Albaania kuningriik (keskaegne)
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2016) |
See artikkel räägib keskaegsest Anjou Albaania kuningriigist. 20. sajandi kuningriigi kohta vaata artiklit Albaania kuningriik. Itaalia marionettriigi kohta vaata artiklit Albaania kuningriik (1939–43). Saksamaa marionettriigi kohta vaata artiklit Albaania kuningriik (1943–1944). Albaania kuningriik (albaania: Mbretëria e Arbërisë, ladina: Regnum Albaniae) loodi Carlo I poolt Albaania territooriumil, mille ta vallutas Epeirose despootkonnalt aastal 1271. Ta võttis tiitli "Albaania kuningas" veebruaris 1272. Kuningriik ulatus Durrësi (siis Dyrrhachium) piirkonnast piki rannikut lõunasse Butrintini. Tõsine katse edasiseks laienemiseks Konstantinoopoli suunas nurjus Berati piiramisel (1280–1281). Varsti järgnes Bütsantsi vastupealetung, mis ajas Anjoud aastaks 1281 sisemaalt välja. Sitsiilia vesprid nõrgestasid veelgi Carlo positsiooni ja Epeirose despootkond kahandas kuningriigi varsti väikeseks alaks Durrësi ümber. Kuid Anjoud pidasid seal vastu 1368. aastani, kui linna vallutas Karl Topia. Aastal 1392 loovutas Karl Topia poeg linna ja selle ümbruse Veneetsia vabariigile.
|
Regnum Albaniae 1272–1368 | |
 Anjou dünastia vapp
| |
 Albaania kuningriik oma suurimas ulatuses | |
| Valitsusvorm | kuningriik, Anjou Napoli kuningriigi sõltlane |
|---|---|
| Pealinn | Durazzo (Dyrrhachium, praegu Durrës) |
| Religioon | katoliiklus, õigeusk |
| Riigikeeled | albaania, lombardia |
Ajalugu muuda
Taustasündmused muuda
Konfliktis Epeirose despootkonna ja Nikaia keisririigi vahel aastal 1253 oli Arbëri vürstkonna juht Golemi esialgu liidus Epeirose despootkonnaga. Golemi väed hõivasid Kastoriá ala, püüdes takistada Ioannes Vatatzese Nikaia vägede Devolli sisenemist. Vatatzes suutis Golemit veenda pooli vahetama ja osapoolte vahel sõlmiti uus leping, kus Ioannes Vatatzes lubas tagada Golemi autonoomia. Samal aastal sõlmis Epeirose despoot Mikhael II Komnenos Doukas Nikaiaga rahulepingu, tunnistades nende võimu Lääne-Makedoonias ja Albaanias. Krujë kindlus alistus Nikaia vägedele. Krujë linnale tagastas Nikaia keiser vanad eesõigused ja andis ka uusi. Samu eesõigusi kinnitas hiljem tema järglane Theodoros II Laskaris.
Nikaia võttis aastal 1256 Mikhael II Komnenos Doukaselt Durrësi kontrolli. 1256.–57. aasta talvel püüdis Georgios Akropolitês Bütsantsi võimu Arbëri alal taastada. Autonoomia heideti seega kõrvale ja kehtestati uus valitsus. See oli vastuolus Nikaia eelnenud lubatustele. Kohalikud Albaania juhid mässasid ning uudistest kuuldes tühistas ka Mikhael II Nikaiaga sõlmitud rahulepingu. Albaania vägede toel ründas ta Dibra, Ohridi ja Përlepi linnu. Vahepeal kasutas olukorda ära Sitsiilia Manfred ja alustas sissetungi Albaaniasse. Tema väed Filippo Chinardo juhtimisel vallutasid Durrësi, Berati, Vlorë, Spinarizza ja nende ümbruskonna ning lõunapoolse Albaania rannikujoone Vlorëst Butrintini. Olles silmitsi sõjaga kahel rindel, jõudis Epeirose despoot Mikhael II Manfrediga kokkuleppele, astudes temaga liitu. Ta tunnistas Manfredi võimu vallutatud aladel, mis loovutati kaasavaraks pärast tema tütre Helena ja Manfredi abiellumist.
Pärast Mikhael II ja Manfredi vägede kaotust Pelagonia lahingus jätkasid uued Nikaia väed edenemist, vallutades kõik Manfredi valdused Albaanias peale Durrësi. Kuid septembris 1261 korraldas Manfred uue sõjaretke ja suutis vallutada kõik oma valdused Albaanias tagasi ja hoida neid kuni oma surmani aastal 1266. Manfred austas vana autonoomiat ning kohalike aadlike ja nende piirkondade eesõigusi. Ta kaasas Albaania aadlikke ka valitsemisse, nagu näiteks Andrea Vrana, kes oli Durrësi ja naaberpiirkonna Arbëri kindralkapten ja kuberner. Albaania vägesid kasutas Manfred ka oma kampaaniates Itaalias. Manfred nimetas Filippo Chinardo oma Albaania valduste kindralkuberneriks. Baseerudes alguses Korful, kolis Chinardo oma peakorteri Kaninasse, Vlorë piirkonna valitsevasse keskusse. Siin abiellus ta Mikhael II sugulasega.
