Aed-liivatee

taimeliik

Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) on huulõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane igihaljas poolpõõsas.

Aed-liivatee

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Huulõielised Lamiaceae
Perekond Liivatee Thymus
Liik Aed-liivatee
Binaarne nimetus
Thymus vulgaris
L. 1753
Sünonüümid
  • Origanum thymus Kuntze
  • Origanum webbianum (Rouy) Kuntze
  • Thymus baeticus var. prostratus Boiss. ex Lacaita
  • Thymus chinensis K.Koch
  • Thymus ilerdensis González ex Costa
  • Thymus sublaxus Rouy
  • Thymus vulgaris var. capitatus Willk.
  • Thymus vulgaris var. latifolius Sennen
  • Thymus vulgaris subsp. palearensis (O.Bolòs & Vigo) O.Bolòs & Vigo
  • Thymus vulgaris var. palearensis O.Bolòs & Vigo
  • Thymus vulgaris var. verticillatus Willk.
  • Thymus vulgaris subsp. vulgaris
  • Thymus webbianus Rouy
  • Thymus webbianus var. prostratus (Boiss. ex Lacaita) O.Bolòs & Vigo
  • Thymus × welwitschii subsp. 'ilerdensis (González ex Costa) Nyman
  • Thymus zygis subsp. ilerdensis (González ex Costa) Nyman[1]

Välimus muuda

Aed-liivatee on 30–40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.

 
Aed-liivatee illustratsioon raamatust "Köhler's Medizinal-Pflanzen" (1887)

Levila muuda

Pärit Vahemere maadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud kultuurtaim.

Kasvukoht muuda

Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta.

Kasutamine muuda

Aed-liivateed kasutatakse ravimtaimena ning kulinaarias, kus ta on peamiselt tuntud tüümiani nime all.

Aed-liivatee lehti ja noori võsusid võib koguda terve vegetatsiooniperioodi kestel. Varjulises õhurikkas kohas kuivab ürt kiiresti, kasutamisel tuleks arvestada, et kuivatatud taimel on tugevam maitse kui värskel.

Erinevalt paljudest teistest maitsetaimedest, säilitab tüümian oma meeldiva maitse ka pikal kuumutamisel, seega on ta ideaalne suppide, hautiste, tomatikastme ja puljongite maitsestamisel. Eriti hästi sobib tüümian lambalihaga. Tüümian on nii Provence'i ürdisegu ehk Herbes de Provence '​i kui ka bouquet garni komponent.

Aed-liivatee mõjub seedimist soodustavalt, puhitustevastaselt, antiseptiliselt ja rahustavalt. Kompresside ja lahustena aitab väikeste haavade, muljumiste ja paisete ravimisel. Tee aitab tõhusalt köha, bronhiidi, angiini jm korral.

Aed-liivatee droog muuda

Aed-liivatee ürti (Thymi herba) kogutakse ja kuivatatakse sama moodi nagu nõmm-liivateed, maha lõidatakse 10–15 cm pikkused varretipud.[2]

Euroopa farmakopöa järgi koosneb droog kuivatatud maapealsetelt osadelt eraldatud lehtede ja õite segust ja peab sisaldama eeterlikku õli (Thymi aetherolum) vähemalt 1,2% ja õli peab omakorda sisaldama vähemalt 40% tümooli ja karvakrooli.[2]

Tüümianiõli muuda

  Pikemalt artiklis Tüümiani eeterlik õli

Aed-liivatee sisaldab rikkalikult tüümiani eeterlikku õli, mis leiab kasutamist nii kosmeetikatööstuses kui meditsiinis.

Eeterliku õli seespidise kasutamise vastunäidustused on rasedus, soolepõletik ja südamepuudulikkus.[2]

Tarbimisega kaasnevaid ohtusid seostatakse tümooliga, mis suurtes annustes (0,3–0,6 g) seespidiselt kasutatuna võib põhjustada iiveldust, oksendamist, krampe ja koomat, kuni südame- ja/või hingamistegevuse blokeerimiseni välja.[2]

Aed-liivatee ekstraktid muuda

Aed-liivatee metanooli- ja vesiekstraktil on in vitro katsetes inhibeeriv toime tuberkuloosi mükobakteri isolaadile H37Rv.[3][4]

Ajalugu muuda

Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel.

Vanad kreeklased pühendasid taime armastus- ja ilujumalannale Aphroditele.[2] Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka Alpidest põhja poole.

Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest[5].

Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, olnud teistele taimedele lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitab liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust[6].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Thymus vulgaris L., veebiversioon (vaadatud 30.06.2015)(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 913-914, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  3. Adelina Jiménez-Arellanes, Rosa Martinez, Rosa García jt, Thymus vulgaris AS A POTENCIAL SOURCE OF ANTITUBERCULOUS COMPOUNDS, Pharmacologyonline 3: 569-574 (2006), veebiversioon (vaadatud 30.06.2015)(inglise keeles)
  4. Lall N, Meyer JJ., In vitro inhibition of drug-resistant and drug-sensitive strains of Mycobacterium tuberculosis by ethnobotanically selected South African plants., J Ethnopharmacol. september 1999;66(3):347-54, veebiversioon (vaadatud 30.06.2015)(inglise keeles)
  5. McVicar, J., Suuri Yrttikirja, WSOY, Helsinki, 2004
  6. Raal, Ain. "Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest", Valgus, 2005

Välislingid muuda