1955. aasta Le Mansi 24 tunni võidusõit

1955. aasta Le Mansi 24 tunni võidusõit oli 23. Le Mansi 24 tunni võidusõit ja FIA 1955. aasta sportautode maailmameistrivõistluste (World Sportscar Championship) neljas etapp. Võistlus toimus 11.–12. juunil 1955 Prantsusmaal Sarthe'i ringrajal See on läinud ajalukku kui maailma kõige ohvriterohkeim võidusõit, mis nõudis 84 inimelu.

1955. aastal oli eelmise kahe hooaja võitja Ferrari saanud endale rivaali uustulnukast Mercedes-Benzi näol. Mercedese võidusõiduautodel 300 SLR võistlesid mitmed legendaarsed võidusõitjad – Stirling Moss, Juan Manuel Fangio, John Fitch, Karl Kling, André Simon ja Pierre Levegh. Hooaja eelmise etapi, 1. mail 1955 Itaalias toimunud Mille Miglia 1000 miili sõidul saavutasidki Stirling Moss ja Juan Manuel Fangio kaksikvõidu.

Mercedes-Benzi võidusõiduauto kere oli tehtud ülikergest magneesiumsulamist Elektron (90% magneesium, 9% alumiinium, 1% muud metallid), mis vähendas auto kaalu. Autol puudusid aga ketaspidurid – toonane tipptase, olid aga trummelpidurid ning lisaks tagaosas õhkpidur – suur sirm auto tagaosas, mida juht sai üles tõsta, ning mis suurendas õhutakistust.

Tänapäevased ohutusnõuded olid 1955. aastal tundmatud – 1923. aastal, kui Le Mansi rajal toimus esimene 24 tunni sõit, olid võidusõiduautode tippkiirused veel keskmiselt 100 km/h, aga 32 aastat hiljem olid need kolmekordistunud. Ka puudusid autodel turvavööd, kuna sõitjad eelistasid saada pigem autost välja lennutatud, kui jääda lõksu põlevasse või vigastatud autosse.

Võidusõidule oli end kirja pannud 87 meeskonda, kellest 70 tuli kohale, proovides kvalifitseeruda 60 koha hulka.

Võidusõit algas 11. juunil kell 16:00.

Prantslaste iidol Pierre Levegh sõitis Mercedes-Benzi autoga number 20. Tema partneriks oli ameeriklane John Fitch. Kella 18 paiku, võidusõidu 2. tunnil, olles 35. ringil, jälitades sõidu liidrit, Jaguar D-Type autol sõitnud Mike Hawthorni, sattus Levegh õnnetusse boksialale sõites. Hawthorn, olles just mööda sõitnud Lance Macklini aeglasemast Austin-Healey 100 autost, pidurdas, et mitte boksialast mööda sõita. Kuna tema Jaguaril olid ketaspidurid, sai ta kiiremini autot aeglustada kui teised, kelle autod olid trummelpiduritega. Hawthorni järsu pidurduse tõttu pidurdas kohe ka Macklin. Üritades Hawthorni autole otsasõitu vältida, keeras ta raja keskele, kuid ei märganud kahte lähenenud Mercedest, mida juhtisid Pierre Levegh ja Juan Manuel Fangio. Levegh, olles Fangiost ees, ei jõudnud reageerida, ning sõitis kiirusel 240 km/h Lance Macklini Austin-Healey vastu. Austin-Healey langeva joonega tagaosa moodustas otsekui trampliini, mis lennutas Leveghi auto õhku. Auto maandus raja äärde lükatud liivavalli, kuid auto mitmed osad – esiosa kate, esisild ja mootor – lendasid pealtvaatajate hulka, tappes paljusid. Levegh lendas autost välja ja maandus pea peale ning hukkus kohapeal. Tema Mercedese kütusepaak lõhkes, ning sealt lekkis kütust põlevale kerele, mis kõrge magneesiumisisalduse tõttu oli väikese süttimistemperatuuriga. Magneesiumsulamist kere süttis tulise valge leegiga, lennutades laiali põlevaid kilde. Kuna tuletõrjujad ei osanud tegeleda magneesiumitulekahjudega, valasid nad tule peale vett, mis aga leekidele veel jõudu juurde andis. Autovrakk põles mitu tundi. Kokku hukkus õnnetuses 84 pealtvaatajat ja vigastada sai rohkem kui 120.

Fangio suutis Macklini Austin-Healeyt napilt vältida. Macklin sõitis ka barjääri Leveghi auto vraki juures, tappes ühe pealtvaataja, kuid pääses vigastusteta.

Võidusõit jätkus. Korraldajad kartsid, et katkestamise korral võivad lahkuvad rahvamassid teed ummistada, takistades nii päästeteenistuse ja kiirabi õnnetuskohta jõudmist.

Kesköö paiku helistas Mercedese insener Rudolf Uhlenhaut John Fitchi soovitusel Stuttgardi Daimler-Benzi peakorterisse. Kaks tundi hiljem saabus otsus – Daimler-Benzi direktorite otsusel kutsus tiimijuht Alfred Neubauer austuseks hukkunute vastu tiimi kaks autot – Stirling Moss/Juan Manuel Fangio ja Karl Kling/André Simoni ekipaažid, mis parasjagu võidusõitu juhtisid, kahe ringiga Mike Hawthorni Jaguari ees, rajalt ära. Neubauer kutsus üles ka Jaguari tiimi, mida juhtis Lofty England, võidusõitu katkestama, kuid Jaguari tiim keeldus ja jätkas sõitu. Jaguari sõitjad Mike Hawthorn/Ivor Bueb olid nüüd võidusõitu juhtimas.

Sõidu võitiski ekipaaž Hawthorn/Bueb, olles 24 tunniga läbinud 4135,38 kilomeetrit (307 ringi), keskmise kiirusega 172,3 km/h. Teiseks tuli 302 ringiga Aston Martini tehasetiimi ekipaaž Peter Collins/Paul Frére autoga Aston Martin DB3S. Kolmandaks tuli Belgia eratiim Ecurie Francorchamps'i Jaguar D-Type sõitjatega Johnny Claes/Jacques Swaters 296 ringiga. 4.–6. kohale platseerusid Porsche 550 Spyderid (2 Porsche tehasetiimi ja 1 Belgia eratiim Ecurie Belge eratiimi ekipaaži).

Hooaja sees veel toimuma pidanud Carrera Panamericana ja 1000 km Nürburgringi võidusõidud katkestati, nende asemel toimusid hoopis RAC Tourist Trophy 18. septembril ja Targa Florio võidusõit 16. oktoobril. Mercedese sõitja Stirling Moss võitis mõlemad võidusõidud. Võites hooaja 24 punktiga (2 punktiga Ferrari ees), lahkus Daimler-Benzi tehasetiim pärast hooaja lõppu mootorispordist. Pärast seda õnnetust ei võistelnud Fangio Le Mansis enam kunagi.

Prantsusmaal, Saksamaal ja Šveitsis keelati autovõidusõidud seniks, kuni võidusõidurajad olid turvaliseks ehitatud. Šveitsis kehtib see keeld tänini: lubatud on küll aja peale võidusõidud, aga mitte mees mehe vastu.

Pierre Leveghi partner John Fitch hakkas pärast õnnetust tõsiselt tegelema võidusõiduohutusega.