Loomine muuda
Pärast Manfredi vägede kaotust Benevento lahingus aastal 1266 sõlmiti aastal 1267 Viterbo leping, millega Anjou Carlo omandas õigused Manfredi valdustele Albaanias, koos õigustega, mis ta sai Ladina valdustele Epeirose despootkonnas ja Moreas. Kuuldes uudiseid Manfredi surmast Benevento lahingus, korraldas Mikhael II vandenõu ja suutis tappa Manfredi kuberneri Filippo Chinardo'i tema naise abiga, kuid ta ei suutnud vallutada Manfredi valdusi. Kohalikud aadlikud ja väejuhid keeldusid Manfredi valdusi Albaanias Mikhael II-le loovutamast. Nad andsid aastal 1267 sama keelduva vastuse Carlo saadikule Gazzo Chinardo'ile, kui too Viterbo lepingu sätete järgi Manfredi valdused Albaanias loovutada palus.
Pärast Kaheksanda ristisõja nurjumist pööras Anjou Carlo taas oma tähelepanu Albaaniale. Ta alustas kontakte kohalike Albaania juhtidega kohaliku katoliku vaimulikkonna kaudu. Kaks kohalikku katoliku preestrit, nimelt Ioannes Durrësist ja Nikola Arbërist tegutsesid vahendajatena Anjou Carlo ja kohalike aadlimeeste vahel. 1271. aastal tegid nad mitu reisi Albaania ja Itaalia vahel, täites lõpuks edukalt oma missiooni. 21. veebruaril 1272 külastas Albaania aadlimeeste ja Durrësi kodanike delegatsioon Carlo õukonda. Carlo sõlmis nendega lepingu ja kuulutati "piiskoppide, krahvide, parunite, sõdurite ja kodanike ühisel nõusolekul" Albaania kuningaks lubadusega neid kaitsta ja austada nende Bütsantsilt saadud eesõigusi. Leping kuulutas Albaania kuningriigi (ladina: Regnum Albanie) ja Sitsiilia kuningriigi vahelist uniooni kuningas Carlo (Carolus I, dei gratia rex Siciliae et Albaniae) alluvuses. Ta nimetas Gazzo Chinardo oma peavikaariks ja lootis teha taas oma sõjakäigu Konstantinoopoli vastu. Aastatel 1272 ja 1273 tegi ta suuri ettevalmistusi Durrësi ja Vlorë linnades. See tegi murelikuks Bütsantsi keisri Mikhael VIII Palaiologose, kes hakkas saatma kirju kohalikele Albaania aadlikele, püüdes neid veenda peatama oma toetus Anjou Carlole ja vahetama pooli. Albaania aadlikud saatsid need kirjad Carlole, kes kiitis nende lojaalsust. Siis pani Mikhael VIII lootused Carlo edenemise peatamiseks paavst Gregorius X mõjule. Gregoriusel olid suured lootused Euroopa lepitamiseks, ühendades kreeka ja ladina kirikud ning käivitades uue ristisõja: selleks kutsus ta aastaks 1274 kokku Lyoni kirikukogu ja töötas keisri valimiste korraldamise nimel, nii käskis ta Carlol operatsioonid peatada.
Anjou Carlo kehtestas Albaania kuningriigis sõjalise võimu. Lepinguga lubatud autonoomia ja eesõigused kaotati de facto ning kehtestati uued maksud. Maid konfiskeeriti Anjou aadlike kasuks ja Albaania aadlikud jäeti nende valitsusülesannetest ilma. Püüdes jõustada oma võimu ja kohalike lojaalsust, võttis Carlo I pantvangi kohalike aadlimeeste pojad. See tekitas riigis üldise rahulolematuse ja mitmed Albaania aadlikud otsisid kontakte Bütsantsi keiser Mikhael VII-ga, kes lubas neile, et tunnistab nende vanu eesõigusi.
Bütsantsi pealetung muuda
Kui Carlo I kavatsused uuest pealetungist paavsti poolt peatati ja Albaanias oli üldine rahulolematus, kasutas Mikhael VIII juhust ja alustas 1274. aasta lõpul Albaanias kampaaniat. Bütsantsi väed vallutasid kohalike Albaania aadlike toel tähtsa Berati linna ja hiljem Butrinti. Novembris 1274 teatas kohalik kuberner Carlole, et Albaania ja Bütsantsi väed piiravad Durrësi. Bütsantsi pealetung jätkus ja vallutati sadamalinn Spinarizza. Seega oli Durrës Krujë ja Vlora piirkondade kõrval ainus valdus Albaania mandriosas, mis oli ikka veel Carlo I kontrolli all, kuid need olid raskesti ligipääsetavad ja üksteisest eraldatud. Nad said üksteisega sidet pidada vaid mere kaudu, kuid Bütsantsi laevastik, mis baseerus Spinarizzas ja Butrintis, hoidis neid pideva surve all. Carlo suutis säilitada ka Korfu saare.
Mikhael VIII saavutas ka tähtsa diplomaatilise võidu Carlo I üle lubadusega ühendada kaks kirikut Lyoni II kirikukogul aastal 1274. Entusiastlik kirikukogu tulemustest, keelas paavst Gregorius X kõik Carlo katsed Mikhael VIII vägede vastu. Sellistes tingimustes sõlmis Anjou Carlo aastal 1276 Mikhael VIII-ga vaherahu.
