Aleksander Hendrikson

Aleksander Hendrikson (23. november 1895 Tallinn – 4. oktoober 1977 Tallinn) oli Eesti NSV riigi- ja parteitegelane. VSDTP liige märtsist 1917.

Lapse- ja noorpõlv

Sündis töölisperekonnas (isa Anton Hendrikson), 1910. aastal lõpetas algkooli ja läks lukksepa õpilasena tööle a/s Johansoni paberivabrikusse. Kuni 1918. aastani töötas mitmes tööstusettevõttes ning aastatel 1914–1918 lukksepana vaguniehitusmehhaanikatehases Dvigatel.

Aastal 1918, kui Saksa väed tungisid Tallinna, lahkus punakaartlasena sõjalaeval Helsingisse, kus astus vabatahtlikult Balti laevastikku. Teenis Kroonlinnas liinilaeval "Respublika". Balti Laevastiku poliitvalitsus saatis Hendriksoni 1921. aastal õppima Eesti töölisfakulteeti Leningradis. Ta lõpetas selle 1924. Suvevaheaegadel töötas ta kaubalaeval masinistina, sõitis Inglismaa, Saksamaa, Rootsi ja Soome vahet. Siis astus Leningradi F. Engelsi nimelisse Rahvamajandusinstituuti, kus lõpetas 1929. aastal tööstusosakonna ning saadeti insenerina tööle Leningradi keemiatrusti plaaniosakonda. Trust reorganiseeriti 1930 üleliiduliseks koondiseks “Lakokraska” ja Hendrikson määrati selle plaani-majandusosakonna ülemaks.

Aastal 1932. määrati ta keemiatehase "Respublika" direktoriks, kus töötas 1934. aastani, siis mobiliseeris ÜK(b)P KK ta tööle põllumajanduses ning saatis Tšeljabinski oblastisse teraviljasovhoosi "Buranõ" direktoriks. Seal töötas ta 1939. aastani, mil vabastati omal soovil. Hendrikson sõitis tagasi Leningradi ja asus tööle kunstivärvide tehasesse töö ja tehnilise normeerimise osakonna juhatajana. Aastal 1941 määrati ta mineraaltooraine tsehhi ülemaks, kus töötas 1944. aasta juunini.

Tagasi Eestis

Juunis 1944 juunis saadeti Hendrikson EK(b)P KK käsutusse ning määrati KK sekretäri asetäitjaks tööstuse alal. EK(b)P KK büroo otsusega kinnitati Hendrikson EK(b)P KK tööstusosakonna juhatajaks ja büroo otsusega 7. oktoobril 1944 EK(b)P KK sekretäri asetäitjaks tööstuse alal ja tööstusosakonna juhatajaks. EK(b)P KK büroo otsusega 3. veebruaril 1945 kinnitati EK(b)P Tallinna Linnakomitee II sekretäriks. EK(b)P KK büroo otsusega 17. september 1945 kinnitati Hendrikson Tallinna linna RSN TK esimeheks. Sellel kohal töötas ta 1961. aastani.

Hendrikson oli Eesti NSV Ülemnõukogu II ja III koosseisu saadik ja EKP KK liige aastatel 1948–1963 (valiti V – XIII kongressil, XIV kongressil 8. jaanuar 1964 enam ei valitud KK liikmeks).

Aastatel 1954 ja 1958 oli ta NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste nõukogu saadik (kuni 18. märtsini 1962), alates 1958. aastast töötas NSVL ÜN Rahvuste Nõukogu majanduskomisjonis.

EKP KK büroo istungil 1961. aastal taotleti Hendriksonile liidulist personaalpensioni alates 1. märtsist 1961. ja Tallinna LK büroo otsusega 29. märtsist 1961 vabastati Hendrikson TK esimehe kohalt seoses pensionile minekuga. Esitati autasustamiseks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.

27. märtsil 1961 vabastati Hendrikson TK esimehe kohalt ja uueks esimeheks valiti Johannes Undusk. Pärast pensionile minekut juhtis Hendrikson 1963. aastast alates mõnda aega Tallinna linnakomitee juures asuvat mittekoosseisulist parteikomisjoni.

Mälestuse jäädvustamine

Nõukogude okupatsiooni ajal nimetati Pärnu maantee viadukti rahva seas ka Hendriksoni küüruks.

Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool nimetati 1978. aastal tema järgi (A. Hendriksoni nimeline Kutsekeskkool nr 21).

Isiklikku

Abikaasa: Aneta Hendrikson (sündis 1895), pojad Leonid (1926) ja Viktor (1939) ning tütar Ljudmila (1937).