Aafrika Rahvuskongress

See artikkel räägib Lõuna-Aafrika Vabariigi parteist; Põhja-Rodeesia ja Sambia partei kohta vaata artiklit Aafrika Rahvuskongress (Sambia); Lõuna-Rodeesia partei kohta vaata artiklit Aafrika Rahvuskongress (Lõuna-Rodeesia)

Aafrika Rahvuskongress (inglise African National Congress, lühend ANC) on Lõuna-Aafrika Vabariigi partei (varem rahvuslik vabastusliikumine), riigi suurim ja vanim poliitiline organisatsioon.

Partei esimees on 2017. aastast Cyril Ramaphosa. Aastatel 2007–2017 oli sellel ametikohal Jacob Zuma.

See asutati 1912 eesmärgiga võidelda rahva enamuse võimu eest (valgete vähemuse võimu vastu), demokraatia eest ning maa ja omandi õiglase jaotamise eest.

Algne nimi oli South African Native National Congress, praegust nime kannab ta 1923. aastast.

Aastal 1948 seati konkreetseks eesmärgiks apartheidi kaotamine. Rahvuskongress koondas kõiki lõuna-aafriklasi, kes olid apartheidi vastu.

Võitlusvahendid olid alguses mittevägivaldsed. Korraldati rahumeelseid protestiavaldusi, streike ja demonstratsioone. Oma nägemused esitati 1955 dokumendis nimega Freedom Charter.

Et 1950ndateks polnud eesmärke saavutatud ja apartheidisüsteem muutus hoopis rangemaks, otsustas Rahvuskongress pärast 1960. aasta Sharpeville'i veresauna 1960ndate alguses alustada relvastatud vabadusvõitlust.

Aprillist 1960 kuni 1990. aastani oli partei keelatud ning selle juhid olid vangis või eksiilis.

Aastal 1960 sai Rahvuskongressi juht Albert Luthuli Nobeli rahuauhinna.

Aastal 1961 alustas partei relvastatud tiib Umkhonto we Sizwe Nelson Mandela, Govan Mbeki ja Oliver Tambo juhtimisel relvastatud võitlust. Suvel 1963 arreteeriti esimene Rahvuskongressi juht. Partei kogu tippjuhtkonda, sealhulgas Nelson Mandelat, süüdistati riigireetmises ja nad mõisteti eluks ajaks vangi.

Välismaal, eriti Tansaanias ja Angolas, õpetati välja tuhandeid sissisõdalasi, kellest paljud saadeti salaja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Nad tegelesid sabotaažiga ja ründasid politseid, sõjalisi objekte ja infrastruktuuri. Eriti aktiivne oli Umkhonto we Sizwe 1980ndatel. Vastuseks sellele ründas Lõuna-Aafrika Vabariik arvatavaid sisside baase naabermaades.

Rahvuskongressi peakorter eksiilis oli Sambias Lusakas.

Et apartheidivastasel võitlusel oli rahvusvaheline toetus, otsustas valitsus Frederik Willem de Klerki juhtimisel 1990 Aafrika Rahvuskongressi keelu alt vabastada. Organisatsiooni peakorter viidi üle Johannesburgi. Relvastatud võitlus lõpetati. Vangistatud juhid vabastati. Rahvuskongressi liikmed, sealhulgas sõdurid, naasid kodumaale ja hakkasid Rahvuskongressi organisatsiooni taas üles ehitama. Vabastatud Nelson Mandela juhtimisel alustas Rahvuskongress valitsusega läbirääkimisi apartheidivabale demokraatiale üleminekuks. Rsahvuskongressist kujunes partei, mis osales esimestel vabadel valimistel 1994.

7. detsembril 1993 kaotati valgete valitsus ja moodustati üleminekunõukogu Transitional Executive Council, mille ülesandeks oli tagada demokraatlikud ja vabad valimised.

Valimiskampaania ajal avaldas Mandela hoolimata suurest toetusest Rahvuskongressile soovi kaasata valitsusse nii palju erinevaid poliitilisi ja rahvusrühmi kui võimalik. Rahvuskongressi keskne valimisteema oli majanduslik ülesehitamine.

1994. aasta valimistel 26.–29. aprillil, kus esimest korda oli kõigil rahvarühmadel hääleõigus, sai partei 62,6% häältest. Riigi presidendiks sai 9. mail 1994 partei juht Nelson Mandela. Teise valimistulemuse saavutas Rahvuslik Partei, kes sai 20,4% häältest.

Pärast valimisvõitu avaldas Mandela soovi moodustada lepituseks lai koalitsioonivalitsus.

Rahvusliku Partei ja Rahvuskongressi ühiselt koostatud põhiseaduseelnõu leidis vastuseisu rahvuslastelt, sealhulgas Gathsa Buthelezi Inkatha Vabaduse Parteilt ja kindral Constand Viljoeni Vabadusrindelt (Vryheidsfront) ning afrikandrite rühmadelt, kes pooldasid relvastatud vastupanu. Suurim väljakutse uuele valitsusele oli apartheidi majanduslikust ja poliitilisest pärandist ülesaamine.

Aastal 1997 astus Mandela Rahvuskongressi juhi kohalt ja 1999 Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi kohalt tagasi. Mõlemad ametikohad läksid üle Thabo Mbekile.

Ka hilisematel valimistel on saadud parlamendis absoluutne enamus. 2004. aasta valimistel saadi 69,7% häältest, mis andis 400 parlamendikohast 279.

Aastal 2007 kaotas Mbeki Rahvuskongessi esimehe koha Jacob Zumale, kes 9. mail 2009 sai ka presidendiks.

2009. aasta valimistel saadi 65,9% häältest.

Aafrika Rahvuskongressi esimehed muuda

1967–1991 Oliver Tambo
1991–1997 Nelson Mandela
1997–2007 Thabo Mbeki
2007–2017 Jacob Zuma
2017– Cyril Ramaphosa

Välislingid muuda

Partei koduleht (inglise keeles)