Anjou vastupealetung muuda
Bütsantsi kohalolu Butrintis tegi murelikuks Epeirose despoodi Nikephoros I Komnenos Doukase. Ta võttis ühendust Anjou Carlo ja tolle vasalli Guillaume II de Villehardouiniga, kes oli sel ajal Ahhaia vürst. Nikephoros I lubas anda Anjou Carlole truudusvande mõne maavalduse eest Ahhaias. Aastal 1278 vallutasid Nikephoros I väed Butrinti linna. Märtsis 1279 kuulutas Nikephoros I end Anjou Carlo vasalliks ja loovutas talle Sopoti ja Butrinti kindlused. Pandina loovutas Nikephoros I oma poja Anjou Vlorë kastellaanile pantvangiks. Seekord vahetati saadikuid, kuid Carlo ei oodanud formaalsuste lõppu; selle asemel käskis ta oma Korfu kaptenil ja peavikaaril vallutada mitte ainult Butrinti, vaid kõik, mis kunagi kuulus Manfredile ja oli nüüd Epeirose despootkonna käes.
Samal ajal hakkas Carlo looma piirkonna liitlasvõrgustikku uue pealetungi nurgakivina, mis osutas esmalt Thessaloníki ja hiljem Konstantinoopoli suunas. Ta asus liitu Serbia ja Bulgaaria kuningatega. Ta püüdis saavutada ka kohalike Albaania aadlike toetust. Pärast jätkuvaid nõudeid teistelt Albaania aadlikelt vabastas ta Napoli vanglatest arvukalt Albaania aadlikke, kes vahistati enne süüdistusi koostöös Bütsantsi vägedega. Nende seas olid Gjin Muzaka, Dhimitër Zogu ja Guljem Blinishti. Gjin Muzaka oli Carlo plaanidele eriti oluline, kuna Muzaka perekonna territooriumid olid ümber Berati linna. Nad vabastati, kuid pidid saatma oma pojad pantvangidena Napolisse.
Augustis 1279 nimetas Anjou Carlo Hugues de Sully Albaania, Durrësi, Vlorë, Sopoti, Butrinti ja Korfu kapteniks ja peavikaariks. Järgmistel kuudel valmistati ette suurt Anjou vastupealetungi. Suurel hulgal varustust ja mehi, sealhulgas saratseeni vibukütid ja piiramisinsenerid, saadeti de Sullyle, kes oli Bütsantsi vägedelt vallutanud Spinarizza, tehes selle oma peakorteriks. Sõjakäigu esimene eesmärk oli Berati linna tagasivallutamine, mis oli Bütsantsi kontrolli all aastast 1274. Kuid Carlo ettevalmistusi piiras paavst Nicolaus III, kes keelas Carlol Bütsantsi rünnata. Kuid paavst Nicolaus III suri augustis 1280 ja rohkem kui kuueks kuuks oli paavstitool vaba. See andis Carlole võimaluse edasi liikuda. 1280. aasta sügisel andis ta Hugues de Sullyle käsu edasi liikuda. Detsembris 1280 vallutasid Anjou väed Berati ümbruse ja piirasid kindlust.
Bütsantsi vastupealetung muuda
Bütsantsi keiser lootis paavstilt oma ladina vastaste peatamist. Tegelikult säilitasid pärast kirikute liidu peamise toetaja paavst Gregorius X surma aastal 1276 tema järglased sama kursi ja see piiras Carlo tegevust. Kuid veebruaris 1281 saavutas Anjou Carlo diplomaatilise võidu, kehtestades katoliku kiriku peaks Prantsuse paavsti. Bütsantsi keiser Mikhael VIII heideti uue paavsti poolt kirikust välja ja Carlo sõjakäiku tema vastu õnnistati uue ristisõjana.
Olukord oli Mikhael VIII jaoks väga keerukas, kuid ta saatis piiramisrõngas garnisonile abi. Bütsantsi armee, kuhu kuulusid ka türgi palgasõdurid, saabus Berati juurde märtsis 1281. Neil oli käsk hoiduda avalikust lahingust ning keskenduda varitsustele ja haarangutele. Nad suutsid Anjou vägesid võita, püüdes varitsusest esiteks kinni komandör Hugues de Sully. See tekitas tema armees paanika, pannes nad lahinguväljalt põgenema. Anjou armee kaotas suurema osa oma vägedest ja vaid väike osa varjus Kaninë kindlusse, mis oli Anjou käes. Bütsantsi armee jätkas edasist edenemist territooriumil. Nad piirasid Anjou baase Vlorës, Kaninës ja Durrësis, kuid ei suutnud neid vallutada. Albaania aadlikud Krujë piirkonnas asusid liitu Bütsantsi keisriga ning nende linnale ja piiskopkonnale anti eesõiguste harta.
