Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee
Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee on endine kitsarööpmeline raudtee Heinaste ja Smiltene linna vahel. Raudtee pikkus oli 114 kilomeetrit.
| Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee | |
|---|---|
 | |
| Üldist | |
| Seis | Ei ole kasutusel |
| Asukoht |
 Läti |
| Alg- ja lõpp-punkt |
Heinaste Smiltene |
| Opereerimine | |
| Avati | 14. august 1911 |
| Suleti | 2000 |
| Tehniline | |
| Rööpmelaius | 750 mm |
| Elektrifitseeritud | Ei |
Peatused Ainaži–Smiltene raudteel muuda
Heinaste raudteejaam- Salace
- Lagaste, Punčuri, Punguri
- Zonepe, Sonepi (jaam avati aastal 1918)
- Mežkadaga, Rozeni
- Pāle, Sepküll (tegemist oli sõlmjaamaga, kust hargnes Staicelesse viiv raudtee)
- Ārciems, Erkul
- Puikule, Puiķele (aastast 1935 oli tegemist sõlmjaamaga, mis oli ühine Tallinna–Pärnu–Riia raudteega)
- Ozoli, Lappier, Ozolmuiža
- Kauguri
- Dikļi (peatus avati aastal 1920)
- Dauguļi, Daugeln
- Zilaiskalns, Mojan
- Kocēni, Kokenhof
- Jāņuparks, Valmiera II
- Valmiera, Wolmar (tegemist oli sõlmjaamaga, mis oli ühine Valga–Riia raudteeliiniga)
- Cempi
- Jaunvāle, Neusackenhof, Sackenhof, Vāle
- Biksēja, Wilkenpahlen, Trikāta
- Stariņi, Starrin
- Smiltene
Ajalugu muuda
Raudteed hakati kavandama aastal 1902, mil moodustati Valmiera Kitsarööpmelise Raudtee selts. Projekti taga olid Vidzeme mõisnikud, eriti aga Smiltene mõisa omanik Paul von Lieven. Raudtee kavandati kitsarööpmelisena, kuna laiarööpmelised raudteed sel perioodil üldiselt riigistati. Ehituse tähtsamad finantseerijad olid Kocēnis asuv õllevabrik ja Staiceles asuv paberivabrik. Ehituseks pidi selts ostma 74 600 rubla eest ostma 340 hektarit maad, lisaks eraldas Valmiera linnavalitsus raudtee tarbeks 13,3 hektarit maad. 14. augustil 1911 avati Valmiera ja Smiltene vaheline raudteelõik, sama aasta oktoobriks jõuti ehitustöödega Puikule jaamani. Rongiliiklus avati selles osas siiski hiljem, sest sild üle Koiva jõe valmis alles 11. detsembril. Reisivaguneid raudteel algselt ei olnud, reisijad sõitsid algul kaubavaguneis, pilet maksis 69 kopikat. Detsembris saabusid liinile esimesed modernsed reisivagunid, millel oli ka auruga töötav küttesüsteem. Täies pikkuses avati raudtee 12. augustil 1912. [1] Järgmisel aastal avati ka haruteed ehitust põhiliselt finantseerinud tööstusettevõtete juurde.
Rongiliiklus raudteel oli algselt ajastatud nii, et reisijatel oleks võimalus Valmiera jaamas Riia ja Pihkva vahel sõitvatele rongidele ümber istuda. Läti vabadussõda peatas Valmiera ja Heinaste vahelise rongiliikluse, kuna üle Koiva jõe viiv raudteesild lasti õhku. Lahingutes kasutasid seda raudteed ka Eesti soomusrongid, hiljem oli see üks esimesi raudteid, mis täielikult läks Läti Vabariigi kontrolli alla.
Pärast sõda teenindas sealset raudteeliini algselt Läti Raudtee, kellele raudtee aastast 1919 ka ametlikult kuulus, ent aastast 1924 võttis raudtee rajanud eraettevõte Valmiera Kitsarööpmelise Raudtee selts liikluse korraldamise taas üle. Seltsil oli kuus auruvedurit, kaks pagasivagunit, 11 reisivagunit 64 istekohaga, 26 platvormvagunit, 28 kaubavagunit ja 19 loomavagunit. Sõit Valmierast Smiltenesse kestis poolteist tundi, Valmierast Heinastesse aga viis tundi. Peamisteks veetavateks kaupadeks olid puit, kivisüsi, kartulid, kivid, sõnnik ja või. Aastal 1928 lasi selts Valmieras reisiveoks ehitada tammepuidust sisustusega 34 istekohaga mootorvaguni.[2]
Aastal 1929 kujunes sõlmjaamaks ka Puikule raudteejaam, kui rajati Riiast Ruhja viiv raudtee. Teise maailmasõja ajal rajasid Saksa väed ühenduse Heinaste raudteejaama ja Ikla raudteejaama vahele. Aastal 1944 lasksid taganevad Saksa väed Valmiera ja Smiltene vahel mitmed jaamahooned õhku, samuti õhiti üle Briede jõe viiv sild. Pärast sõda allutati raudtee Balti raudtee Pärnu raudteesõlmele ning alustati rongiliiklust Pärnu ja Valmiera vahel.[3]
Teise maailmasõja järel anti raudteel eelis kaubaveostele, reisiliikluse korraldamisel hakati eelistama busse. Põhiliselt veeti sel raudteel puitu, ehitusmaterjale ja turvast. Valmiera ja Smiltene vaheline lõik suleti aastal 1970, Heinaste ja Pāle vaheline lõik aastal 1977. Aastal 1979 suleti Staicele ja Puikule vaheline lõik ja Valmiera-Dauguļi vaheline lõik. Ainsana jäi toimima Dauguļi ja Puikule vaheline lõik, mida kasutati siis vaid kaubaveoks ehk Zilaiskalnsis asuva turbavabriku teenindamiseks. See viimane lõik suleti liikluseks aastal 2000, ühtlasi võeti üles ka rööpad. Aastaks 2000 olid raudteest järgi jäänud vaid kaks haruteed – esimene asus Puikule ja teine Zilaiskalnsi juures. Varem raudteega ühenduses olnud haruteid kasutati turbaväljadelt turba autodele ümberlaadimise kohtadesse vedamiseks.
Pāle-Staicele harutee muuda
Harutee avati juba aastal 1913 ja see teenindas Staicele paberivabrikut. Aastal 1925 alustati amortiseerunud raudteel remonditöid ja aasta lõpuks võis seal regulaarseid kaubavedusid alustada. Aastal 1927 avati Staicele raudteejaam. Jaama valmimisel hakati sellele teele kavandama ka reisirongiliiklust, mis samal aastal ka teoks sai.[4] Aastal 1935 avati sellele teel veel ka Pavāri raudteepeatus.[5]
Viited muuda
- ↑ Latvijas dzelzceļi 1918-1938. Rīga: Valsts dzelzceļu izdevniecība, 1938.
- ↑ Pa bānīša takām… Šaursliežu dzelzceļa Smiltene – Ainaži apraksts Ineta Amoliņa historia.lv, 2010
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. Rīga: Jumava, 2009. Lk 116
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 118. lk.
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 120. lk.