Albaania vürstkond

	Principata e Shqipnis` ; Albaania vürstkond 1914–1925
	Albaania lipp Albaania vapp
	Albaania vürstkond aastal 1914.
Valitsusvorm	vürstkond
Pealinn	Durrës
Religioon	sunniidid; katoliiklus; õigeusk; bektaši
Riigikeeled	albaania
Rahaühik	kuldfrank

Albaania vürstkond (albaania: Principata e Shqipnis` või Shteti Shqiptar) viitab Albaania lühiealisele monarhiale, mida juhtis vürst Wilhelm, ja riigile pärast Esimest maailmasõda; monarhia kaotati aastal 1925, kui välja kuulutati vabariik.

Suurriigid tunnistasid Albaania sõltumatust Londoni lepinguga mais 1913. Vürstkond loodi 21. veebruaril 1914. Albaania oli olnud Osmanite võimu all umbes aastast 1478. Suurriigid valisid Wiedi vürsti Wilhelmi, Rumeenia kuninganna Elisabethi vennapoja äsja iseseisvunud Albaania suverääniks. Ametliku pakkumise tegid 21. veebruaril 1914 18 Albaania delegaati, kes esindasid 18 Albaania ringkonda, pakkumine võeti vastu. Väljaspool Albaaniat kutsuti Wilhelmi vürstiks, kuid Albaanias oli ta mbret (kuningas), et mitte olla Montenegro kuningast halvem. Esimene valitsus Wiedi dünastia all oli nagu "vürstide salanõukogu" selle liikmete tõttu, kes esindasid Albaania aadlit: vürst Turhan paša Përmeti (endine Kreeta kuberner ja Osmanite saadik Peterburis), Aziz paša Vrioni, Gjomarkaj-Mirditë vürst Prênk Bibë Doda, vürst Essad paša Toptani, vürst George Adamidi bei Frashëri, Mihal Turtulli bei Koritza ja teised.

Vürst Wilhelm saabus Albaanias oma ajutisse pealinna Durrësi 7. märtsil 1914 koos kuningliku perekonnaga. Albaania turvalisust tagas hollandi ohvitseride juhitud Rahvusvaheline sandarmeeria. Wilhelm lahkus Albaaniast 3. septembril 1914 pärast Essad paša algatatud panislamistlikku mässu, mida hiljem juhtis Haxhi Qamili, Tiranas asunud "Kesk-Albaania moslemiriigi" viimane väejuht. Wilhelm ei loobunud kunagi oma trooninõudest.

Esimene maailmasõda muuda

Pikemalt artiklis Albaania Esimeses maailmasõjas

Esimene maailmasõda katkestas kõik valitsuse tegevused Albaanias ja riik jagunes arvukateks piirkondlikeks valitsusteks. Poliitiline kaos neelas Albaania pärast Esimese maailmasõja puhkemist. Ümbritsetuna Durrësis mässulistest, lahkus vürst Wilhelm septembris 1914 riigist, vaid kuus kuud pärast saabumist, ja ühines seejärel Saksa armeega ning teenis Idarindel. Albaania rahvas killustus pärast vürsti lahkumist usulisi ja hõimujooni pidi. Moslemid nõudsid moslemist vürsti ja vaatasid Osmanite riigi kui varemnauditud eesõiguste kaitsja poole, seega paljud beid ja klannipealikud ei tunnistanud kõrgemat võimu. 1914. aasta oktoobri lõpus sisenesid Kreeka väed Albaaniasse Korfu protokolliga tunnustatud Põhja-Epeirose autonoomsesse vabariiki. Itaalia okupeeris Vlorë ning Serbia ja Montenegro okupeerisid Põhja-Albaania osi, kuni Keskriikide pealetung hajutas Serbia armee, mis evakueeriti prantslaste poolt Thessaloníkisse. Austria-Ungari ja Bulgaaria okupeerisid seejärel umbes 2/3 riigist.

Aprillis 1915 sõlmitud salajase Londoni lepinguga lubasid Antanti riigid Itaaliale, et see võib saada Vlorë ja selle ümbruse ja protektoraadi Albaania üle, kui astub sõtta Austria-Ungari vastu. Serbiale ja Montenegrole lubati enamus Põhja-Albaaniast ning Kreekale lubati enamus riigi lõunaosast. Leping jättis alles väikese Albaania riigi, mida oleks suhetes teiste suurriikidega esindanud Itaalia, seega põhimõtteliselt ilma välispoliitikata. Septembris 1918 murdsid Antanti väed Keskriikide rinde Thessaloníkist põhjas ja mõne päeva jooksul hakkasid Austria-Ungari väed Albaaniast taganema. Kui sõda 11. novembril 1918 lõppes, okupeeris Itaalia armee enamust Albaaniast, Serbia käes oli enamus mägedest riigi põhjaosas, Kreeka okupeeris maariba Albaania 1913. aasta piirides; ning Prantsuse väed okupeerisid Korçët ja Shkodërit, samuti muid märkimisväärse albaania rahvastikuga piirkondi nagu Kosovo, mis tagastati Serbiale.

