Ḩusayn ibn ‘Alī (Meka emiir)
Ḩusayn ibn ‘Alī (حسین بن علی); 1853 või 1854 või 1856 İstanbul – 4. juuli 1931 Amman) oli Meka emiir (Meka šariif) 1908–1916 ja Al-Ḩijāzi kuningas 1916–1924, Hašimiitide dünastia rajaja.
Elulugu muuda
Ḩusayn ibn ‘Alī ibn Muḩammad ibn ‘Abd al-Mu‘īn ibn ‘Awn sündis İstanbulis 1853 või 1854 või 1856. Ta oli šariif ‘Alī ibn Muḩammadi vanem poeg. Tema isa oli endise Meka emiiri Muḩammad ibn ‘Abd al-Mu‘īni teine poeg. Šariifina oli ta Muḩammad järeltulija tema tütrepoja Ḩasan ibn ‘Alī kaudu ning vana Hašimiitide suguvõsa liige. Tema ema Bezm-i Cihan, ‘Alī abikaasa, oli tšerkess.[1][2]
Ḩusayn elas alates 1893. aastast sultan Abdülhamit II kutsel sunniviisil İstanbulis. Novembris 1908 määrati ta Meka emiiriks. Seal õnnestus tal islami pühapaikade valvurina tänu oma eesõigustele ning poliitilisele ja usulisele mõjuvõimule vastu seista noortürklaste vastuseisule. Siiski lükkas ta 1911 tagasi araabia rahvuslaste ettepaneku asuda Osmanite võimu vastase ülestõusu etteotsa. Selle asemel toetas ta Osmanite riigi karistusekspeditsioone araabia mässuliste vastu, kuni sõjakäigud olid suunatud tema dünastia rivaalide vastu.
Kui puhkes esimene maailmasõda, püüdis ta algul hoida laveerivat neutraliteeti Saksamaa keisririigi toetatud Osmanite riigi noortürklaste valitsuse ja Egiptuses baseeruva Suurbritannia vahel. Tema põhieesmärk oli konsolideerida oma patriarhaalne võim Al-Ḩijāzis suure autonoomiaga päriliku monarhia kujul, olgu tema riik siis Osmanite riigi provints nagu seni või Briti protektoraat. Alles siis kui ta sai jaanuaris 1915 teada, et İstanbulil oli kavas teda pärast sõja lõppu troonilt alatiseks tagandada, hakkas ta taotlema liitu Suurbritanniaga. Tema poeg Fayşal, tuli Damaskusest, kus ta oli pidanud patriootlike salaliitude juhtidega läbirääkimisi ülearaabialise ülestõusu üle, tagasi programmiga, mis nägi ette sõltumatu Suur-Araabia kuningriigi piirid. Ḩusayn saatis brittidele Damaskuse protokolli alusena läbirääkimisteks araablaste ja brittide koostööks esimeses maailmasõjas. Pärast mõningat kõhklust võttis Briti pool Ḩusayni ettepaneku vastu. Suurbritannia kõrge komissar Egiptuses Henry McMahon nõustus Ḩusayni-McMahoni kirjavahetuses (juulist 1915 veebruarini 1916) põhimõtteliselt iseseisva araabia riigi loomisega, kuid hoidus kohustustest territooriumide asjus. Kairo ja Meka läbirääkimisi venitas peale McMahoni sõnastuste silmatorkava ebamäärasuse brittide keeldumine Süüria ja Liibanoni rannikualade araablastele lubamisest. Samal ajal leppisid Suurbritannia ja Prantsusmaa salajase Sykesi-Picot' leppega 16. maist 1916 jagada Lähis-Ida mõjusfäärideks.
Kui Ḩusaynile kevadel 1916 teatati, et peagi marsib Türgi-Saksa väekontingent läbi Al-Ḩijāzi Jeemeni suunas, sattus ta paanikasse. Damaskuses ja Beirutis oli Cemal Paşa käsul hukatud palju araabia rahvuslasi. Ḩusayn kartis oma vandenõu avastamist. Hoolimata oma umbusklikust, tähtsaid otsuseid edasilükkavast iseloomust kutsus ta seepärast T. E. Lawrencei veenmisel juunis 1916 kiiruga ja koordineerimatult beduiine üles vabadusvõitlusele (araablaste ülestõus). 2. novembril 1916 kuulutasid tema pooldajad ta araabia maade kuningaks. Suurbritannia ja Prantsusmaa aga tunnistasid Ḩusayn I aga ainult Al-Ḩijāzi kuningana. Ḩusayni ambitsioonid põhjustasid konflikti naaberemiraadi Najdi valitseja ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūdiga.
