Ajalooline tants

Ajalooline tants (analoogiliselt vanamuusikaga on kasutatud ka sõna vanatants) on mõiste, millega tähistatakse Lääne-Euroopas minevikus kasutusel olnud tantse tänapäeval tantsituna. Ajaloolist tantsu võidakse esitada laval, näiteks mingi lavateose osana või lihtsalt publikule suunatud meelelahutusena, kuid seda harrastatakse ka seltskonnatantsuna mingile ajalooperioodile pühendatud ballidel, stiilipidudel, taaskehastajate üritustel ning ajaloolise tantsu klubides. Ajaloolise tantsu rekonstrueerimine võib olla abiks muusikateaduslikus ja ajaloolises uurimistöös.

17. sajandi seltskonnatants John Playfordi tantsuraamatust, tantsib vanatantsuansambel Saltatriculi muuseumiööl 2015 Tartus
Viie paari kadrill koloniaalstiilis ballil Albert Hallis

Ajaloolise tantsu rekonstruktsioonide allikmaterjaliks on vastavast ajalooperioodist pärit tantsukirjeldused ja -juhendid kõrgklassile suunatud tantsukäsiraamatutest, kaudsemalt ka kujutava kunsti teosed, tantsumuusika noodistused, õukonnaballide ja -pidustuste kirjeldused. 20. sajandi tantsude rekonstrueerimiseks on võimalik kasutada suulist pärimust ning filmi- ning videosalvestusi. Ajaloolise tantsu rekonstrueerimine on suurel määral interpreteerimine, milles tõlgendaja teadmistel ja isiksusel on oluline roll.[1]

Ajaloolist tantsu rekonstrueerimisele ja esitamisele keskendunud tantsuansamblit nimetatakse ajaloolise tantsu ansambliks või vanatantsuansambliks.

Jaotus muuda

Ajaloolised tantsud jaotatakse perioodi järgi:

Eestis muuda

Vanim ajaloolist tantsu viljelev kollektiiv Eestis on Saltatores Revalienses, kes alustas Virve Kurbeli juhtimisel Tallinnas tegevust 1991. aastal. Alates 2001. aastast tegutseb Tartu vanatantsuansambel Saltatriculi, selle kunstilise juhi Külli Kressa juhendatud kursustest kasvasid 2011. aastal välja Rakvere Fioretto[2] ja Saaremaal tegutsev Rondo Danzante[3], kuid arvatavasti on ajaloolist tantsu projektipõhiselt esitatud mujalgi.

Vaata ka muuda

Viited muuda

Välislingid muuda