Afarite ja Issade Territoorium
Prantsuse Afarite ja Issade Territooriumiks (prantsuse: Territoire français des Afars et des Issas) nimetati tänapäeva Djibouti ala aastatel 1967–1977, kui see oli veel Prantsusmaa võimu all. Enne seda tundi ala Prantsuse Somaalimaa (Côte française des Somalis) nime all.
|
Prantsuse Afarite ja Issade Territoorium 1967–1977 | |||||||
 Territooriumi asukoht tänapäeva kaardil | |||||||
| Valitsusvorm | Prantsusmaa ülemerepiirkonnad | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Prantsusmaa | ||||||
| Ülemkomissar |
Louis Saget (1967–1969) Dominique Ponchardier (1969–1971) Georges Thiercy (1971–1974) Christian Dablanc (1974–1976) Camille d'Ornano (1976–1977) | ||||||
| Pealinn | Djibouti | ||||||
| Religioon |
Islam Kristlus | ||||||
| Pindala | 23 200 | ||||||
| Rahvaarv | 367 210 (1971) | ||||||
| |||||||
| Riigikeeled |
Prantsuse Araabia Somaali Afari | ||||||
| Rahaühik | Prantsuse Afarite ja Issade frank | ||||||
| |||||||
Ajalugu muuda
Vahemikus 1862–1894 kutsuti maa-alasid Tadjoura lahest põhjas Obock'iks ning seal valitsesid somaali ja afari sultanid, kellega Prantsusmaa aastatel 1883–1887 mitmeid lepinguid sõlmis, et piirkonda endale tugipunkt seada. Aastal 1894 seadis Léonce Lagarde piirkonnas üles püsiva haldusvalitsuse ning pani piirkonnale uue nime – Côte française des Somalis (Prantsuse Somaalimaa). Selle nime all püsis territoorium kuni 1967. aastani.
1958. aastal, kaks aastat enne naaberriik Somaalia iseseisvumist, viidi territooriumil läbi referendum, millega otsustati, kas liituda Somaali vabariigiga või jääda Prantsuse võimu alla. Referendumiga jäädi Prantsusmaa osaks, suuresti tänu afari rahvusest kohalike ning territooriumil resideerivate eurooplaste häältele. Levisid ka süüdistused hääletustulemuste võltsimise kohta. Suurem osa somaalidest pooldas ühendatud Somaaliaga liitumist, mille oli välja pakkunud Mahmoud Harbi, omavalitsuse volikogu asepresident. Oktoobris 1960 surid mitmed tema liitlased saladuslikus lennuõnnetuses, olles tagasiteel Hiinast Somaaliasse.
1966. aastal lükkas Prantsusmaa tagasi ÜRO ettepaneku anda Prantsuse Somaalimaale iseseisvus. Sama aasta augustis toimunud tollase Prantsuse presidendi Charles de Gaulle'i ametlik visiit võeti vastu meeleavalduste ja mässuga tänavatel. Meeleavalduste tulemusel andis de Gaulle korralduse läbi viia veel üks referendum.
19. märtsil 1967 toimus teine rahvahääletus, mille eesmärk oli selgitada territooriumi saatus. Esialgsed tulemused toetasid jätkuvat kuid nõrgemat suhet Prantsusmaaga. Hääletustulemused jagati rahvuse põhjal gruppidesse, kohalikud somaalid hääletasid iseseisvuse poolt, et lõpuks liituda Somaaliaga, afarid soovisid jätkata Prantsuse võimu all. Siiski varjutasid hääletustulemusi suuresti teated tulemuste võltsimistest. Prantsuse võimud kuulutasid koguni 10 000 somaali hääled kehtetuks, ettekäändeks toodi kehtivate dokumentide puudumine. ÜRO hinnangul oli somaali piirkondades liigselt kehtetuid hääli, mis viitas tulemustega manipuleerimisele. Kuigi territoorium oli sel ajal asustatud 58 240 somaali ja 48 270 afari poolt, on ametlikes andmetes toodud vaid 14 689, kellel oli luba valida (afareid oli 22 004). Somaali esindajad süüdistasid prantslasi ka tuhandete afarite sissetoomist piirnevast Etioopiast, et võimalusi veelgi rohkem enda kasuks pöörata. Prantslased eitasid sellist tegevust ning väitsid et afareid oli niigi piirkonnas rohkem. Rahvahääletuse tulemuste avalikustamise tulemusel tekkis mitmel pool rahutusi, mille käigus oli ka hukkunuid. Prantsusmaa suurendas selle tulemusel oma sõjalist kohalolu piirkonnas.
Peagi pärast referendumit, 1967, nimetati ala ümber Territoire français des Afars et des Issas. See oli nii suure kohaliku afari populatsiooni tunnustamiseks kui ka somaalide osatähtsuse vähesuse väljendamiseks (issad on somaalide alamklann).
Prantsuse Issade ja Afarite territoorium erines Prantsuse Somaalimaast ka valitsuse struktuuri poolest, kindralkuberneri positsioon muudeti ülemkomissariks. Seati üles ka üheksaliikmeline valitsuse nõukogu.
Pidevalt suurenava somaali osatähtsuse pärast vähenesid Prantsusmaa võiduvõimalused potentsiaalsel kolmandal referendumil veelgi. Koloonia, mis oli Prantsusmaa viimane koloonia Aafrikas, ülalpidamise kõrge hind oli veel üks põhjus, mis pani vaatlejad kahtlema prantslaste soovis territooriumi enda riigi alla jätta.
27. juunil 1977 toimus kolmas rahvahääletus. 98,8% hääletanutest pooldasid iseseisvust. Sellega sai Djibouti ametlikult iseseisvaks. Hassan Gouled Aptidon, poliitik, kes oli iseseisvuse eest võidelnud juba 1958. aasta referendumil, sai riigi esimeseks presidendiks (1977–1999).