Carlo ettevalmistused ja Sitsiilia vesprid muuda
Orvieto leping muuda
Hugues de Sully sõjakäigu nurjumine veenis Anjou Carlot, et sissetung Bütsantsi maad pidi ei olnud võimalik, ja pidas seega otstarbekamaks meresõjakäiku Bütsantsi vastu. Ta leidis liitlase Veneetsias ja juulis 1281 tegi Orvieto leping selle koostöö ametlikuks. Lepingu eesmärgiks oli Mikhael VIII troonilt tõukamine Ladina titulaarkeisri Philippe I de Courtenay kasuks ja kirikute liidu sunniviisiline loomine, tuues kreeka õigeusu kiriku paavsti võimu alla. Selle peamine motivatsioon oli siiski Ladina keisririigi taastamine Anjou domineerimise alla ja Veneetsia äriõiguste taastamine Konstantinoopolis.
Lepingu järgi pidid Philippe ja Carlo koguma 8000 jala- ja ratsaväelast ning piisavalt laevu nende Konstantinoopolisse vedamiseks. Philippe, Veneetsia doodž Giovanni Dandolo ja Carlo ise või Carlo poeg, Salerno vürst Carlo pidid isiklikult sõjakäigust osa võtma. Tegelikult kogus Carlo peaaegu kogu väe, Philippe'il oli vähe või ei olnud üldse vahendeid. Veneetslased andsid 40 galeeri saatma sissetungilaevastikku, mis pidi Brindisist väljuma mitte hiljem kui aprillis 1283. Pärast Philippe'i taastamist troonile pidi ta kinnitama Viterbo lepingu soodustused ja Ladina keisririigi asutamisel Veneetsiale antud eesõigused, sealhulgas doodži tunnistamine "1/4 ja 1/8 Ladina keisririigi" dominaatoriks.
Koostati ka teine dokument avangardi korraldamiseks enne peamist sõjakäiku aastal 1283. Carlo ja Philippe pidid koguma 15 laeva ja 10 veolaeva umbes 300 mehe ja hobusega. Veneetslased pakkusid 15 sõjalaeva seitsmeks kuuks aastas. Need väed pidid pidama sõda Mikhael VIII ja Ladina keisririigi "teiste okupantide" (oletatavasti genovalaste) vastu ja pidid kohtuma Korful 1. mail 1282, sillutades teed järgmise aasta sissetungile.
Carlo ja Philippe allkirjastasid kaks lepingut 3. juulil 1281 ja Veneetsia doodž ratifitseeris need 2. augustil 1281.
Sitsiilia vesprid muuda
Pikemalt artiklis Sitsiilia vesprid
Teisel ülestõusmispühal 30. märtsil 1282 hakkas Sitsiilias kohalik rahvas ründama Prantsuse vägesid ülestõusus, mis sai tuntuks kui Sitsiilia vesprid. Veresaun kestis kogu saarel nädalaid ja hävitati ka Messina sadamasse kogutud Anjou laevastik, mida Carlo kavatses kasutada uuel sõjakäigul Bütsantsi vastu. Carlo püüdis ülestõusu maha suruda, kuid kui 30. augustil 1282 randus Sitsiilias Aragóni Pedro III, oli selge, et Carlol pole enam võimalik Bütsantsi rünnata. Septembris 1282 kaotas Anjou dünastia igaveseks Sitsiilia. Tema poeg Carlo II püüti Aragóni armee poolt Napoli lahe lahingus kinni ja oli ikka veel vangistuses, kui tema isa Anjou Carlo 7. jaanuaril 1285 suri. Oma surma korral jättis Carlo kõik oma valdused pojale, kes sel ajal oli katalaanide käes. Teda hoiti vangistuses 1289. aastani, mil ta lõpuks vabastati.
Restauratsioon muuda
Durrësi kaotamine muuda
Anjou vastupanu jätkus mõned aastad Kaninës, Durrësis ja Vlorës. Kuid Durrës langes Bütsantsi kätte aastal 1288 ja samal aastal uuendas Bütsantsi keiser Andronikos II Palaiologos eesõigusi, mille tema eelkäija oli andnud Krujë piirkonna albaanlastele. Kaninë kindlus langes bütsantslaste kätte viimasena arvatavasti aastal 1294, samas Korfu ja Butrinti jäid Anjou kätte vähemalt aastani 1292. Aastal 1296 omastas Serbia kuningas Stefan Milutin Durrësi. Aastal 1299 andis Andronikos II Palaiologos oma tütre Simonise Milutinile naiseks ja vallutatud maad loeti kaasavaraks.
Durrësi tagasivallutamine muuda
Kuigi Albaania territooriumid olid kaotatud, jätkusid mõiste ja õigused Albaania kuningriigist Anjoude hulgas veel pikka aega pärast Anjou Carlo surma. Kuningriigi päris Carlo II pärast oma isa surma aastal 1285. Augustis 1294 andis Carlo II oma õigused Albaaniale oma pojale Taranto vürst Filippo I-le. Novembris 1294 abiellus Filippo I Epeirose despoodi Nikephoros I tütrega, uuendades vana liitu kahe riigi vahel. Tema plaanid vanade Anjou valduste tagasivallutamiseks peatusid, kuna aastal 1299 langes Taranto Filippo Falconara lahingus Sitsiilia Federico vangistusse. Kuid pärast tema vabanemist aastal 1302 nõudis ta oma õigusi Albaania kuningriigile ja alustas ettevalmistusi selle tagasisaamiseks. Ta saavutas kohalike albaania katoliiklaste toetuse, kes eelistasid enda kaitsjana katoliikliku Itaalia võimu õigeusklike serblaste ja kreeklaste asemel, samuti paavst Benedictus XI toetuse. 1304. aasta suvel aeti serblased Durrësist välja selle kodanike ja kohaliku aadli poolt, kes septembris allutasid end Anjou võimule. Filippo ja tema isa Carlo II uuendasid vanu eesõigusi, mida Anjou Carlo oli Durrësi kodanikele ja aadlile lubanud. Aastal 1305 anti Carlo II poolt Durrësi kodanikele ja kohalikele aadlikele veelgi laiemaid maksuerisusi.
