Adolf von Harnack

Adolf von Harnack (kuni 1914 Adolf Harnack) (7. mai 1851 Tartu, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik10. juuni 1930 Heidelberg, Saksamaa) oli baltisaksa päritolu teoloog ja kirikuloolane, keda on peetud tähtsaimaks protestantlikuks teoloogiks, kirikuloolaseks ning teadustöö organisaatoriks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Saksamaal.

Adolf von Harnack

Elulugu muuda

Harnack õppis 18691872 Tartu Ülikoolis teoloogiat, jätkas õpinguid Leipzigi ülikoolis ning kaitses seal doktorikraadi ja habilitatsiooniväitekirja. 1874 sai ta Leipzigis eradotsendiks ja hakkas pidama loenguid. Tema loengud gnostitsismist ja apokalüpsisest äratasid teadusringkondade tähelepanu ning 1876 määrati ta Leipzigi ülikooli erakorraliseks professoriks. 1879 kutsuti ta Giesseni ülikooli korraliseks kirikuajaloo professoriks. 1886 kutsuti Harnack Marburgi ülikooli ja 1888 Berliini ülikooli, hoolimata konservatiivsemate kirikutegelaste protestist, kus ta tegutses kuni 1924. aastani.

Adolf Harnack võeti 1890. aastal Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks. Aastatel 19051921 oli ta Saksamaa tähtsaima teadusraamatukogu (Berliini Kuningliku raamatukogu) peadirektor. Tema ettepanekul rajati Saksamaa tähtsaim teadusarenduskeskus, mille algne nimi oli Keiser Wilhelmi Ühing, aga mis tänapäeval on tuntud Max Plancki Ühinguna. Harnack oli aastatel alates 1911 kuni surmani selle teadusarenduskeskuse esimene president.

Adolf Harnack pooldas Saksamaa astumist Esimesse maailmasõtta ning kirjutas alla avalikule kirjale, milles toetas Saksamaa eesmärke sõjas ja nende saavutamist sõja abil. 1914 tõstis Saksamaa keiser Wilhelm II Harnacki rüütliseisusse ja andis talle pärandatava aadlitiitli.

Adolf Harnack oli korporatsioon Livonia vilistlane.

Vaated muuda

Harnack nõudis oma töödes täielikku vabadust kiriku ajaloo ja Uue Testamendi uurimisel. Varem olid seal tabuteemad, mida ei tohtinud kriitiliselt uurida. Ta ei usaldanud spekulatiivset teoloogiat, ei ortodoksset ega liberaalset lähenemist. Kuigi 4 evangeeliumi oli juba 2. sajandil elanud Lyoni piiskopi Irenaeuse ajast peale kanooniliseks peetud, lükkas Harnack tagasi Johannese evangeeliumi ega tunnistanud seda usaldusväärse ajalooallikana Jeesuse elu kohta. Ta eitas imede võimalikkust, kuid pidas võimalikuks, et Jeesus oli võimekas arst, kelle tööd võisid teised inimesed imeliseks pidada.

Isiklikku muuda

Harnacki isa Theodosius Harnack oli Tartu Ülikooli praktilise (ja lühiajaliselt ka süstemaatilise) teoloogia õppejõud. Ema Anna Carolina Maria, neiupõlvenimega Ewers, oli Tartu Ülikooli rektori Gustav Ewersi tütar. Ema suri 1857 viienda lapse sünnitamisel. Adolfi kaksikvend Axel von Harnack (1851–1888) oli matemaatikaprofessor. Vend Erich Harnack (18521915) oli farmakoloogiaprofessor ja vend Otto Harnack (1857–1914) kirjandusteadlane.[1]

Adolf Harnack abiellus 27. detsembril 1879 Amalie Thierschiga ja sellest abielust sündis 7 last, kellest 6 elasid täiskasvanuks. Tema poeg Ernst von Harnack (1888–1945) oli antifašist ja vastupanuliikumise tegelane, kes osavõtu tõttu 20. juuli vandenõust mõisteti surma ja hukati.

Teosed muuda

  • "Lehrbuch der Dogmengeschichte". 3 kd. 1886–1890 (4. Aufl. 1909/1910)
  • "Die Mission und Ausbreitung des Christentums in den ersten drei Jahrhunderten". Leipzig 1902 (4. Aufl. 1924)
  • "Geschichte der altchristlichen Literatur". 3 kd. Leipzig 1893–1904
  • "Das Wesen des Christentums". Leipzig 1900 (kordusväljaanne 2007)
  • "Reden und Aufsätze". 7 kd. Gießen 1904–1930
  • "Marcion. Das Evangelium vom fremden Gott". Leipzig 1921 (2. Aufl. 1924)
  • "Kleine Schriften zur Alten Kirche", hrsg. v. J. Dummer. 2 kd. Leipzig 1980.
  • "Adolf von Harnack: liberal theology at its height". Minneapolis, 1991.

Eesti keeles muuda

  • Adolf von Harnack 2001. "Tartu saksa ülikool, tema saavutused ja tema häving". Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Siret Rutiku. Akadeemia nr 11.
  • Adolf von Harnack 2009. Kristluse olemus. Tartu: Ilmamaa. Saksa keelest tõlkinud Anne Burghardt.

Sissejuhatavat eesti keeles muuda

  • Arne Hiob: "Adolf von Harnack ja tema "Kristluse olemus"", saatesõna teosele Adolf von Harnack 2009. Kristluse olemus. Tartu: Ilmamaa: 245–271
  • Adolf Martin Ritter: "Adolf von Harnack ja küsimus kristluse olemusest, vaadelduna vanakiriklikust perspektiivist", tõlkinud Siret Rutiku, Akadeemia nr. 11-2001, 2332–2348

Viited muuda

Välislingid muuda