Albaania taastekkimine pärast Esimest maailmasõda muuda

Pikemalt artiklis Durrësi kongress

Albaania poliitilised segadused jätkusid pärast Esimest maailmasõda. Riigis puudus üks tunnustatud valitsus ja albaanlased kartsid põhjendatult, et Itaalia, Jugoslaavia ja Kreeka võiksid kustutada Albaania sõltumatuse ja tükeldada riigi. Itaalia väed kontrollisid Albaania poliitilist tegevust oma okupeeritud alal. Serblased, kes dikteerisid pärast Esimest maailmasõda suuresti Jugoslaavia välispoliitikat, püüdsid üle võtta Põhja-Albaaniat ja kreeklased püüdsid kontrollida Lõuna-Albaaniat.

Durrësis detsembris 1918 kogunenud sõjajärgse Albaania Rahvuskogu saadetud delegatsioon kaitses Albaania huvisid Pariisi rahukonverentsil, kuid konverents eitas Albaania ametliku esindust. Rahvuskogu, püüdes säilitada Albaania terviklikkust, väljendas valmisolekut nõustuda Itaalia protektsiooniga ja isegi Itaalia vürstiga valitsejana niikauaks, kuni Albaania ei kaota territooriumi. Serbia väed tegutsesid albaanlastega asustatud piirialadel, samas Albaania sissid tegutsesid nii Serbias kui ka Montenegros.

Jaanuaris 1920 otsustasid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Kreeka läbirääkijad Pariisi rahukonverentsil jagada Albaania Jugoslaavia, Itaalia ja Kreeka vahel diplomaatilise abinõuna eesmärgiga leida kompromisslahendus territoriaalsele konfliktile Itaalia ja Jugoslaavia vahel. Tehing tehti albaanlaste selja taga ja Ameerika Ühendriikide läbirääkija eemalejäämisel.

Teise, Lushnjës peetud Albaania Rahvuskogu liikmed lükkasid jaanuaris 1920 jagamisplaani tagasi ja hoiatasid, et albaanlased haaravad oma riigi sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitseks relvad. Lushnjë Rahvuskogu nimetas riigi valitsemiseks neljamehelise regentnõukogu. Loodi ka kahekojaline parlament, milles oli valitav alamkoda, Saadikutekoda (üks saadik iga 12 000 inimese kohta Albaanias ja üks Albaania kogukonnast Ameerika Ühendriikides), ja määratud liikmetega ülemkoda, Senat. Veebruaris 1920 kolis valitsus Tiranasse, millest sai Albaania pealinn.

Üks kuu hiljem, märtsis 1920 sekkus Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson, et blokkeerida Pariisi leping. Ameerika Ühendriigid rõhutasid oma toetust Albaania sõltumatusele, tunnistades ametlikku Albaania esindajat Washingtonis, ja 17. detsembril 1920 tunnustas Rahvasteliit Albaania suveräänsust, tunnistades ta täisliikmeks. Kuid riigi piirid jäid lahendamata.

Albaania uus valitsus võitles Itaalia okupatsiooni lõpetamiseks riigis ja julgustas talupoegi Itaalia vägesid kimbutama. Septembris 1920, pärast Vlorë lahingut, kus Albaania väed piirasid itaallaste poolt okupeeritud Vlorët, loobus Rooma oma Londoni lepingu järgsetest nõudmistest Albaaniale ja tõi oma väed kogu Albaaniast välja, väljaarvatud Sazani saarelt Vlorë lahesuus.

Mirditë vabariik muuda

Pikemalt artiklis Mirditë vabariik

Jugoslaavia jätkas oma röövellikku poliitikat Albaania suunal ning pärast Albaania hõimude kokkupõrkeid riigi põhjaosa okupeerivate Jugoslaavia vägedega hoogustasid Jugoslaavia väed oma kampaaniat piirkonnas. Belgrad toetas rahulolematut geegi hõimupealikku Gjon Markagjonit, kes juhtis oma katoliiklikku Mirditë hõimu mässu regentnõukogu ja parlamendi vastu. Markagjoni kuulutas välja sõltumatu "Mirditë vabariigi".