Albaania kuningriigi territoorium Taranto Filippo ajal piirdus laias laastus tänapäevase Durrësi ringkonnaga. Püüdes tasandada pingeid Anjou ja Aragóni dünastiate vahel, pakuti Albaania kuningriiki ja Anjou domineeritavaid Ahhaia maid vahetuseks Trinacria kuningriigi eest, mida valitses Federico II. Läbirääkimised kestsid mõne aasta, kuid neist loobuti aastal 1316.
Pärast Taranto Filippo surma aastal 1332 oli Anjou perekonnas tema maadele erinevaid nõudeid. Durazzo hertsogkonna (Durrës) ja Albaania kuningriigi õigused anti Giovanni di Gravinale summas 5000 naela kulla eest. Pärast tema surma aastal 1336 läksid tema valdused Albaanias tema pojale Carlo di Gravinale.
Sel perioodil oli erinevaid Albaania aadliperekondi, kes hakkasid oma võimu ja valdusi koondama. Üks neist oli Topia perekond, kelle valdused olid Kesk-Albaanias. Serblased avaldasid neile tugevat survet ja Albaania aadlikud leidsid loomuliku liitlase Anjoudes. Liit Albaania juhtidega oli otsustav ka Albaania kuningriigi kaitsele, eriti 1320. ja 1330. aastatel. Kõige silmapaistvamad nende juhtide seas olid Topiad, kes valitsesid ala Mati ja Shkumbini jõe vahel, ja Muzaka perekond territooriumil Shkumbini ja Vlorë jõe vahel. Nad nägid Anjoudes oma valdustele kaitsjaid ja tegid liidu. Aastatel 1336–1337 saavutas Carlo Serbia vägede vastu Kesk-Albaanias kohati edu.
Viimased kümnendid muuda
Serbia kuningriigi surve Albaania kuningriigile kasvas eriti Stefan Dušani juhtimisel. Kuigi kuningriigi pealinna Durrësi saatus pole teada, teatatakse aastal 1346 kogu Albaania olevat Dušani võimu all. Aastal 1348 kaotas Durazzo hertsog Carlo pea oma nõole Taranto vürst Filippo II-le, kes päris ka tema õigused Albaania kuningriigile. Vahepeal, pärast Dušani surma hakkas tema impeerium Albaanias lagunema ja Kesk-Albaanias nõudis Topia perekond Karl Topia juhtimisel õigusi Albaania kuningriigile. Tegelikult oli Karl Topia isa abielus Anjou Heleniga ja tunnistatud Albaania krahviks. Karl Topia võttis Durrësi Anjoudelt aastal 1368 üksmeeles selle kodanikega. Aastal 1376 ründas ja vallutas linna Durazzo hertsog Luigi di Beaumont, kes oli saanud õigused Albaania kuningriigile oma teiselt naiselt, kuid aastal 1383 võttis Karl Topia linnas taas kord kontrolli.
Aastal 1385 vallutas Durrësi Balša II. Topia kutsus Osmanid appi ja Balša väed said Savra lahingus lüüa. Topia vallutas Durrësi samal aastal tagasi ja hoidis seda kuni oma surmani aastal 1388. Seejärel päris Durrësi tema poeg Gjergj Topia. Aastal 1392 loovutas Gjergj Durrësi ja oma valdused Veneetsia vabariigile.
Kultuur muuda
Valitsus muuda
Albaania kuningriik Napoli kuningriigist eraldiasuv üksus. Kuningriik oli olemuselt sõjalise suunitlusega poliitiline struktuur. Sel oli oma struktuur ja valitsusorganid, mis asusid Durrësis. Valitsuse eesotsas oli kindralkapten, kellel oli asekuninga staatus. Neil isikutel oli tavaliselt tiitel capitaneus et vicarius generalis ja nad olid ka armeejuhid, samas kohalikke vägesid juhtisid isikud, kes kandsid tiitlit marescallus in partibus Albaniae.
Kuninglikud vahendid, eriti sissetuleku soolatoodangult ja kaubanduselt, sai Albaania thesaurius. Durrësi sadam ja merekaubandus olid kuningriigile olulised. Sadam oli prothontiuse käsu all ja Albaania laevastikul oli oma kapten. Muud ametid loodi ja tegutsesid asekuninga võimu all.
Kuningriigi territooriumi kahanemisega hakkasid kindralkapteniteks nimetatud isikud oma võimu kaotama, muutudes nagu Durrësi kubernerideks, seejärel kuninga esindajateks.
