See artikkel räägib Peirce'i ja tema järgijate mõistest; teadusfilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Parima seletuse järeldamine; füsioloogia mõiste kohta vaata artiklit Abduktsioon (füsioloogia)

Abduktsioon (inglise keeles abduction) on Charles Sanders Peirce'i järgi deduktsioonist ja induktsioonist erinev järeldamise viis, mille korral eeldustest järeldatakse äraarvamise teel lõppjäreldus, mis eeldusi seletab.

Abduktsioon on Peirce'i järgi "seletushüpoteeside kujundamise protsess. See on ainus loogiline operatsioon, mis toob sisse mingi uue idee" (CP 5.172). Abduktsioon hõlmab "kõik operatsioonid, millega luuakse teooriaid ja kontseptsioone" (CP 5.590). Abduktsiooni järel kasutatakse deduktsiooni, millega tuletatakse abduktsiooni tulemustest kontrollitavaid järelmeid, ja induktsiooni, mille abil otsustatakse abduktsiooni tulemusel saadud hüpoteeside üle selle järgi, kui paljud kontrollitavad järeldused verifitseeriti.

Gerhard Schurz (2008) pooldab Peirce'i vaimus abduktsioonimõistet ning esitab abduktsioonimustrite tüpoloogia. Ta peab abduktsioonimustrit otsingustrateegiaks, mis viib mõistliku aja jooksul kõige paljutõotavama seletusoletuseni, mida seejärel hakatakse kontrollima, (Schurz 2008:205).

Filosoofidel on üldiselt olnud raske saada Peirce'i mõistest sidusat pilti. Harry Frankfurt (1958) küsib, milles seisneb seletushüpoteeside leiutamise loogilisus. Peirce'i järgi (CP 5.189) on abduktsioon loogiline sellepärast, et see on paigutatav järgmisse arutlusskeemi:

  • Vaadeldakse üllatavat fakti C.
  • Kui A oleks tõsi, oleks C loomulik.
  • Järelikult on alust kahtlustada, et A on tõsi.

Frankfurt juhib tähelepanu sellele, et selles arutluses ei sünni uut ideed, sest A esineb juba teises eelduses. Frankfurti arvates on paljudest Peirce'i kirjakohtadest võimalik välja lugeda, et Peirce'i abduktsiooni käigus mitte ei leiutata hüpoteese, vaid võetakse hüpoteese vastu edasise uurimise vääriliste kandidaatidena. Valikukriteeriumiks on see, et on alust kahtlustada, et hüpotees on tõene. See alus seisneb selles, et kui see hüpotees peaks paika, siis vaadeldud faktid oleks loomulikud. Frankfurt leiab, et niiviisi mõistetud abduktsioon siiski ei tööta. Nagu möönis ka Peirce, võivad antud faktile või faktide komplektile seletuseks olla lõpmata paljud hüpoteesid. Sellepärast saab vaevalt olla piisavat tingimust mõne hüpoteesi vastuvõtmiseks edasiseks uurimiseks. Frankfurti järgi näitab abduktsioon tegelikult ainult, et mingi propositsioon on tõesti hüpotees. Igor Douven[1] leiab, et pole sugugi selge, et antud fakti seletamine on sama mis selle fakti "loomulikuks" tegemine. Talle tundub mõistlik tõlgendada antud fakti "loomulikuks" tegemist selle fakti rahuldava seletamisena. Rahuldavat seletust andvaid hüpoteese on võib-olla ikkagi ainult käputäis, nii et need saab uurimise alla võtta.

Tänapäeval nimetatakse teadusfilosoofias abduktsiooniks sageli parima seletuse järeldamist. Viimast kasutatakse olemasolevate teooriate hindamisel (seda kasutatakse õigustuskontekstis), Peirce'i mõistes abduktsioon aga on selles seoses teooriate loomise vahend (seda kasutatakse avastuskontekstis). Peirce ei räägi ka midagi sellest, et mõni seletus oleks parim.

Abduktsioon parima seletuse järeldamise mõttes muuda

  Pikemalt artiklis Parima seletuse järeldamine

Abduktsioon on loogiline arutlus, mille käigus jõutakse tõendusmaterjali põhjal laiema järelduseni,[2] liikudes eelduste juurest parima saadaval oleva seletuseni. Termini "abduktsioon" võttis loogikas kasutusele ameerika filosoof Charles Sanders Peirce.

Abduktiivse arutluse näide:

  • Kui oled ilma vihmavarjuta õues, teeb vihm sind märjaks.
  • Septembris sajab tihti.
  • Mati tuleb sageli jalgsi töölt koju.
  • Nägin Matit märjana koju jõudmas (on september).
  • Järeldus: väljas sajab.

Arutluses on esimesel kohal üldtunnustatud fakt ning ülejäänu on empiiriline tõendusmaterjal. Järeldust saab põhjendada sellega, et see on ratsionaalne ja tõenäoline, ehkki on võimalik, et naabri juurde on äsja kolinud üleannetu poisijõmpsikas hiigelsuure veepüssiga. Vihmasaju-hüpoteesi saab õigustada sellega, et poisijõmpsikas oleks "juhuslik ja tundmatu jõud", vihm aga on midagi täiesti tavalist.

Abduktiivne arutlus ei ole deduktiivselt kehtiv, sest tõesed eeldused ei vii tingimata tõeste järeldusteni. Tavaliselt on järeldus siiski piisavalt tõenäoline ja praktilistel kaalutlustel põhjendatakse teaduslikke seletusi ja teooriaid tihti abduktiivselt.

Abduktiivse kriitikaga kontrollitakse, kui hästi mõni teooria olemasoleva tõendusmaterjali ja taustaoletustega kokku sobib, kusjuures teooria ei pruugi järelduda eeldustest vältimatult. Abduktiivses arutluses kaitstakse teooriat argumendiga, et see seletab kõige paremini olemasolevat tõendusmaterjali.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Peirce on Abduction, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2011
  2. Simon Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tõlkinud Märt Väljataga ja Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund, 2002.

Kirjandus muuda

Pragmatism Network, 2010.

Välislingid muuda