Lõpuks, novembris 1921 tungisid Jugoslaavia väed Albaania territooriumil kaugemale aladest, mida nad juba okupeerisid. Rahvasteliit lähetas Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapani esindajatest koosneva komisjoni, mis kinnitas Albaania 1913. aasta piirid. Jugoslaavia kaebles kibestunult, kuid tal ei olnud muud võimalust, väed välja viia. Mirditë vabariik kadus.

Poliitiline olukord muuda

Fail:Principality of Albania (Prince's standard).svg

Suveräänse vürsti Wilhelmi lipp

Sõdadevahelise Albaania valitsused ilmusid ja kadusid üksteise järel. Üksi 1921. aasta juulist ja detsembrini vahetus peaminister viis korda.

Lushnjë kongress muuda

Pikemalt artiklis Lushnjë kongress

Lushnjë kongressi (albaania: Kongresi i Lushnjës) peeti Albaania rahvuslaste poolt viie istungjärguga 27.–31. jaanuarini 1920 Lushnjës ja selle eesmärgiks oli tundma õppida Albaania olukorda ja meetmeid, mis tuleb ellu viia, et päästa Albaania pärast Esimest maailmasõda teiste riikide poolt tükeldamisest. Kongressi peeti Kaso Fuga majas ja selles osalesid delegaadid kogu Albaaniast. Aqif paša Elbasani valiti kongressi juhatajaks, kuna teda hinnati kõrgelt suure patrioodina. Kongress rajas Kõrgema Nõukogu (Këshilli i Lartë), Rahvusnõukogu (Këshillin Kombëtar) ja viis pealinna Lushnjëst Tiranasse.

Kõrgema Nõukogu moodustasid Luigj Bumçi, Aqif paša Elbasani, Abdi Toptani ja Mihal Turtulli, kes pidid täitma uue Albaania riigi juhtide ülesannet, samas Rahvusnõukogu pidi tegutsema kui parlament.

Uue valitsuse koosseisus olid:

Sulejman Delvina – peaminister
Ahmet Zogu – valitud siseasjade minister
Mehmet Konica – välisasjade minister
Hoxhë Kadria – justiitsminister
Ndoc Çoba – rahandusminister
Sotir Peci – haridusminister
Ali Riza Kolonja – sõjaminister
Eshref Frashëri – maailmapoliitika peadirektor
Idhomene Kosturi – posti-telegraafiagentuuri peadirektor.

Poliitilised erakonnad muuda

Albaania esimesed poliitilised erakonnad tekkisid alles pärast Esimest maailmasõda. Isegi rohkem, kui teistes Balkani osades, olid poliitilised erakonnad kaduvväikesed kogumid ümber tähtsate isikute, kes lõid ajutisi liite oma isiklike eesmärkide saavutamiseks. Suur konservatiivne partei, Progressiivne partei meelitas mõningaid klannipealikke põhjas ja tähtsaid moslemitest Lõuna-Albaania maaomanikke, kelle peamine platvorm oli kindel vastuseis mistahes põllumajandusreformi programmile, mis oleks andnud nende maa talupoegadele.

Progressiivset parteid juhtis riigi suurim maaomanik Shefqet bej Vërlaci. Rahvapartei ridades oli reformimeelne õigeusu Durrësi piiskop Fan Noli, kes oli Lääne ideedest läbi imbunud oma alma materis Harvardi ülikoolis ja oli isegi Shakespeare'i ja Ibsenit albaania keelde tõlkinud. Rahvaparteisse kuulus ka Põhja-Albaania mati klanni pealiku 24-aastane poeg Ahmed Zogu. Tulevane kuningas Zog sai oma toetuse mõnest põhjapoolsest klannist ja hoidis oma teenistuses relvastatud jõuku, kuid paljud geegi klanni juhid keeldusid toetamast kumbagi peamist erakonda.

Rahvapartei juht Xhaferr Ypi moodustas detsembris 1921 valitsuse, kus Noli oli välisminister ja Zogu oli siseasjade minister, kuid Noli lahkus varsti pärast seda, kui Zogu kasutas repressioone püüdega relvitustada tasandiku albaanlasi, vaatamata tõsiasjale, et relvakandmine oli traditsiooniline tava.