Kohalike Albaania isandate roll muutus kuningriigi saatusele üha olulisemaks ja Anjoud kaasasid neid oma sõjaväestruktuuri, eriti kuningriigi teises faasis. Kui Taranto Filippo tuli aastal 1304 tagasi, nimetati üks Albaania aadlik, Gulielm Blinishti Anjou armee juhatajaks Albaania kuningriigis tiitliga marascallum regnie Albaniae. Talle järgnes aastal 1318 Andrea I Muzaka. Alates 1304. aastast annetati Anjoude poolt muid lääne aadlitiitleid kohalikele Albaania isandatele.
Kuigi Anjoud püüdsid kehtestada keskvalitsusega riiki, jätsid nad suure autonoomia Albaania linnadele. Tegelikult oli aastal 1272 Anjou Carlo see, kes tunnistas Durrësi vanu eesõigusi.
Religioon muuda
Ajalooliselt oli territoorium, kus Albaania kuningriik asus, allutatud erinevatele metropoliitidele, nagu Tivar, Durrës, Ohrid ja Nikopolis, kus katoliiklus, kreeka, serbia ja bulgaaria kirikud kasutasid oma võimu vaheldumisi või mõnikord isegi üheskoos. Kuningriigi kohalolu tugevdas katoliikluse mõju ja pöördumist selle riituste poole, mitte ainult Durrësi piirkonnas, vaid ka riigi teistes osades.
Durrësi peapiiskopkond oli üks peamisi piiskopkondi Albaanias ja enne Suurt kirikulõhet oli selle võimu all 15 piiskopitooli. Pärast lõhet jäi see idakiriku alluvusse, kuigi Rooma kirik tegi pidevalt, kuid tulemusteta jõupingutusi pöörata see ladina riitusse. Kuid asjad muutusid pärast Bütsantsi keisririigi langemist aastal 1204. Aastal 1208 valiti Durrësi peapiiskopkonnale katoliku peadiakon. Pärast Durrësi tagasivallutamist Epeirose despootkonna poolt aastal 1214 asendati Durrësi ladina peapiiskop õigeusu peapiiskopiga. Pärast tema surma aastal 1225 võitlesid mitmed naabermetropoliidid vaba koha pärast. Viimaks nimetati aastal 1256 ametisse Nikaia peapiiskop, kuid see ei saanud tegelikult valitsema hakata, kuna aastal 1258 vallutas linna Manfred.
Pärast Albaania kuningriigi loomist aastal 1272 oli katoliiklikul poliitilisel struktuuril hea alus paavsti plaanidele levitada katoliiklust Balkanil. Seda plaani toetas ka Anjou Helen, kuningas Stefan Uroš I abikaasa ja Anjou Carlo nõbu, Serbia kuningriigi kuninganna, kes sel ajal valitses territooriume Põhja-Albaanias. Põhja-Albaanias ja Serbias ehitati tema valitsemise ajal umbes 30 katoliku kirikut ja kloostrit. Anjou Heleni abiga loodi eriti Põhja-Albaanias uued piiskopkonnad.
Durrës muutus aastal 1272 taas katoliiklikuks peapiiskopkonnaks. Teised Albaania kuningriigi territooriumid said ka katoliku keskusteks. Butrinti lõunas, kuigi Korfust sõltuv, muutus katoliiklikuks ja jäi selliseks 14. sajandi kestel. Sama juhtus Vlorës ja Krujës kohe, kui Albaania kuningriik loodi.
Asutati uus laine katoliku piiskopkondi, kirikuid ja kloostreid, arvukalt erinevaid vaimulikke ordusid levis riigis ja ka paavsti misjonärid jõudsid Albaania kuningriigi territooriumitele. Mittekatoliiklased Kesk- ja Põhja-Albaanias pöörati ning suurel hulgal Albaania vaimulikke ja munki oli esindatud Dalmaatsia katoliku institutsioonides.
Kuid Durrësis säilis pärast Anjou vallutust Bütsantsi riitus. Selline kaksikvõim tekitas kohaliku rahva hulgas mõningast segadust ja tolleaegsed riigi külalised kirjeldasid albaanlasi kui mitte täielikult katoliiklikke ega täiesti skismaatilisi. Võitluseks selle usulise ebaselgusega saatis paavst Benedictus XI aastal 1304 riiki dominiiklased ja käskis neil kohalikke ladina riituseni juhtida. Dominiiklastest preestrid pandi ka Vlorë ja Butrinti piiskoppideks.
Katoliku ordude hulgas, kes sel perioodil Albaanias tegutsesid, olid frantsisklased, karmeliidid, tsistertslased ja premonstraatlased. Ka nimetati aeg-ajalt kohalikke piiskoppe erinevatest ordudest, kui erinevad paavstid omasid nende seas sõpru.
Krujë muutus oluliseks keskuseks katoliikluse levitamisel. Selle piiskopkond oli olnud katoliiklik aastast 1167. See oli otseses sõltuvuses paavstist ja paavst ise pühitses piiskopi. Kohalikud Albaania aadlikud säilitasid paavstiga head suhted. Paavsti mõju muutus nii suureks, et ta hakkas nimetama kohalikke piiskoppe.
