Albrecht (Mainz)

 See artikkel räägib Mainzi peapiiskopist ja kuurvürstist, tema sugulase ja samanimelise Saksa ordu kõrgmeistri ning Preisi hertsogi kohta vaata Albrecht von Hohenzollern, teiste samanimeliste kohta: Albrecht I

Albrecht von Brandenburg ehk Albrecht von Hohenzollern (28. juuni 1490 Cölln, Brandenburg24. september 1545 Martinsburg, Mainz) oli Mainzi peapiiskop ja kuurvürst, samaaegselt ka Magdeburgi peapiiskop (Albrecht IV), Halberstadti piiskopkonna administraator, Saksamaa priimas ja kardinal.

Albrecht Lucas Cranach vanema maalil

Albrecht oli Brandenburgi markkrahvi Johann Cicero seitsmes poeg. 1506. aastal asutas ta koos vendadega Oderi-äärsesse Frankfurdi ülikooli, kus ta ka ise õppis. Juba varajasest noorusest määrati talle vaimuliku elukutse. 1513. aastal sai tast Brandenburgi mõjurkonda kuuluva Magdeburgi peapiiskop, aasta hiljem lisandusid veel Mainzi peapiiskopi ja kuurvürsti ning Halberstadti administraatori tiitlid. 1518. aastal nimetati ta kardinaliks. Et talle kuulusid kõrgeimad kirikuametid Saksa-Rooma riigis, siis oli ta ka Saksamaa priimaseks. Lisaks vaimulikele ametitele oli ta ka sünnipärane Brandenburgi markkrahv ning osales ka Brandenburgi valitsemises. Albrecht oli kultuurilembene valitseja ja kunstimetseen, kelle õukonnas viibis mitmeid humaniste, sealhulgas Ulrich von Hutten.

Albrechtil oli suur roll ka reformatsiooni vallapääsemises, sest 1517. alustati just tema nõudel Saksamaal järjekordset indulgentsikampaaniat, millele Martin Luther reageeris oma 95 teesi kirjutamisega. Ta saatis need muuhulgas ka Albrechtile, kes neis pakutud ettepanekud ka paavstile edastas. Albrecht polnud kuigivõrd äge Lutheri vastane, kuid pidas tema ettepanekuid kirikureformiks siiski liialt radikaalseiks ja jäi seetõttu truuks katoliiklusele. 1525. aastal sõlmis ta luterlusevastase Dessau liidu, mis oli ennekõike suunatud Saksa talurahvasõja vallapäästnud radikaalsete reformaatorite ja mässajate vastu.

Albrecht kardinalina Albrecht Düreri graafilisel lehel

1530. aasta Augsburgi riigipäeval püüdis Albrecht katoliiklasi ja protestante igati lepitada, et ära hoida kodusõda. Pikemas perspektiivis see siiski ei õnnestunud, kuid Albrecht jätkas rahumeelset poliitikat, andes oma alamatele Magdeburgis usuvabaduse. Ta oli siiski üks neid väheseid Põhja-Saksamaa vürste, kes jäid katoliiklusele truuks ka veel 1540. aastatel. 1541. aastal pidi ta siiski asuma jäigemale seisukohale, sest pinged keisririigis üha kasvasid ning 1544. aastal astus ta juba selgelt protestantide vastu välja.

Albrecht oli seotud ka Vana-Liivimaa asjadega, sest 1525. aasta järel, pärast seda kui Albrechti samanimeline ja samal aastalgi sündinud sugulane, Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, oli Preisimaa sekulariseerinud, lootsid Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi saadik Riia peapiiskop Johann Blankenfeld, et Albrecht aitab kõrgmeistri tiitlit Plettenbergile saada. Albrecht toetaski pigem liivimaalasi kui Saksa meistrit, sest too tahtis Preisimaad tema sugulaselt sõjalisel teel tagasi vallutada. Lõppkokkuvõttes läks kõrgmeistri tiitel siiski Saksa harule, kuid Albrecht huvitus ka jätkuvalt Liivimaa asjadest, eriti pärast seda, kui Albrecht von Hohenzollerni vend Wilhlem oli Riia peapiiskopi koadjuutoriks (1529) ning seejärel ka peapiiskopiks (1539) saanud.

Sugupuu muuda

Eelnev
Ernst II von Sachsen
Magdeburgi peapiiskop
15131545
Järgnev
Johann Albrecht von Brandenburg
Eelnev
Ernst von Sachsen
Halberstadti piiskop (administraator)
15141545
Järgnev
Johann Albrecht von Brandenburg
Eelnev
Uriel von Gemmingen
Mainzi peapiiskop
15141545
Järgnev
Sebastian von Heusenstamm