Aleksander Arder
Aleksander Arder (19. september 1894 Kirna küla, Lähtru vald, Martna kihelkond – 29. september 1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja viljakas laulupedagoog.
Ta lõpetas aastal 1914 Riia Vaimuliku Seminari. Laulmist õppis aastatel 1919–1923 Milanos A. Disconzi ja Roomas Georges Cunelli juures ning Stockholmis professor Karl August Nygren-Klosteri erastuudios, kus teisel aastal töötas kaasõppejõuna. Oli aastatel 1923–1931 Estonia teatri solist. Ta on esinenud ka kontsertlauljana, populariseerides eesti heliloojate soololaule ja seda ka väljaspool Eestit.
Arder võitis tunnustuse laulupedagoogina, töötades aastatel 1928–1941 Tallinna Konservatooriumis (1935–1940 lauluosakonna juhataja) ja aastatel 1944–1966 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1949–1962 laulukateedri juhataja, 1951. aastast professor). Aastatel 1942–1944 kuulus ta Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse[1].
Õpilasi muuda
Marta Rungi, Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Ott Raukas, Evald Tordik, Ivo Kuusk, Hendrik Krumm, Ludmilla Issakova, Uno Kreen, Enno Sein, Henn Pai, Kalju Karask, Georg Ots, Kalmer Tennosaar jt.
Osi muuda
- Olav (Evald Aav "Vikerlased")
- Boriss (Modest Mussorgski "Boriss Godunov")
- Figaro (Gioachino Rossini "Sevilla habemeajaja")
- Deemon (Anton Rubinstein "Deemon")
- Igor (Aleksandr Borodin "Vürst Igor")
Tunnustus muuda
Isiklikku muuda
Tema isa oli Väike-Lähtru Jumalaema Sündimise kiriku (õigeusu) köster. Oli abielus Jaan Poska tütre Tatjanaga. Sellest suhtest sündis poeg Arpad Arder, kellest sai baptistijutlustaja. Teist korda oli abielus Marta Rungiga (aastast 1932)[2]. Pojapoeg Ott Arder oli luuletaja ja tõlkija. Pojapoeg Jaan Arder oli muusik (ansamblid Apelsin, Hortus Musicus jt).