Katoliiklik üritus sai tagasilöögi, kui Stefan Dušan Albaaniat valitses. Katoliiklikku riitust kutsuti ladina ketserluseks ja Dušani koodeks sisaldas rangeid meetmeid nende vastu. Kuid kohalike katoliiklike albaanlaste tagakiusamine ei alanud aastal 1349, kui koodeks välja kuulutati, vaid palju varem, vähemalt 14. sajandi alguses. Nendes tingimustes muutusid suhted kohalike katoliiklike albaanlaste ja paavsti kuuria vahel väga lähedaseks.
Aastatel 1350–1370 jõudis katoliikluse levik Albaanias haripunkti. Sel perioodil oli riigis umbes 17 katoliku piiskopkonda, mis tegutsesid mitte ainult katoliikliku reformi keskustena Albaanias, vaid ka misjonitegevuse keskustena naaberaladel, paavsti loal.
Ühiskond muuda
Kuigi Bütsantsi pronoia oli riigis domineeriv vorm, kehtestasid Anjoud lääne tüüpi feodalismi. 13. ja 14. sajandil pälvisid pronoialased suurel hulgal eesõigusi ja tunnuseid, mis vähendasid keskvõimu mõju. Pronoialaste maast saadud kasu kasvas. Pronoialased hakkasid maamakse koguma endale, mis oli riigi tunnus. Nad hakkasid rakendama ka haldusvõimu, mis asendas riiki, nagu võime koguda töötajaid, valvureid, sõdureid ja mõnikord omi kohtunikke. 13. sajandil oli pronoialastele tavaline nõuda endale kohtupidamise õigust, esialgu väikestes asjades ja siis tõsistes kuritegudes, tõugates keskvõimu eemale peamisest eesõigusest kasutada suveräänsust.
14. sajandiks saavutas pronoia feodaalvalduse staatuse. Seda võis nüüd pärandada, osadeks jagada ja müüa. Pronoia täitis üha harvemini riigi sõjalisi vajadusi. Pronoialaste kõrval olid maaomanikud, kes omasid suurel hulgal maad, kus töötasid talupojad. Maaomanike hulka kuulusid ka pronoialased Durrësist, Shkodërist ja Drishtist. Durrësi kodanikud omasid valdusi ja karjamaad lähedasel Temali mäel. Valduste jagamine, pärandamine ja müümine oli tavaline.
Albaania feodaalvaldused, nagu läänes ja Bütsantsis, jagunesid kaheks: talupoegade maa ja maa, mida omasid otseselt maaisandad. Talupoegade maa ei olnud tsentraliseeritud, kuid olid jaotatud paljudeks väikesteks tükkideks, sageli üksteisest kaugel. Isandate maa laienes jätkuvalt samas taktis, nagu aristokraatia tugevnes.
Maad tsentraliseeriti ka usuliste institutsioonide alla, sealhulgas kloostrid ja piiskopkonnad. Erinevalt 12. sajandist, kus kontrollitavat ala annetas keskvõim, olid pärast 12. sajandit peamised kloostritele ja piiskopkondadele maa annetajad väike- ja suurmaaomanikud. 14. sajandi alguseks olid kloostrid ja piiskopkonnad suutnud koguda suuri summasid maavahendeid. Kloostrite sissetulek pärines peamiselt põllumajandustoodangust, kuid väike osa tuli ka käsitööst ja muudest tegevustest. Keskne sissetulekuallikas kirikule oli mitterahalistest ja rahalistest vahenditest kogutud maksudest. Suur osa läks Rooma või Konstantinoopolisse. Võlakirjade edasitoimetamine oli üks vimma põhjusi kohaliku vaimulikkonna ja Rooma paavsti või Konstantinoopoli patriarhi vahel.
Püüdes leida täiendavaid rahalisi vahendeid, eriti sõja ajal, kehtestas keskvõim rahvastikule kõrgeid makse. Ühiskond sõltus talupoegade tööst. Peamise talupoegade kategooria kõrval olid talupoegade kategooriad "vaba" talupoeg ja "välismaine" talupoeg. Nad olid ilma jäetud maast ja mistahes kujul varandusest ja seetõttu neid ei registreeritud, läänistades nad palga kvaliteedi eest. Lõpuks said nad maatüki, mille eest nad tasusid kohustustega, ja liitusid peamise talupoegade kategooriaga.
Talupoja feodaalkohustused ei olnud kõigil Albaania aladel samad, vaid erinesid vastavalt maastikule. Mitterahalise või rahalise maksu süsteemid muutusid samuti vastavalt, kuid aadli tugevnemine keskvõimu suhtes 13. sajandil põhjustas rahaliste maksete kasvamise võrreldes mitterahaliste maksetega. 12.–14. sajandini süvenes võimu vertikaalne nihe aadlikesse. Mitte ainult tasandikud ei olnud aadli kontrolli all, vaid ka mägised alad. Feodaalvaldused hakkasid ka sisaldama ühisalasid, nagu metsad, karjamaad ja kalapüügikohad. See areng leidis aset Bütsantsi hääbumise perioodil ja nägi pronoia muutumist feodaalvalduseks.
