvürst Aleksandri isa, Golitsõni Peterburist. Ta naasis sinna alles pärast Paul I mõrvamist aastal 1801, mil suurvürst Aleksandr tõusis keiser Aleksander I nime all troonile. See sai ka vürst Aleksandr Golitsõni poliitilise karjääri alguseks.
Riigiteenistus muuda
1802. aastal nimetati Aleksandr Golitsõn senati ülemprokuröriks. 1803 sai temast Pühima Valitseva Sinodi ülemprokurör, kelle ülesandeks oli Vene Õigeusu Kiriku asjade haldamine. Selle määramise juures oli kõige vastuolulisem see, et Golitsõn ise ei pidanud ennast üldse usklikuks inimeseks, hindas üle kõige valgustusajastu ideesid ja seltskondlikke lõbustusi ning heitis sageli nalja selle "kummalise juhuse" üle, mis ta sinodi etteotsa viis. Tõenäoliselt oli Golitsõni määramise ainsaks põhjuseks asjaolu, et keiser soovis näha sinodi juhina inimest, kelle peale ta võis kindel olla.
Jätkates algul vabamõtlejana, ei arvestanud ta eriti teiste sinodi liikmete arvamusega, kellest paljud olid konservatiivsed piiskopid, kuid oli piisavalt tark, et vältida avalikku vastasseisu. Aja jooksul hakkas usuküsimustega tegelemine tema vaimsusele ja iseloomule mõju avaldama, ta muutus religioossemaks ja hakkas tundma teravdatud huvi müstika vastu.
Golitsõn, kes elas kogu elu Venemaal, käis välismaal vaid ühe korra – 1808 saatis ta keisrit kohtumisel Napoleon Bonaparte'iga Erfurdis.
1810 nimetas keiser Golitsõni ka Riiginõukogu liikmeks ja vastutavaks isikuks välismaist päritolu usutunnistuste eest; nii allutati tema järelevalvele lisaks õigeusu kirikule ka muud Venemaal tegutsevad kirikud ja usuorganisatsioonid.
1813 asutas vürst Aleksandr Golitsõn Venemaa Piibliseltsi ja sai selle presidendiks. Piibliühingu loomist peetakse üheks tema peamiseks saavutuseks. See organisatsioon tegi tihedat koostööd Londoni piibliühinguga ja aitas kaasa vene-inglise kultuurisidemete tihendamisele. Ühing hakkas välja andma ajakirja Siioni Sõnumitooja ("Сионский вестник"), mis avaldas muuhulgas ka tõlketeoseid. Lisaks tegi ühing ära suure töö Piibli tutvustamisel lihtrahvale.
1816 sai Golitsõnist rahvahariduse minister ning 1817 kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvahariduse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud Pühima Sinodi ülemprokuröri amet.
Ebasoosing muuda
1824. aastal vallandas keiser Aleksander I oma soosiku usuasjade ja rahvahariduse ministri ametikohalt. Ettekäändeks sai asjaolu, et Golitsõni juhitav Venemaa Piibliühing oli avaldanud gnostilisi ideid ja seisukohti sisaldava raamatu. Oma vabameelsuse ja müstikahuvi tõttu oli Aleksandr Golitsõn kogunud palju vaenlasi, eelkõige reaktsiooniliste kirikujuhtide seas, kes tõttasid tema eksimust ära kasutama.
Vene publitsist ja kirjandusloolane Vladimir Kirsanov on Golitsõni ebasoosingu põhjusena toonud välja hoopis samal aastal aset leidnud ulatusliku homoseksuaalse skandaali. Väidetavalt oli homoseksuaalsuse süüdistuse alusel vahistatud Vladimir Bantõš-Kamenski koostanud nimekirja silmapaistvatest homoseksuaalsetest inimestest, kelle seas esimesena oli mainitud vürst Golitsõni nime. Autor pole aga esitanud oma teooria toetuseks ühtegi autentset ajaloolist dokumenti.
Viimased aastakümned muuda
Kuigi Aleksandr Golitsõni poliitiline mõjuvõim oluliselt kahanes, ei vabastatud teda riigiteenistusest täielikult. 1824 nimetati ta Postiameti ülemaks, mis vastas side- ja teedeministri ametikohale. Seda tööd tegi ta ka järgmise keisri Nikolai I valitsusajal.
Lisaks jätkus Aleksandr Golitsõni tegevus mitmesuguste mittetulundusühingute juhina. Ta oli endiselt Venemaa Piiblseltsi president, Inimarmastuse Ühingu president ja osales mitme muu organisatsiooni tegevuses.
1826 valiti vürst Golitsõn Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks.
1820. aastate lõpus hakkas ta Musta mere kaldale Gasprasse endale paleed rajama. Palee valmis 1830. aastate esimesel poolel ja sestpeale veetis vürst üha enam aega seal. 1843 kolis ta lõplikult Krimmi ja suri seal järgmisel aastal paar nädalat enne oma 71. sünnipäeva.
Karjäär muuda
- 1802–1824 Venemaa Senati ülemprokurör
- 1803–1817 Vene Õigeusu Kiriku Pühima Sinodi ülemprokurör
- 1810–1843 Venemaa keisririigi Riiginõukogu liige
- 1813–1844 Venemaa Piibliseltsi president
- 1816–1817 Venemaa keisririigi rahvahariduse minister
- 1817–1824 Venemaa keisririigi usuasjade ja rahvahariduse minister
- 1824–1843 Venemaa Postiameti ülem
Auastmed muuda
Sõjaväeteenistus muuda
| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| seersant | ||
| 7. märts | porutšik |
Õukonnateenistus muuda
| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| 13. november | paaž | |
| 9. jaanuar | kammerpaaž | |
| 10. august | kammerjunkur | |
| 5. aprill | tõeline kammerhärra |
Tsiviilteenistus muuda
| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| 12. detsember | salanõunik | |
| 12. detsember | tõeline salanõunik | |
| 16. aprill | 1. klassi tõeline salanõunik |
Autasud muuda
Venemaa autasud muuda
Püha Jeruusalemmaa Johannese orden (8. jaanuar 1799)
Püha Vladimiri ordeni III klass (22. september 1803)
Püha Anna ordeni I klass (22. juuli 1804)- Püha Vladimiri ordeni II klass (26. juuni 1808)
Püha Aleksander Nevski orden (30. august 1814)- Püha Vladimiri ordeni I klass (25. juuni 1826)
Püha Andreas Esmakutsutu orden (22. august 1826, briljandid 5. detsember 1828)
Püha Stanislavi ordeni I klass (6. detsember 1831)
Valge Kotka orden (6. detsember 1831)
Välismaa autasud muuda
Preisimaa Punase Kotka orden (1808)
Preisimaa Musta Kotka orden (25. juuni 1842)
Kirjandus muuda
- Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
- Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Буланин, 2001. Lk 166-168.
Välislingid muuda
| Eelnev Aleksandr Jakovlev |
Pühima Sinodi ülemprokurör 1803–1817 |
Järgnev Pjotr Meštšerski |