Zogu valitsus muuda

Kui valitsuse vaenlased 1922. aasta alguses Tiranat ründasid, jäi Zogu pealinna ja tõrjus Briti saadiku toetusel rünnaku. Hiljem samal aastal võttis ta üle peaministri ameti ja pööras Rahvaparteile selja, kuulutades kihlumist Progressiivse partei juhi Shefqet Vërlaci tütrega.

Zogu soosikud organiseerusid Valitsusparteiks. Noli ja teised Läänele orienteerunud juhid moodustasid Demokraatide opositsioonipartei, mis meelitas Zogu paljusid isiklikke vaenlasi, ideoloogilisi vastaseid ja inimesi, kes jäid tema poliitilise masinavärgi poolt tasustamata. Ideoloogiliselt kuulus Demokraatide hulka lai spekter inimesi konservatiivsetest islamistidest Noli unistusteni kiirest moderniseerimisest.

Vastuseis Zogule oli kohutav. Õigeusklikud talupojad Lõuna-Albaania tasandikel jälestasid Zogut, kuna ta toetas moslemitest maaomanike jõupingutusi blokeerida maareform; Shkodëri linnakodanikud tundsid end tühisena, kuna nende linn ei saanud Albaania pealinnaks, ja rahvuslased olid rahulolematud, kuna Zogu valitsus ei rõhutanud Albaania nõudmisi Kosovole või rääkinud jõulisemalt etniliste albaanlaste vähemuste õigustest tänapäeva Jugoslaavias ja Kreekas.

Zogu erakond võitis osavalt Rahvuskogu valimised 1924. aasta alguses. Kuid Zogu astus peagi kõrvale, andes peaministri ameti üle Vërlacile pärast rahandusskandaali ja mõrvakatset noore äärmuslase poolt, kus Zogu haavata sai. Opositsioon taandus Rahvuskogust pärast äärmusliku noorteorganisatsiooni juhi Avni Rustemi mõrvamist tänaval parlamendihoone juures.

Noli valitsus muuda

Noli toetajad süüdistasid mõrvas Zogu hõimlast, kes jätkas veritasu praktiseerimist. Pärast streiki rahutused kasvasid ja juunis 1924 võtsid talupoegade poolt toetatud mässulised Tiranas kontrolli. Noli sai peaministriks ja Zogu põgenes Jugoslaaviasse.

Idealist Fan Noli lükkas tagasi nõudmised korraldada uued valimised põhjendusel, et Albaania vajas "isalikku" valitsust. Oma valitsuse programmi kirjeldavas manifestis nõudis Noli feodalismi kaotamist, vastuseisu Itaalia domineerimisele ja lääneliku põhiseadusliku valitsuse loomist. Bürokraatia vähendamine, kohaliku omavalitsuse tugevdamine, talupoegade aitamine, Albaania avamine välisinvesteeringutele ning riigi nukra transpordi, rahvatervise ja haridusasutuste parandamine täitsid Noli valitsuse liiga ambitsioonika tegevuskava. Noli kohtas oma programmile vastuseisu inimestelt, kes aitasid tal kukutada Zogu, ja ta ei meelitanud kunagi reformiplaanide teostamiseks vajalikku välisabi. Noli kritiseeris Rahvasteliitu suutmatuses lahendada ohtu, millega Albaania oma maa piirides silmitsi seisis.

Fan Noli ajal rajas valitsus eritribunali, mis määras tagaselja surmaotsused Zogule, Vërlacile ja teistele ning võõrandas nende varanduse. Jugoslaavias värbas Zogu pagasõdurite armee ja Belgrad varustas Albaania juhti relvadega, umbes 1000 Jugoslaavia armee sõduriga ja Vene valgetega sissetungiks, millega serblased lootsid saada endale vaidlusalused alad piiril. Pärast Noli režiimi otsust luua diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga, Serbia valitseva perekonna vaenlasega, hakkas Belgrad tegema väiteid, et Albaania režiim on kaldumas bolševismi. 13. detsembril 1924 sisenes Zogu Jugoslaavia poolt toetatud armee Albaania territooriumile. Jõululaupäeval sai Zogu pealinna tagasi ning Noli ja tema valitsus põgenesid Itaaliasse. Kuid see valitsus kestis vaid kuus kuud ning Ahmet Zogu korraldas veel ühe riigipöörde ja taastas kontrolli, muutes poliitilist olukorda ja kaotades vürstkonna.