Enamiku isandate võimualusest rahvastikust moodustasid põllumajandustöölised. Tolleaegsed allikad näitavad, et suures osas Albaanias on külarahvas langenud pärisorjusse. Tundmatu rännumees avaldas 1308. aastal, et talupojad Dibra Këlcyrë, Tomorricë, Stefaniakë, Kunavë ja Pultë piirkondades töötasid oma isandate maadel ja viinmägedel, andsid oma toodangu üle ja teostasid neile kodutöid. Bütsantsi ajaloolane Kantakouzenos tunnistas, et nende alade isandate võim sõltus peamiselt kariloomadest, mida oli suurel arvul.
Linnad muuda
13. sajandil muutusid paljud Albaania linnad peamiselt sõjalistest kindlustustest linnalisteks keskusteks. Võimetuna arenema linnamüüride vahel laienesid paljud linnad neist väljapoole. Linnamüüride taha tekkisid proastion ja suburbium kvartalid ning muutusid tähtsateks majanduskeskusteks. Nendes kvartalites toimus kauplemine ning sinna koondusid poed ja töökojad. Lõpuks ümbritseti paljud nendest kvartalitest kaitseks samuti müüridega. Selleks, et tagada veevarustus, kasutati vee kogumiseks mahuteid avatud, turvalises paigas. Mõnel juhul koguti vett ka lähedastest jõgedest.
14. sajandi esimesel poolel kasvas linnade rahvastik jõudsalt. Durrësis oli arvatavasti 25 000 asukat. Linn muutus keskuseks, mis meelitas asukaid maapiirkondadest. Durrësis oli teadaolevalt suurel arvul asukaid, kes tulid ümberkaudsetest küladest. Linna kolinud talupoegi sunniti sageli maksma kindlat tasu või tasuma tööga linna heaks. Koos talupoegadega tulid ümberkaudsete alade aadlikud, kes kas kolisid jäävalt või veetsid linnades suure hulga aega vastavalt nende majanduslikele huvidele. Paljudel oli linnas omandit, poode ja maju. Aadlike kolimine linnadesse muutus tavaliseks ja lõpuks nad integreerusid linnakodanikeks ja said tihti valitsusameteid.
Arhitektuur muuda
Katoliikluse levik mõjutas religioossete ehitiste arhitektuuri uue gooti stiiliga, peamiselt Kesk- ja Põhja-Albaanias. Need alad liideti katoliku kirikuga ja omasid seega suurimaid sidemeid läänega. Nii katoliku kui ka õigeusu kirikud tegutsesid Durrësis ja ümberkaudsetel aladel ja seetõttu jälgiti nii lääne kui ka Bütsantsi arhitektuuristiile. Lääne arhitektuuri leidub ka aladel, kus olid lääne valitsejate valdused. Sellise kujuga kirikuid ehitati Ülem- ja Kesk-Albaanias ja neid iseloomustas ida-läänesuunaline asetus ringilise või ristkülikulise apsiidiga. Kõige märkimisväärsemate selle aja arhitektuurimonumentide seas on Shirgj kloostrikirik Shirgj külas Shkodëri juures, Püha Maria kirik Vau i Dejësis ja Rubiku kirik. Esimesed kaks kirikut ehitati 13. sajandil, samas viimane 12. sajandil. Enamus sel ajal ehitatud kirikuid on kaunistatud seinamaalingutega.
Valitsejate loend muuda
Albaania kuningad muuda
Carlo loovutas oma õigused Albaanias aastal 1294 pojale Filippole. Filippo valitses kui Albaania kuningriigi isand.
Albaania kuningriigi isandad muuda
Aastal 1332 sai Roberto järglaseks tema isa Filippo. Roberto onu Giovanni ei soovinud teda Ahhaia vürstiriigi eest kummardada, nii sai Roberto Giovannilt 5000 untsi kulla eest Ahhaia ja õigused vähenenud Albaania kuningriigile. Giovanni võttis tiitli Durazzo hertsog.
Durazzo hertsogid muuda
Aastal 1368 langes Durazzo Karl Topia kätte, kelle Veneetsia tunnistas Albaania vürstiks.
Albaania kuningriigi kaptenid ja peavikaarid muuda
Nende ametnike tiitel oli Capitaneus et vicaris generalis in regno Albaniae.
- Gazzo Chinardo (1272)
- Anselme de Chaus (mai 1273)
- Narjot de Toucy (1274)
- Guillaume Bernard (23. september 1275)
- Jean Vaubecourt (15. september 1277)
- Jean Scotto (mai 1279)
- Hugues de Sully (1281)
- Guillaume Bernard (1283)
- Gui de Charpigny (1294)
- Ponzard de Tournay (1294)
- Simon de Mercey (1296)
- Guillaume de Grosseteste (1298)
- Geoffroy de Port (1299)
- Rinieri de Montefuscolo (1301)
Albaania kuningriigi marssalid muuda
Nende ametnike tiitel oli Marescallus in regni Albaniae.
- Guillaume Bernard
- Filippo d'Artulla (Ervilla)
- Geoffroy de Polisy
- Jacques de Campagnol
- Gulielm Blinishti (1304)
- Andrea I Muzaka (1318)