Kuigi araablased hõivasid väikese garnisoniga linnad Meka ja Jiddah' ning ründasid Al-Ḩijāzi raudtee, olid nad sõjaliselt nõrgad. Ḩusayni toetatud 100 000 kuni 250 000 hõimusõdalase asemel liitus ülestõusuga ainult mõni tuhat araablast. Osmanite riigi regulaararmee araablastest sõdurid jäid enamjaolt lojaalseks. Araabia šeigid, kes püüdsid ise suveräänsust saavutada, tunnistasid teda juhiks ainult Al-Ḩijāzi piires. Ḩusaynil õnnestus küll Briti sideohvitseride, sealhulgas Araabia Lawrence'i ning igakuiste 200 000 kuldnaela suuruste subsiidiumide abiga oma positsiooni Al-Ḩijāzis tugevdada. Suurbritannia valitsuse ja Arab Bureau jaoks oli araablaste ülestõus pettumuseks. Suurbritannia ja Prantsusmaa hoidsid Ḩusayni küll võimul, aga sündmuste käik kinnitas nende hoiakut, et nad peavad geostrateegiliselt tähtsat araabia piirkonda stabiilsuse tagamiseks ise kontrollima.
Pärast esimest maailmasõda piirdus tema võim Ḩijāzi kuningriigiga. Aastal 1921 keeldus ta sõlmimast Suurbritanniaga lepet, mis oleks tunnistanud tema kohalikku võimu, kuid millega ta oleks lõplikult loobunud võimust Süüria, Liibanoni ja Palestiina üle. Seepeale loobus Suurbritannia tema rahalisest toetamisest. Kui Mustafa Kemal Atatürk kalifaadi kaotas, kuulutas Ḩusayn end kaliifiks. Sellega isoleeris ta end araabia maailmas lõplikult. Tema vihaseim vaenlane ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd, kes oli 1921. aastaks saanud kogu Kesk-Araabia valitsejaks, ründas 1924 oma vahhabiitidest sõduritega Al-Ḩijāzi ja purustas Ḩusayn ibn ‘Alī. Pärast Meka kaotamist loovutas Ḩusayn 3. oktoobril kuningatiitli Āl Sa‘ūdi survel vanimale pojale ‘Alī ibn Ḩusaynile. Aasta hiljem kuulutas ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd end ise Al-Ḩijāzi kuningaks. Ḩusayn oli viimane Hašimiitide soost valitseja Mekas, kes ei allunud formaalsele ülemvõimule.[3] Hašimiitide võim Mekas oli saanud alguse 10. sajandil ning kestnud selle ajani peaaegu katkestusteta.[4]
Ḩusayn põgenes Küprosele. Ta suri Ammanis ja ta maeti Jeruusalemma Al-‘Aqşah' mošeesse.
Tema pojast ‘Abd Allāh ibn al-Ḩusaynist sai Transjordaania emiir, hiljem Jordaania (algul Transjordaania) kuningas ning tema pojast Fayşalist sai Süüria kuningas ning seejärel Iraagi kuningas. Peale poegade poegade, ‘Alī, ‘Abd Allāhi ja Fayşali olid tal veel poeg Zayd (Iraagi kroonprints) ning tütred Şāliḩah, Fāțimah ja Sārah.
Ḩusayni-McMahoni kirjavahetus omandas Lähis-Ida konfliktis suure tähtsuse, sest araabia ja juudi pool tõlgendasid sealseid ütlusi Palestiina kohta erinevalt.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Niḑāl Dāwūd al-Mūminī. الشريف الحسين بن علي والخلافة , Al-Maţba‘ah aş-Şafadī: Amman 1996.
- ↑ Royal Ark
- ↑ Stephen Hemsley Longrigg. Ḥusayn b. ʿAlī. – Encyclopaedia of Islam, 2. trükk, kd III, lk 605.
- ↑ G. Rentz. Hāshimids – Encyclopaedia of Islam, 2. trükk, kd III, lk 262.
Kirjandus muuda
- Elie Kedourie. In the Anglo-Arab Labyrinth. The McMahon-Husayn Correspondence and its Interpretations, 1914–1939, 1976; 2. trükk Cass 2000, ISBN 0-7146-5097-8
- David Fromkin. A Peace to End All Peace. The Fall of the Ottoman Empire and the Creation of the Modern Middle East, Avon Books: New York NY 1989, ISBN 0-380-71300-4.
- Jürgen Brandt. – Biographien zur Weltgeschichte. Lexikon, VEB Deutscher Verlag der Wissenschaften: Berlin 1989, lk. 251.