Majandus muuda

Pärast Albaania eraldumist Türgist aastal 1912, nagu ka muudes valdkondades, jätkas tolliamet oma tegevust spetsiaalselt menetluse jaoks kehtestatud õigusaktide alusel. Seoses uute seaduste vastuvõtmisega tollidega tegelemiseks oli tollimaks 11% imporditud kaupade väärtusest ja 1% eksporditud kaupade väärtusest. Vlorë vahevalitsuse ajal aastatel 1912–1913 ei tehtud tollimaksu osas muid muudatusi peale impordimaksu tubakale, mida sel ajal lisati kuni 30%, mis oli sel ajal rahandusministeeriumi käsk, kuid ei saa öelda, et millel seadus põhines. Aastatel 1913–1914, kui valitsus oli võimul Durrësis, kuigi puuduvad ametlikud teated tollitariifide kohta, on teada, et midagi ei muutunud võrreldes aastatega 1912–1913. Seega ei olnud kuni 1914. aastani muutusi tollieeskirjades. Sarnaselt, aastatel 1914–1918, kui kestis Esimene maailmasõda ja Albaaniat okupeerisid võõrvõimud, toimisid tollieeskirjad seaduste alusel, et rakendada asjakohaseid käske võõrvägedele, mis Albaanias esindatud olid (itaallased, prantslased, austerlased-ungarlased jne.), mida aeg-ajalt muudeti. Austria-Ungari armeejuhtkond ja prantslased (peale mõningate muudatuste) ei teinud 1914. aasta Durrësi valitsuselt päritud asjakohastes tollialastes õigusaktides muudatusi, samas Austria-Ungari juhtimiskeskus Shkodëris võttis aastal 1916 vastu ohjeldamisotsuse, mis sisaldas 8 artiklit. Esimeses artiklis sätestati: "Salakaup, saime teada, et salakauba asjade müük põhjustab kahju riigikassale või inimestele. Kehtestada keeluaeg". Sarnaselt võttis Prantsuse juhtkond Korcas vastu otsuse suurendada tollitariife. See otsus, mis trükiti albaania ja prantsuse keeles, sisaldas 11 artiklit ja allkirjastati Prantsuse kindrali H. Salle, Maliqis paiknevate vägede komandöri poolt. Korças leiduva riigiarhiivi järgi andis see käsk kahe aasta pärast (15. märtsil 1920) välja uue määruse, "Regulation Oktrovës", ja selle allkirjastas Albaania piiride komandör Cretin.

Sotsiaalsed tingimused muuda

Erakordselt arenematuna oli Albaania, mis tekkis pärast Esimest maailmasõda, koduks veidi vähem kui miljonile inimesele, kes jagunesid kolme suurde usukogukonda ja kahte eristuvasse klassi: ühed, kes omasid maad ja kasutasid poolfeodaalseid eesõigusi, ning teised, kes mitte. Maaomanikud omasid alati peamisi valitsevaid ametikohti riigi kesk- ja lõunapiirkondades, kuid paljud neist olid läbi imbunud samast konservatiivsusest, mis lagundas Osmanite riigi. Maaomanike eliit eeldas, et nad saavad jätkata eesõiguste nautimist, kuid riigi talupojad hakkasid vaidlustama maa-aristokraatia kontrolli.

Põhja-Albaanias kontrollis valitsus otseselt vaid Shkodërit ja selle pümbrust. Mägismaa klannid kahtlesid põhiseadusliku valitsuse seadusloome väidetes riigi kui terviku huvides ja katoliku kirikust sai peamine ühenduslüli Tirana ja hõimude vahel, vaatamata enamuse rahvastiku usulisele kuuluvusele moslemite hulka. Paljudel juhtudel adresseeriti haldussidemed preestritele levitamiseks oma kogukonnas.

Religioon muuda

See on periood, kui Albaania religioonid said sõltumatuse. Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh tunnistas Albaania õigeusu kiriku autokefaaliat pärast kohtumist riigi Albaania õigeusu kogudustega Beratis augustis 1922. Kõige energilisemad reformijad Albaanias tulid õigeuskliku rahva hulgast, kes tahtsid näha Albaania kiiret eemaldumist oma türklaste valitsetud minevikust, mille ajal tehti kristlastest alamklass. Albaania konservatiivne sunniitide kogukond katkestas oma viimased sidemed Konstantinoopoliga aastal 1923, kuulutades ametlikult, et pärast Muḩammadi ennast ei ole kaliifi olnud ja et moslemitest albaanlased vandusid esmast truudust oma kodumaale. Moslemid keelustasid ka polügaamia ja lubasid naistel valida, kas kanda loori või mitte.