Aleksandr Gutškov

Aleksandr Gutškov (Александр Иванович Гучков; 26. oktoober (vkj. 14. oktoober) 1862 Moskva – 14. veebruar 1936 Pariis) oli Venemaa poliitik ja majandustegelane.

Aleksandr Gutškov

Noorus

Aleksandr Gutškov oli pärit kaupmeheperekonnast, õppis ja lõpetas Moskva Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna.

Aastatel 1899–1901 osales Gutškov vabatahtlikuna Inglise-Buuri sõjas, buuride poolel Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi vägede vastu, oli haavatud ning sattus sõjavangi, 1903. aastal osales Gutškov Makedoonias toimunud Ottomani impeeriumi / türklastevastases relvakonfliktis, 1904.–1905. aastal Vene-Jaapani sõjas oli Venemaa Punase Risti Ühingu ja Suurvürstinna Jelizaveta Fjodorovna Komitee ülemvolinik, sattus Jaapani vägede sõjavangi.

Poliitiline tegevus

Aleksandr Gutškov oli üks 17. oktoobri Liidu Partei ja Venemaa vabamüürlase looži asutajaid. Aastatel 1910–1911 oli Aleksandr Gutškov Venemaa Keisririigi IV Riigiduuma esimees, poliitilises tegevuses toetas Pjotr Stolõpini reformide läbiviimist.

Esimese maailmasõja ajal oli Gutškov Venemaa Keisririigi Riiginõukogu liige ja Sõjalistööstusliku Keskkomitee esimees, üks peamisi veebruarirevolutsiooni organisaatoreid, kes võttis keiser Nikolai II vastu troonist loobumise akti, Pihkvas 2. märtsil 1917.

Venemaa Ajutises Valitsuses

2. märtsist kuni 30. aprillini 1917 oli Gutškov Venemaa Ajutise Valitsuse sõja- ja mereminister, kes oma tegevusega (kõrvaldas sõjavägede – armeede ja rinnete juhtimisest 8 kogemustega Keisriarmee juhti, 35 korpusekomandöri 68-st, 75 diviisiülemat 240) nõrgendas märgatavalt Venemaa sõjalist potentsiaali Esimeses maailmasõjas Saksamaa Keisririigiga.

Protesti märgiks Petrogradi Nõukogu sekkumisele Ajutise Valitsuse tegevusse läks erru Ajutisest Valitsusest ning asutas «Venemaa majandusliku taassünni ühingu», osales Aleksandr Kerenski vastases sõjaväelises riigipöördekatses.

1917. aasta novembris asus finantseerima Vabatahtlike Armeed. 1919. aasta 8. jaanuaril suunati Anton Denikini poolt Antandi riikide juhtidega sidemete loomiseks Euroopasse, kus tegeles relvastuse hankimisega Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigist.

Pärast Venemaa kodusõda emigratsioonis ei liitunud ühegi emigratsiooniparteiga, kuid võttis osa bolševikevastastest üritustest:

• osales katsetes Genua konverentsi takistada;
• Bulgaarias nõukogudemeelse Aleksandar Stamboliyski valitsuse sõjalises võimult tõukamise katses;
• kogus rahalisi vahendeid 1923. aastal nõukogude diplomaadi Wacław Worowski kättemaksuks Punase terrori eest tapnud Maurice Conradi ja Arkasdi Polunini kaitsekulude katteks kohtus.

Isiklikku

Aleksandr Gutškovi isa Ivan Jefimovitš Gutškov oli 1860. aastail Moskva kaupmeeste gildi vanem, seejärel Kaubanduse ja manufaktuuride nõukogu Moskva allosakonna liige ja Moskva aurahukohtunik ning Moskva börsikomitee vanem.

Aleksandr Gutškovil oli 3 venda: kaksikvennad Fjodor ja Nikolai, kellest Nikolai Gutškov (1860–1935) oli aastatel (1905–1913) Moskva linnapea, ning vend Konstantin.